Liikudes Austraalia Korallirannikul põhjasuunas on Cairns viimane koht kus kõik purjetaja vajadused täidetud võivad saada. See on elav, turismile orienteeritud linn. Kesklinnas paraku muud kui hotelle, baare, ja restorane eriti ei leidugi. Õnneks on suhteliselt sadama lähedal üks väiksemat sorti supermarket. Igasugu paadipoode on parem külastada rendiautoga. Nii et mingi Whangarei, Uus-Meremaa see teile ei ole.

Siin aga on üsna suur jahisadam ning meiesugustele ka võimalus ankurdada kohe sadama vastas. Jäime kindluse mõttes ankrusse valvega purjeka lähedusse.

Sadamas on ka kummikakai mida võivad kasutada kõik soovijad. Samas jätab kohalik mereharidus nii mõndagi soovida. Siinsete paadimeeste ja -naiste loova ankrutulede kasutuse üle olen ma vist juba vingunud – hilisõhtul ankrualale tulles aitab ainult radar, sest tuli võib olla või mitte olla ja kui on, siis ükskõik kus ja mistahes värvi. Hulga kindlamad reeglid tunduvad olevat oma julla silla külge kinnitamises – see tõmmatakse otsa ja ketiga tihedalt vastu kaid nii, et hilisemal saabujal pole mingit võimalust oma lootsikut kaini saada. See tundub olevat rangelt Ausside tava, sest seni läbitud kohtades on jullad pigem pika otsa küljes olnud, et kõigil oleks võimalus paadist maha ronimiseks oma sõiduk korraks kai juurde saada.

Kohe jullakai vastas töötas kahes laevas baseeruv mereandidele spetsialiseerunud baar-restoran, kus vastavalt reklaamile, lisaks nii elavatele kui ka küpsetatud mudakrabidele pakutakse ka küpsesitikaid.

Enamus marina-asukatest on kalapaadid.

Leidub siiski ka mitut masti superjahte.

Suur osa sadamast on reserveeritud igat tõugu turiste teenindavatele laevadele. (Võtke kuidas soovite, kas igat tõugu turistid või igat tõugu laevad, mõlemad on õiged.)

Kohe sadama (ja paari suurema hotelli) läheduses on supluskoht nimega Lagoon.

Kohe samas kõrval puhkavad, mõõnaga kuivaks jäänud merepõhjal, pelikanid.

Puhkepeatuseks ja jalasirutuseks on Cairns suurepärane. Siin on kilomeetreid pikk rannapromenaad ning mitmeid lähedastele mägedele viivaid matkaradu.

Meie võtsime algatuseks ette rannapromenaadi.

Rannapromenaadi üks ots viib jalutaja peaaegu, linnast mõni kilomeeter eemal asuva, botaanikaaiani. Siinne aed ei ole tavapärane kompaktne asi vaid koosne mitmest lähestikku asuvast üsna erineva iseloomuga alast. Igatahes jalutamist ja vaatamist jätkub.

Leidsime ka rohkete liblikatega ja eriti niiske kliimaga kasvuhoone.

Huvitavaid ja kauneid taimi vaatamast ei väsi me kunagi.

Sel ogalise koorega puul

on pehmed vatised viljad.

Kas midagi hõlmikpuu laadset?

Üks eriti värvikas eukalüpt.

Mõni puu oli aastaajast ka enam-vähem õigesti aru saanud – juuli lõpp on siin ju südatalv.

Enne Cairnsist lahkumist käisime hüvasti jätmas oma uute sõprade Don-i ja Eliza-ga. Don-i huumorimeelest ja Eliza südamlikkusest  hakkame kindlasti suurt puudust tundma.

Õnneks olid meil välja sõites kohe käed-jalad jälle tööd täis. Don-i vihje landi suhtes (tegelikult käisin ise ja luurasin, mis tal spinningu otsas rippus) töötas ja tähniline makrell oli käes vähem kui poole tunniga. Alates Cairnsist lahkumist me landi leotamisega enam ei tegele – nagu sööt sisse läheb, nii kala tuleb. Püüame korra kahe – kolme päeva jooksul, et mitte moraalset kalamürgitust saada.

