Ankrus nimetus lahes Te Puna Inleti suudmes. Homme vaatame kas siit maale ka pääseb, igal pool on eramaad.

Ankrus Opuas. Leidsime, et meil on veel paar vidinat uuele gaasisüsteemile puudus ja kolisime paariks päevaks paadipoodidele lähemale.

Soovisime sadamakai äärest ära ankrusse ja mõne miili kaugusel asuv Uus-Meremaa asustamise algusajast pärinev Russelli väikelinn tundus huvitava sihtkohana, aga enne lahkumist tahtsime veel mõned väiksed tööd ette võtta. Mulle on meie kasutusakud veidi muret tekitama hakanud – neist on selgelt osa mahtuvust kadunud. Mõõtsin korraliku laadimise järel akuhappe erikaalu üle kõigis 24-s akupurgis. Tulemus kõikus vähe ja leppisin, et tegemist on loomuliku vananemisega.

Kuna Uus-Meremaa seadus nõuab, et kaldavõrku ühendatud juhe oleks sertifitseeritud, siis lasksime ühe oma juhtmega seda teha. Elektrik oli lõbus ja jutukas Hollandi päritolu laevamehaanik kes mõned aastat tagasi oli siiakanti pidama jäänud.

Nagu ikka enne sadamast lahkumist võtsime paagid vett ja kütust täis. Viimane kütusetankimine oli meil Bora-Boral ja üks paagikorkidest oli selle ajaga nii kinnikorrodeerunud, et selle lahtikruvimiseks läks vaja näpitsaid.

Lühikese eespurje all veedetud matka järel olimegi ankrus Russelli lähistel Matauwhi lahes. Selle ankrukoha põhieelis on mugav maabumiskoht jullale Russell Boating Clubi-i ujuvsilla ääres.

Siin siis kogu klubihoone koos kai ja väiksematele jahtidele sobiliku slipiga.

Klubilind.

Mürakad mägisibulad teel linna.

Russelli rannapromenaad.

See viigipuu pärineb 1870-ndatest aastatest nagu kõrvalolev majagi.

Seda vägevat purjekat kasutatakse turistide lõbustamiseks.

Õhtul seadsin meie grilli üles kasutama gaasi pisikeste CampingGaz-i purkide asemel äsjahangitud Uus-Meremaa 5kg balloonist. Uus-Meremaal, nagu ka Austraalias ja USA-s, täidetakse ainult kohapeal sertifitseeritud balloone. Odavam kui meie vanade balloonide legaliseerimine oli muretseda paar uut kohalikku pudelit. Pealegi on meie 2,7 kg CampingGaz-i balloonid tänaseks nii roostes, et kahte neist keelduti Bora-Boral täitmast. Niuel saime need siiski gaasi täis lastud. Vorstid olid väga maitsvad.

Meie Troll oli ankrus heas seltskonnas.

Kohe kõrval oli tore puksiirist ümber ehitatud lõbulaev.

Ja selline kiire olemisega mootorjaht. Muidugi tri!

Russell on kena väike linn.

Otsustasime kõndida poolsaare põhjatippu.

Päiksekell oli muidu täpne, aga ei olnud keeratud suveajale.

Vaade klubi juures poi otsas olevatele jahtidele. Troll jääb paremale nurga taha.

Russell.

Russelli paadisild. Siinpool on jahte vähem.

Mõned lilled ka.

Isaga kalale. Söödaks olid kalmaarid.

Kala on in.

Vaated teelt poolsaare tippu.

Tagasi linna mõtlesime minna piki mereranda.

Algus oli ilus.

Peagi aga ronisime mööda kaldakaljusid.

Peagi sumpasime juba läbi kaldavee.

Õnneks leidsime raja läbi kultuursema äärelinna.

Hommikune külaline.

Russell asub kitsal poolsaarel ja on igast küljest ümbritsetud kaunite lahtedega. Sel päeval läksime tutvuma idapoolsetega.

See on Long Beach.

Kõrvallahes on ankrus võrdsel hulgal kata- ja trimaraane.

Otsustasime selle üle vaadata sõltumata hoiatavast sildist.

Rajaäärsed lilled.

Polnud seal plaažil hullu midagi.

Tagasi Long Beach-ile.

Kaunid rannamajad.

Pisike privaatne plaaž.

