Kuna varjulises sadamas meil täit ettekujutust merel valitseva tuule suunast ja kiirusest ei olnud, siis olime jätnud oma plaanid lahtiseks. Võisime püsida kalda lähedal ja sõltuvalt läbisõidust keerata sisse kas Bedford-i või Flattery neeme taha või, siis eriti ambitsioonikana, kimatada rannikust eemal asuvale Lizard-i kuurortsaarele.
Cooktownist lahkudes oli meri karvane.
Kiirus oli hea ja loomulikult otsustasime otse Lizard-ile sõita.
Lizard läheneb. Veidi lähemal paistavad ühtesulanud Palfrey ja Newt-i saared. Nende ning peasaare vahel on suur kuid madal korall-laguun mis põhjakaare tuultega on suurepärane ankrukoht. Kuna hetkel on siin talv, siis puhub kagupassaat ja meie liikusime edasi Lizardi loodeküljel asuvasse Proua Watsoni lahte.
Kohale jõudes tõin esimese asjana besaanmasti otsast alla purunenud WiFi-antenni jäänused.
Tegelikult peaks kogu kupatus veel töökorras olema. Anihileerunud on antenni ümbritsev ja seda püsti hoidev plastiktoru.
Siin ka mõned mastitopist tehtud pildid.
Järgmisel päeval võtsime ette tõsisema saareringi. Kunagi peatus siin kapten Cook kes kohalikest karidest ja läbipääsudest ülevaate saamiseks ronis saare kõrgeimasse tippu. See kannab nüüd Cooks Lookout-i nime.
Esialgu ikka jullaga randa. Liiv on lumivalge ja meri nii sini-sinine.
Plaaži põhjaots läheb koralliseks.
Pisut eemal olid ankrus kaks umbes 150 jalast mootorjahti.
Linnuke plaažil.
Ronisime vaikselt kõrgemale ja nautisime aina avaramaid vaateid.
Ankrulaht on suur ning, vaatamata tipphooajale, ülerahvastamata. Juhukülaliste ja päevaturistide jaoks asub Lizard rannikust liiga kaugel.
Siin ja seal läks rada mööda haljast kaljut.
See kollaste õitega puu on kapok.
Kapoki puuvillalaadne viljasisu on praeguseni kasutuses naturaalse padja- ning madratsitäidisena.
Rada viis mööda fantastilistest kuivanud kapokijäänustest.
Üks õitsev asi veel.
Mingi omapärane karvane vili.
Kõrgemalt avanes vaade nii Lagoon-ile
kui ka Mrs. Watson-i lahele.
Pea 250 aastat tagasi seisis siin Cook.
Panime oma nimed ning kohalviibimise asjaolud kirja tipust leitud külalisteraamatusse ja asusime laskuma, et ära käia saare vastasservas asuva laguuni ääres.
Troll ja taamal asuv kuurort.
Mõned pildid teeäärsest loodusest.
Oleksime hea meelega just siia laguuni ankrusse tulnud kuid tugeva kagupassaadiga sobis see koht vaid lohesurfamiseks.
Ja muidugi ka lõunapeatuseks.
Põõsastikust piilus saare nimitegelane.
Umbes meetrine hiidsisalik.
Veel viimased pilgud sellele kaunile saarele ja olimegi valmis taas teele asuma.
Selle meremärgi hoolduseks tullakse kohale kopteriga.
Kaldajoon muutus kummaliseks kivivaaluks.
Tuli jälle kalaisu ning saimegi kätte kena tähnilise makrelli.
Siinkandis on korallrifid otse faarvaatri kõrval ja silmad tuleb pidevalt lahti hoida, sest rohekalt helendav veealune oht ilmub nähtavale vähem kui miili kaugusel.
Hea kimaga Morris-e saare suunas.
Veetsime selle laiukese ja tema korallrahu taga tuulise kuid küllaltki ummikavaba öö.
Teel Morriselt Prtland Roads-i vahetasin ära ankruketi otsad nii, et hullult roostes ja kulunud esimesed kolmkümmend meetrid jäid nüüd viimasteks ja igapäevakasutusse tuli seni vaid mõned korrad merd näinud, praktiliselt tarvitamata lõpuosa. Seda tööd peabki ju sõidu ajal tegema, aga kas just 7-8 sõlmega vihistades, on muidugi iseküsimus. 
Portland Roads-il ankrusse heites tuli meid kontrollima kohalik boss – soolase vee krokodill ehk salty.
Aeg ajalt sukeldudes vaatas see üle kõik ankrusolevad laevad.
Veel üks näide siinsete kalade landisöömistavadest. Meie võdistajast oli järel vaid pool ja kadunud olid mõlemad konksud.
Lootsime krokusid näha ka meie järgmises ankrukohas Round Point-is, sest teame, et siin nad elavad, aga võta näpust.
Enne Torrese väina suubuvasse Albany Pass-i sisenemist tõmbas mere taas karvaseks, sest hoovus ei saanud tuulega hakkama.
Niipea kui saime selle segase ala ületatud ümbritses meid rahu ja vaikus. Plotteri järgi liikusime kaheksa sõlmega, aga logi näitas vaid viit.
Selle asemel, et kohe Darwini suunas edasi kihutada, otsustasime korraks siinse aborigeenide kogukonna külasadamasse Seisia-sse sisse keerata. Meil oli infot, et see on mõnus ankrukoht poe ja bensukaga. Selle koha hinnad on küll kaks korda kallimad isegi Cooktowniga võrreldes, aga ega meil palju midagi vaja ka ei ole ning joogivesi on siingi tasuta.
Kajutiluugist on pea välja pistnud ankrunaaber Trevor.
Meie saabudes oli siin ankrus vaid kaks purjekat. Õhtul pimedas saabus veel üks kata ka.
Auto olgu suur ja tolmune.
Kämpingu kohvik ja käsitööpood.
Külatänav. Siit väljub vaid üks tee – Bamaga-sse.
Toidupood.
Koerad leiavad meid igal pool kohe üles.
Rannapromenaad.
Tänavalatern otse kiriku kõrval.
Ja siin on kirik ise.
