Stora Fageröle saabudes olid kõik kolm poid juba hõivatud. Jäime vööria kru ja kai vahele.

Bylandetis ahtriga poil ja vööriga kalju juures. Kolm purjekat oli enne meid, aga saime veel viimase varjulise poi.

Ankrus. Kõik korras.

Kuna Garmin omandas Navionics-i kaardid ja sulges seejärel Web API rakenduse, siis ei saa me oma reise enam Navionics-i merekaardil kuvada.

Õnneks on Google sarnane rakendus väikekasutajale tasuta ning edaspidi saate meie reise jälgida Google kaardi/satelliidipildi taustal.

Kui te imestate, et miks ei näe Trolli teekonda kaardil, siis põhjuseks on, et ei tööta Navioncs-i Web API.

Nüüdsest on võimalik meie reise jälgida ehtsal Navionics-i merekaardil. Iga hooaeg (alates 2014 aastast) on kaardile joonistatud erinevat värvi joonega. Jooksva hooaja sõidud on märgitud teistest veidi jämedama, helesinise joonega. Erandiks on 2015-2018 aastate ümbermaailmareis kus joon vahetab värvi 180° antimeridiaani ületamisel.

Kui meie teekonnajoon kaardil üle mõne poolsaare või kivihunniku läheb ei ole selle pärast veel vaja paanikasse sattuda. Träking toimub 10 min intervalliga ja seetõttu jäävad selle ajavahemiku sisse mahtuvad kursimuutused kaardile märkimata, träkingupunktid lihtsalt ühendatakse sirgjoontega. 2014 aasta teekonnast on kaardil veelgi vähem punkte, sest siis ei olnud träking meil veel automaatne.

Ankrus. Kõik korras.

Lilla Pommeni jahisadam Göteborgis asub umbes 4 miili kaugusel Göta jõe suudmest ja isegi soodsa tuulega tuleb esimesed 2.5 miili motoriseerida, sest 45 m kõrguse läbipääsuga Älvsborgsbron rippsillast ülesvoolu on purjetamine keelatud. Meid see asjaolu seekord ei puudutanud, sest muutliku lõuna- ja läänekaare vahel puhuva tuule tõttu liikusime tahes-tahtmata mootori jõul. Arutasime Ruuga, et kas ebasoodsa tuule tõttu hoopiski keerata sisse esimesse sobivasse ankrulahte ööbima. Kuna ilmateade ei lubanud ka järgmiseks paariks päevaks midagi kindlalt paremat, siis otsustasime veele jääda. Kauni kaldalähedase ning saartevahelise marsruudi asemel pidime Trolli vabasse vette tüürima, et nõrgukesest tuulest maksimaalne võtta. Kaldalähedane marsruut oleks tähendanud pidevat motoriseerimist.

Taas möödus meist mitu kaunist purjelaeva.

Meie suund oli Saksamaale Greifswaldi. Tahtsime enne Eestisse naasmist külastada seal elavat sõpra Ruthi.

Rügeni saarele lähenedes muutus liiklus taas tihedamaks.

Rügeni metsikud kaldad.

Greifswalder Bodden on hiiglaslik madal laht, kus mõistliku süvisega (alla 1.8 m) jahid võivad üsna vabalt ringi purjetada, kuid suuremad laevad peavad süvendatud faarvaatreid kasutama.

Ruth oli oma rauast purjeka Farewell-ga vastu tulnud.

Kuna õhtu lähenes, siis otsustasime Greifswaldi mineva Wieck-i jõe suudmesse, Dänische Wiek-i kahe-kolme meetri sügavusse vette, ankrusse jääda ja öö siin veeta. Ruth juhatas kätte sobiva koha ja ma lasksin Trolli ankru sisse. Kuna ennustati vähese tuulega ööd, siis võtsime Farewelli Trolli pardasse.

Õhtul ühines meiega ka Ruthi elukaaslane Rene, kes tööpäevadel on töölaeva kapten ja vabadel päevadel ehitab endale suurt traditsioonilist puupurjekat.

Ruth oli meie auks Eesti lipu saalingusse tõmmanud.