Kivikesi ja karbitükke sorteerimas.

See sobib sõrmuseks.

Minu jaoks on need siiski mõni number väiksed.

Tahtsime veel läbi käia Russelli ja Okiato (vana Russell) vahelise raja. Enne Russell-ist väljumist sattusime sellise kruusipuu otsa.

Rada läks läbi mangroovide.

Need on siinse mangroovi viljad.

Kui puu on ees, siis tuleb rada üle selle teha!

Umbtee.

Vahel tulime jälle tsivilisatsiooni välja ja siis olime taas metsas.

Teeäärne installatsioon pesupulkadega.

Rada oli korralikult etappidesse jagatud ning akuraatselt tähistatud.

Mõned lilled ka.

Okiatost on lühike praamireis Opuasse. Olime sadamavõtme enda käes hoidnud ja Ruu kasutas veel korra tsivilisatsiooni võlusid ning käis duši all. Mina ostsin paadipoest välja sinna tellitud mutrid.

Tagasi paati jõudes avastasime, et tugev, puhanguti nii kahekümnemeetrine tuul oli jagu saanud DuoGen-i rootori ühendusmuhvist ja tuulerootor vingus tühikäigul. Õnneks leidsin laevavarudest uue, nii et poole tunni pärast hõõrus meie asendamatu DuoGen taas voolu.

 

Ankrus suvituslinn Paihia juures. Plaanis on mõned jalutuskäigud ja toiduvarude täiendamine kohalikus hästivarustatud supermarketis.

Ilmaennustus lubas lähipäevadeks kena idatuult ja kärsitus oli hinges. Kuigi leidsime Nuku’alofa lähedalt omale ühe Tonga toredamatest ankrukohtadest (Atata laguun) kus oleks võinud veel ja veel elada, oli orkaanihooaeg lähenemas ja aeg Uus-Meremaa poole teele asuda käes.

Viimane päikseloojang Atata-l.

Lahkusime Nuku’alofa-st 15. oktoobri keskpäeval vaikse edelatuulega mootorpurjetades. Mõte oli õhtuks veel kuhugi Tonga serva ankrusse jääda, et siis järgmise päeva hommikul lõunasse teele asuda. Me ei olnud veel paari tundigi teel olnud, kui märkasin instrumendipaneelil hoiatustuld põlemas – madal õlirõhk. Mootor kohe seisma ning õli kontrollima: tase normaalne ja leket pole. Milles on viga? Kas tõesti õlipump, mis põhimõtteliselt peaks kestma kauem kui mootor ise? Otsustasime, et tagasi Tongale me ei keera ja tegeleme probleemiga Uus-Meremaale jõudes. Seal ju kõik vajalik olemas. Nii mööduski esimene sõidupäev saarestikus loovides ja nõrgukese tuulega sobivaid läbipääse otsides. Õhtul olimegi saartest ohutus kauguses. Isegi tuule täielikul hääbumisel ei oleks hoovus meid enam madalikule triivinud. Seega saime suhteliselt rahuliku südamega avaookeanirežiimile lülituda – sõidutuled ning AIS-alarm tööle ning ise magama.

Hommikuks oligi kohal lubatud värske idatuul mis puhus meid mitu päeva kenasti lõuna poole. Viiendal päeval aga tuul nõrgenes ja keeras vastu. Olime umbes poolel teel Whangareisse, aga nüüd, loovides ja tuule arvatavatele suunamuutustele mängides, algas meie selle etapi aeglane osa. Tuul vaikis aeg-ajalt sedavõrd, et võisime autopiloodi välja lülitada ja triivi jääda. Üldiselt üritasime siiski kasvõi sõlmese kiirusega kuhugi lõuna või lääne poole saada.

Vaikse ilmaga on hea laevatöid teha ja nagu ikka, neid koguneb. Magesti vesi hakkas pisut soolakaks muutuma. Kuigi otsest veeprobleemi meil ei olnud, sest paak oli endiselt peaaegu täis, võtsin riista lahti ja vahetasin ära membraani tihendid ja korraks see aitas, aga mõne päeva pärast oli vesi taas soolakas. Võtsin magestit veel mitu korda lahti ja vahetasin erinevaid tihendeid, aga lõpuks osutus ikkagi vigaseks membraan ise. See oli ootamatu ja ebameeldivalt kallis lahendus, meie magesti oli membraanivahetuseks veel liiga uus ja olime enda arvates selle eest igati hoolitsenud. Õnneks oli meil varumembraan kaasas ja sellega töötas magesti laitmatult kuni Opuani, kus me membraani taas konserveerisime nagu pikemaks kasutuspausiks kohane.