Kindad on mul käes eelkõige selleks, et tamiil viimaseid meetreid sisse haalates ihusse ei lõikuks. Fileerimise delikaatne töö saab ikka paljakäsi tehtud.

Lisaks kalapüügile paigaldasin kambüüsi kulunud klapiga mageveepumba asemele uue Cairnsist hangitu. Selle pumbaga on seotud üks lugu ka. Nimelt märkisin Don-iga rääkides, kui tuli jutuks, et mis jubinat ma Cairnsi peapostkontorisse ootan, et meil on laevas neli sellist pumpa ja soov on ühtlustamise mõttes kasutada ainult Inglismaal valmistatud Whale Galley Gulper-eid. Mõni päev hiljem taas kokku saades küsis Don äkki muu jutu sekka, et kuskohas mul laevas need neli jalgpumpa on? Mul on tavaks vahel loo kaunimaks muutmise nimel veidi tõde mugandada, aga seekord ma vahele ei jäänud – kaks pumpa on kambüüsis: üks mere- ja teine mageveele, üks tualetis ja üks ahtrikajuti kraanikausi juures.

 

Cairnsist põhjapool valitseb kaunite ankrukohtade üleküllus. Kuna tuult algatuseks eriti polnud, siis keerasime sisse Double Island-ile.

Järgmisel päeval edasi liikudes oli selge, et Neptun soosib laevatöid, mitte kiiret edasiliikumist. Võtsin ette, juba pikemat aega tegemist vajavate kuid mitte kiireloomuliste tööde nimekirja tipus ilutsenud, Mer-Veille radaridetektori antenni ümberpaigutamise. Juba Kariibi meres Point-A-Pietre-s hangitud, meid lähedale sattuvate laevade eest hoiatama pidanud seade, on installeerituna kuid kasutuna meil pardal seega juba poolteist aastat kaasa loksunud. Nimelt paigaldasin ma Mer-Veille antenni liiga lähedale DeLorme satelliiditräkkerile ja nii kõlaski, sisselülitatud Mer-Veille korral, selle alarm iga kümne minuti järel, just siis kui DeLorme meie asukoha kodulehele saatis. Enda õigustuseks saan öelda, et mingit vihjet nende kahe riista kohatule koostööle Mer-Veille hästi lakoonilises prantsuskeelses juhendis ei leidunud. Juhtmete vedamine, väiksemat sorti leavas, eeldab kitsastesse ruumidesse pugemist.

Katsetuste tulemusel leidsin antennile ohutu koha ahtrikajuti katusel.

Kui eelmine kala söödud ja kõht taas tühi, võib taas landi vette lasta. Sedakorda hüppas konksu otsa väike hai.

Siin läheneme Low Islets-i nimelisele korallidega ümbritsetud saartegrupile.

Vaevalt ankrusse jäänuna viipasin mööda aerutavale (nagu hiljem selgus David-ile) ja küsisin, et kuidas läheb. Mees pidas hoo kinni ning lubas hiljem läbi tulla ning asjast lähemalt rääkida.

Kuna olime korallisaarel, eemal krokudest kubisevast rannikust, siis otsustas Ruu taas lemmiktegevuse, ujumisega, tegeleda.

Koheselt hakkasid teda piirama kaks suuremat sorti lapikut kala.

Kuna Low Islets on väga kaunid ja lisaks sellele asuvad turistliku Port Douglas-e lähedal, oli siin turistilaevade liiklus üsna tihe.

Ruumi jätkus siiski kõigile.

Snorkeldamine on siin suurepärane. Kui miski üldse segab, siis ehk lainega üles loksuv hõljum.

Otsustasime saartele jalutama minna.

Ainsaks eluliselt vajalikuks kehakatteks on korallisussid, sest iial ei tea millal mõnele toadfish-le või millelegi lihtsalt teravale võid sattuda.

Saare stiilne majakas ja majakavahi maja.