Kuna meie Saksamaa külastuse põhieesmärk – Ruthiga kohtuda oli täidetud, siis ei hakanud me Greifswaldi minemagi. Võtsime hoopis kursi kodu poole.

Ruth purjetas meiega mõned miilid kaasa, enne kui tagasi Greifswaldi poole keeras.

Tuul oli endiselt muutlik, kord vaikis ja siis jälle puhus ka.

Kolmandal sõidupäeval saime toeks korraliku pakstaaktuule mis võttis Läänemere järsu laine kohati murdumagi.

Kolka poolsaar võttis suurema laine kinni, aga tuul vihistas edasi.

Tuul vaikis äkki, aga kollitavad äiksepilved jäid.

Kodusadamas, Pärnu Jahtklubis, üllatati meid piduliku vastuvõtuga.

Üks külalistest oli vähem kui aastane.

Tore oli taas kohtuda aasta varem oma palliringilt naasnud Teakita Briti ja Viljariga.

Lõpuks ometi kohtusime laste ning lastelastega.

Kuna saime Eestist mõneks päevaks meeskonnatäiendust, siis küpses otsus siinsamas, vanades tuttavates kohtades, üks väike lõburing teha.

Ennustus lubas muutlikku ilma kaunist päiksepaistest tuulise ning vihmaseni. Võtsime aega kaotamata suuna kümnekonna miili kaugusel asuvale, kauniste värviliste kaljudega, Rörö saarele.

Kuigi kooli alguseni, seega nii mõnegi Rootsi pere puhkuse lõpuni, olid jäänud vaid loetud päevad, oli Rörö sadam puupüsti täis. Leidsime siiski sadama sissepääsupoolses osas koha, kuhu saime poordiga minna. Arvestasime asjaoluga, et ilmselt saame enne ööd veel naabri või paar, aga imekombel nii ei läinud.

Kuigi taevas oli tihedalt pilves, tundus õhk soe ja kivised rajad meelitasid kõndima.

Rörö on pisike saar ja seal on ainult üks väike küla. Kuid vaatamata sellele käib sinna mandrilt praam ning suveelu on vilgas.

Päike piilub kaljunukke.

Mõnele jätkub siin isegi midagi söödavat.

Laste mängumaa.

Järgmine hommik algas taas päiksepaistega.

Sadamgi oli värviküllasem.

Paate oli ankrus ka külaväljakul.

Siinsete saarte taimestik on sügistormide eest kivipragudesse varjunud.

Tammed, kadakad ja kanarbik on kõik ühekõrgused.

Massid olid teel tagasi Göteborgi poole.

Vaade meie järgmise sihtkoha Marstrandi suunas.

Rörö üks põhiatraktsioone on siinsed fantastilise mustriga triibulised kaljud.

Ja muidugi ka maapinnal lamedana kasvavad puud.

Raja kõrval põõsast püganud hobune ei teinud mu sügamisest suurt midagi välja.

Teel Marstrandile möödusime sellisest punaste purjedega kahvelkutterist.

Lähenesime Marstrandile piki kitsukest Albrektssunds-i kanalit.

Hakkame kohale jõudma, kindlus juba paistab.

Liiklus kanalis on tihe.

Sadamaid on siin mitu ja paadikohti õnneks palju. Oli tunda, et tipphooaeg on möödas, sest leidsime Trollile kohe hea kaikoha. Oodata oli tugevat läänetuult, seega pidi kaikoht olema vööriga läände.

Paadid muudkui tulid ja läksid.

Alustasime saarega tutvumist kunstinäitusega. Kahjuks oli siseruumides asuv põhiekspositsioon suletud.

Muide, Kökari särk läks kaaspurjetajate hulgas hästi peale, ikka leidus keegi kes seal just käinud oli või sinna kindlasti minna kavatses.

Nagu arhitektuuristki näha on Marstrand vana suvituslinn. Mõnusaid nurgataguseid leidub isegi tipphooajal kõigile.

Suur osa saarest on praktiliselt taimkattevaba.

Või siis minimaalse taimestikuga.

Vihmaveejärv kaljulohus.