Meie üheksa aastat tagasi Inglismaalt ostetud kokpitipadjad on viledaks kulunud ja Ruu teeb mida suudab, et neid vähemalt Uus-Meremaani kasutuskorras hoida.

Nii käib ookeanipurjetamine vaikse tuulega.

Aeg ajalt külastas meid mõni tigedama olemisega pilv. Üldiselt need meie madalate mastidega alapurjestatud Trollile ohtlikud ei ole.

Kambüüsis valmis järjekordne leivapäts.

Kui tuul meie retke 13. päeval lõunasse ja lõpuks kagusse pööras, otsustasime Whangarei asemel Opuasse sisse keerata. Ette rutates võib öelda, et see oli õige otsus – see kant on kohutavalt ilus. Kuna me mootorile loota ei saanud, siis purjetasime praktiliselt Opua Bay of Islands Marina karantiinikai otsa juurde. Õnneks oli tuul soodne ja lõpuosas suisa tagant.

Sissesõit on nii lihtne, et siia oleks rahuliku südamega ka öösel saabuda võinud. Meie lähenesime kuulsale Bay of Island-ile hommikul.

Üks asi mis siin kohe silma hakkas on kõikvõimalike trimaraanide rohkus. Ainult sisse sõites kohtasime neid kümme korda rohkem kui kogu senise reisi jooksul.

Troll karantiinikai ääres. See kaijupp ei ole kaldaga ühenduses ning on siiakanti välismaalt saabujale kohustuslik esimene peatus. Enne kui tolli- ning karantiiniohvitserid oma luba ei ole andnud, ei tohi mujal isegi mitte anrusse jääda, et valget aega oodata.

Erinevalt netist saadud muljele oli sissetollimine äärmiselt kena, kiire ning mugav. Äärmiselt viisakad ning sõbralikud ametimehed, -naised ja -koerad olid selge rõõm suhelda. Viimasena meie juures viibinud tollimees andis meil veel karantiinikai juures otsad lahti küsides kuhu me edasi suundume ning, üllatus-üllatus, võttis marinakai ääres ka meie otsed vastu. Fantastiline!

See puuvilja- või narkokoer, ei tea kumb ta täpselt oli, oleks hea meelega ennast töötamise asemel hoopis meie vöörikoisse magama keeranud. Ilmselt meie paadis teda ükski lõhn ei erutanud.

Esimene päev Uus-Meremaal võttis meid vastu 12 kraadi ja uduga. Selge see, et troopikas me enam ei ole.

Suur kergendus pärast mootori õlirõhu kontrolli sõbralike mehaanikute käest laenatud manomeetriga – rõhk on normis. Miks see lamp siis põleb? Manuaalid taas lahti ja viga otsima. Lahendus oli lihtne: Trolli mootori armatuurlaud on vana, üle värvitud ja kulunud tekstidega; põles hoopis mootoriaku laadimise tuli. Kahtlus on minul – korraldasin akude laadimise Tongal ümber ja ilmselt on mingi juhe veel akuraatselt ümber asetamata. Üks töö töödenimekirja juurde. Õnneks tegelikkuses mõlemad akud laevad.

Trolli pragunenud pinnaga küljed on pika merereisi jooksul ohtralt sodi külge võtnud. Enne Tongalt lahkumist küürisin nii poordid kui põhja kenasti puhtaks. Põhi on vaatamata mahakulunud mürkvärvile enam-vähem puhas.

Pardipere prääksus parda ääres.

Nendest pungadest puhkevad Jõuluks punased õied.

Kutsusime õhtuks külla Bora-Boral kohatud Kerry ja Bruce-i.

Kuna suur mure mootori seisukorra pärast langes ära, siis saime rahuliku südamega kohaliku eluga tutvuma asuda. Pesime puhtaks kaks masinatäit pesu ning võtsime ette jalutuskäigu mõne kilomeetri kaugusel asuvasse pisikesse kuid väga turistlikku Paihia väikelinna. Rada sinna kulgeb piki randa ja on osa tohutu pikast Te Araroa rajast. Uus-Meremaa on tõeline jalutajate paradiis ja see asjaolu hakkab meile vaikselt kohale jõudma.