Madala veega saab ühelt saarelt teisele kõndida.

Pelikanid võtavad poose.

Madalst veest leidsime suure rõõneskarbi.

See on merekaitse roheline tsoon ja isegi kui tahaks, siit midagi kaasa võtta ei tohi.

Lummavad mangroovid.

Kolm pluss üks.

Veel veidi ja oleme kõik kuival.

Vaade mangroovisaarelt majakasaarele.

Tagasi koju.

David on palju käinud ja palju näinud mees kes enamuse elust on laevamehaanikuna merd sõitnud. Ta on väga palju lugenud ja äärmiselt loogilise mõtlemisega. Mida sa veel vestluskaaslasest soovida saad?

Külas Davidi purjekas.

Õigupoolest olime siia õhtusöögile kutsutud. David oli, nagu meiegi, mustatipuliste uimedega hai kinni püüdnud ja sellest maitsva curry valmistanud. Basmati riisiga – suurepärane.

Olime siin ankrus kokku kolm päeva. Osalt selle tõttu, et nõrk tuul ei võimaldanud edasi sõita, kuid siiski tõeliselt iga siin viibitud hetke nautides.

Neljanda päeva hommikul oli ennustus soodne – 7-10 m/s kagutuult, nii et otsustasime edasi kulgeda. Kuna tegelik tuulekiirus oli lubatust pisem, läks üle hulga aja taas masti spinnaker. Korallide vahel suurt ummikat ei ole ja seega puri liialt ei rapsi.

Pealelõunal tõusis tuul üle 10 m/s kuid minek oli hea ja enne õhtut me purjeid ei puutunud. Enne Hope Island-ile sisse keeramist õnnestus spinna vaatamata vihistavale tuulele, suurpurje taga, üsna taltsalt kotti ajada.

Lootustandva nimega Hope ISland-il oli kaks laeva juba enne meid ankrusse jäänud.

Edasi Cooktowni poole.

Cooktown on põhjapoolseim asustatud punkt Austraalia idakaldal. Edasi on aborigeenide maa kus jala mahapanekuks tuleb eelnevalt luba küsida.

Sadam on kitsuke ja ankruala madal ning pea olematu.

Sadamaelu on siiski vilgas ning värvikas.

Panime ankru sisse otse kaide ees paar-kolmkümmend meetrit lähimast kalalaevast.

Umbes samapalju jäi selle poi otsas oleva Beneteau 50-ni.

Veidi eemale, selle pruunika triibu taha, jääb teine ankruala mis on madala vee ajal faarvaatrist ära lõigatud. Kui oleksime soovinud pikemaks jääda, siis oleks ainus mõistlik lahendus seal kuskil omale koht leida. Meie asukoht oli pikemaks peatuseks liiga kitsuke ja seetõttu olid närvid pingus.

Ruu läks linna toiduvarusid värskendama ning tegi mõned pildid sellest huvitavast kohast kus kapten Cook 17. juulil 1770 aastal oma uppumisohus laevaga ankrusse heitis.

Linn ise on väike ja mõnus.

Kuna ankrukoht oli väga kitsas ning laeva asendi ankru suhtes pani paika kord tuul ja siis jälle hoovus, siis mina Trollist kaugele minna ei julgenud. Jalutuskäigu asemel tegin tutvust meie naabri, Beneteau 50 meeskonnaga.

Siin pildil olen koos Steve ja Anette-ga.

Sadamat õmbritsevad mäed.

Siinne kalalaev.

Slip ja ujuvkai.

Need kalalaevad olid otsekui käega katsuda, aga õnneks me ühtegi neist ei puudutanud. Meie kitsikusest aru saamiseks olgu märgitud, et selle siinsamas kõrval poi otsas seisva Beneteau kiil oli madala veega põhjamudas kinni.

Kohalik sadamakail kala püüdmas.

Hommikul, enne teele asumist, võtsime veel Trolli paagid magevett ning kütust täis. See on meile arvatavasti viimane mugav kütuse ning vee tankimiskoht enne Lõuna-Aafrikat.