Reisilised kaljul.

Minu lemmikkrunt.

See kanarbikutaim tundus oma elukohaga kaljupraos päris rahul olevat.

Liiklus Marstrandi ja Koö (Lehmasaare) vahelises kanalis. Tegelikult, kui hakata tähti närima, siis on see pilt tehtud Marstrandi saarelt ja Marstrand on hoopis vastaskaldal Koö-l.

Tõeline jõetramm.

Hommikuks tõstiski korraliku läänetormi üles.

Isegi saare varjus tahtis pükse jalast ära puhuda.

Loomulikult oli nüüd vaja minna saare Skagerraki poolsele küljele laineid vaatama.

Meri oli ikka karvane küll.

Lainemuster mageveetiigil.

Nüüd oli ka veealuste kivide asukoht kergelt määratav.

See tamm teadis hästi kuidas siin torme üle elatakse.

Lapsepõlv tuli meelde.

Tegelesime veidi ka loodushoiuga.

Vaatamata sellele, et saar pole suur on siin jalutusradu palju ja loodus mitmekesine – paljast kivist kuni pöögisaluni.

Veel veidi omaaegset suvitusarhitektuuri.

Ilm dikteeris tempo. Lahkusime Marstrandilt varahommikul, et enne tugevama vastutuule tõusmist tagasi Göteborgis olla.

Paanikas luiged.

Varsti tõuseb ka päike.

Üks kanali kitsamaid kohti. Selle maja elanikud suvel rahu ei saa.

Göteborgile lähenedes olid taevas juba tusased pilved.

Äiksevihm algas veel enne sadamasse jõudmist ja otsad saime kinni paduvihmas. Paadunud turistidena olime Göteborgi “Supilinnas” Hagas veel enne seda kui sadu päris üle läinud oli.

Botaanikaaiast leidsime tuttavaid taimi. Sellel pildil on muidugi noor kakaovili.

Imelised lehemustrid.

Värvikas orhideeõis.

Looduse kontrastid.

Need ronitaimed on tegelikult pirnipuud.

Puhkev lootosepung.

Mahe vahalill.

Vist mingi lihasööja?

Göteborgi peatänav Kungsportsavenyen.

See tänav algab Göta jõe juurest (küll Östra Hamngatani nime all) Lilla Bommeni jahisadama ning ooperiteatri juurest ja lõpeb Götaplatsenil Göteborgi pompöösse kunstimuuseumiga. Sattusime siia suurepärasel hetkel nii, et saime nautida Jaapani päritolu kunstniku Chiharu Shiota traadist ja lõngast terveid saale täitvaid taieseid.

The Distance.

Where are we going.

Mõlemad tööd on kohapeal “kootud” ja siit kuhugi edasi ei lähe.

Linn valmistub lähenevaks festivaliks.

Vaade Götaplatsenilt.

Õhtune sadam.

Lustakas pood.

Göteborg on mitmekihiline linn.

Vana kinosaal on muudetud plaadipoeks. See pood on siin olnud nii kaua kui ma mäletan. Valik on endiselt ülihea.

Kunagise Ida-India Kompanii aluse Göteborg koopia käis mõned aastad tagasi Hiinas ära.

Lahkumine Göteborgi kivisaarte vahelt.

Vlielandist võtsime suuna Põhjamerele Skageraki suunas. Tahtsime hüpata läbi nostalgilisest Göteborgist. Ühtlasi lootsime trehvata sealseid sõpru.

Meri oli endiselt täis puurtorne ja tuuleparke.

Skagerakki ennustati tormi. Meilegi oli näha ilmamuutuse märke.

Seetõttu keerasime Skageraki läbimise asemel sisse Taani põhjaosa läbivasse Limfjordi. tuul oli kõva sealgi, aga lained väiksemad. Limfjord on kohati kitsuke ja siis jälle silmapiirini ulatuv laevatee, mida mööda saab Põhjamerest Kategatti lõigata. Siin tuleb hoolsalt meremärke jälgida, sest mõne hetkega võib faarvaatri viiest meetrist liivaseljandiku pool meetrit saada.

Üks väike saar oli üleni tehast täis ehitatud.

Meist möödus Taani Kuningliku mereväe jaul Svanen. Meeskond oli valgete särkide ja viigipükstega.

Meie lasksime dressides edasi.

Mööda libisesid Taani farmide põllu ja karjamaad.

Esimesele sillale lähenedes ja selle valvega kanal 16-l ühendust võttes selgus, et avamine on iga täistund.

Näidati mingeid tulesid ka, aga neist täit sotti ei saanudki. Mingid punased olid. Rohelisi ei olnud.

Kui plats oli puhas põrutasime läbi.

See väike paat purjetas meiega tükk aega kaasa kuid jäi siiski lõpuks järk-järgult tahapoole.

Tore rookatusega elamu.

Üks sildadest oli piisavalt kõrge, et selle alt läbi purjetada.

Õhtul jäime ankrusse nii kolmemeetrises vees Attrupi sadama lähedal. Oleks saanud ka peafaarvaatri servas ära ööbida, aga kuna faarvaatrilt viis sadamasse kenasti tähistatud rada, siis otsustasime sellele lähemale kolida. See mõttetu kõrvalepõige (mingit tuule- ega lainevarju see sadamale lähem ankrukoht meile ei andnud) oleks võinud meile kalliks maksma minna. Vaevalt olime sissesõidu punaste ja roheliste vahele keeranud kui sügavus kiiresti kahanema hakkas. 1,6 meetri juures oli süda kurgus ja sealt kahanes see kajaloodi näidu järgi veel 1,3 meetrini enne kui näit taas suurenema hakkas. Tõenäoliselt olin kajalood oma parandusekoefitsiendi, umbes pool meetrit, aja jooksul ära unustanud, sest Trolli 1,7 m süvisega oleks me muidu kiiluga kindlalt põhjas istunud. Teine võimalus on, et tige tuul ja kõrge laine peksis madalas nii palju liiva ning muda üles, et kajaloodi kiir põhjani ei jõudnudki. Igal juhul saime ankru sügavamas vees kenasti sisse ja vööriga tuules ning laines seistes oli elu igati mugav.

Lainetest lõigatud liivaluited.

Kuigi vesi tundub siin lai olevat oli kanal tegelikult nii kitsas, et see süvendajat tõukav puksiir vajas täpseks navigeerimiseks lootsi abi.

Kohati oli ka suuremaid asulaid ja jahtsadamaid.

Järjekordne tõstesild.

Lähme läbi Aalborgi raudteesilla alt.

Aalborg on siinkandi suurim linn ja sildu on selles koguni kaks.

Avamisajad on kenasti sillapostil kirjas.

Taas vabas vees.

Tuulegeneraatorite jalgade osad ootavad paigaldust.

Kaldaäärsed majad muutusid järjest uhkemateks.

Jäälõhkujad Hals-is kai ääres talve ootamas.

Siinsamas, kenas lahesopis, jäime taas ankrusse. Tuul oli rahunenud ja tulemas kaunis õhtu.

Varakult järgmisel hommikul asusime ületama Taani ja Rootsi vahelist vett. Meist möödus mitu, arvatavasti Tall Ship Race-st osa võtvat, purjelaeva.

Läsö ümbruse madalas vees tuli korduvalt DuoGen-i vetikatest ja ka kilesodist puhastada.

Lõpuks ometi Rootsis. Ankurdasime Trolli tuttavasse Skalla Hamni ja läksime ujuma. Siin on vesi, eriti võrreldes Põhja-Prantsusmaa omaga, meeldivalt soe.

Seltsi pakkusid mingid hanelaadsed linnud.

Hilisõhtuks kogunes siia ankrusse enam kui kümme purjekat.

Skääridesisene teekond Göteborgi algas vaikses tuules. Taas oli aega paadi kohendamisega tegeleda. Tuunisin DuoGen-ile pandud tugevduslahast.

Ühtlaselt kaljused on siin nii kaldajoon kui saared.

Mida Lähemale Göteborgile seda tihedamaks muutus purjeka- ning muu laevaliiklus.

Göta jõe suue.