Need autopraamid sõeluvad Opua ja Okiato (siin asus Uus-Meremaa esimene pealinn, esialgse nimega Russell) vahel. Jalakäija saab üle 1 NZ$ eest.

Esialgu me sinna veel ei läinud vaid võtsime üles raja Paihia suunas.

Ees ootas lummav taimestik ja kaunid vaated.

Mäenõlval kasvasid sõnajalapuud.

Rajaäärne looduslik kressipeenar.

Metsikud kallad on vaata et suuremad kui meil poes müüdavad eksemplarid.

Kena vaatega ja korras kämping Paihia lähedal.

Nii mõnigi maja oli sedavõrd huvitav ja kauni vaatega, et koli või kohe sisse.

Sadamas oli päeva jooksul meie kõrvale ilmunud Brasiilia lipu all purjetav argentiinlastest meeskonnaga Delta 45.

Juttu ajades selgus, et kapteniks on ise selle jahi disaininud elukutseline jahikonstruktor Nestor Völker.

Ankrus Matauwhi lahes Uus Meremaa esimese pealinna Russelli lähedal. Koht pole parim, sest värske läänetuul puhub otse sisse, aga paik on huvitav.

Lõpuks ometi Uus Meremaal, Bay of Islands Marinas Opuas. Retk Tongalt võttis 16 päeva kuna enamus ajast oli tuul kas nõrk või vilistas otse näkku.

Täna 00.17 eesti aja järgi ületasime me 28 00′ lõunalaiusel kuupäevaraja ning oleme tagasi kodusel idapoolkeral. Tuul on nõrk ja edenemine aeglane.

Ankrus Nukualofas. Homme lähme ennast välja möllima ja ilmselt juba nädalavahetusel võtame suuna Uus Meremaale.

Siin asub kuningriigi pealinn Nuku’alofa ja sinna meil parasjagu vaja saada oligi, sest lähenes Kadri ja Thori äralennupäev. Kuna olime oma liikumisega kenasti graafikus, siis saime võtta rahulikult ja peatuda enne pealinna purjetamist veel Malinoa ja Fafa saarte juures. Kelefesialt Malinoale purjetades saime kätte taas ühe kena Mahi-Mahi.

Fileetükid praadimist ootamas.

Kalasalat šampaga – mmm!

See on Fafa saar.

Saarel asuvasse hotelli ja sealt suurele maale tagasi toimetati turiste sellise laevaga.

Siin veel pilt vaalavaatluslaevast. See paat tegi iga päev turistidega pika tiiru saarestikku.

Sellest pilust pääseb Nuku’alofa sadamasse. Mõned purjekad seal ka olid, vahemere moodi kinni: ankur vöörist väljas ja ahter pikkade otstega muuli küljes. Kuna maaleminekuks tuli neil ikkagi jullat kasutada, siis eelistasime meie umbsele sadamaõhule ja sogasele veele hoopis sadamasuu lähedale ankrusse jäämist. Siin on vähem sääski ja vesi ujumiseks piisavalt puhas.

Veidi segas sadamalaiendust ehitava tehnika müra.

Vaade ankrust kesklinna suunas.

Vaba kaid on kõvasti, samas ei ole eriti kohti kuhu jullat kinnitada saaks, lukustusvõimalusest rääkimata.

Kuigi kohalikud kalamehed tundusid tähelepanelikud olevat, jääb siiski oht kalapaatide vahele vendriks saada.

Kohe sadamas on rikkalik kalaturg.

Need kenad pakid on elusad krabid.

Juurikaid sai osta lisaks mitmele suurele turule ka otse teeäärest.

Turismiinfo asub kenas väikses majas, mille ümber on hoolitsetud aed.

Aeda oli valitud kasvama tähtsamaid kohalikke taimi. Ei puudunud kookospalm, papaia ega leivapuu.

Need on kollase hibiskuse pungad enne puhkemist.

Kuningale pugemine paistab siin tähtis asi olevat, sest kõikjal linnas olid suured erinevate organisatsioonide ja firmade pühendustega kuningat ja ta peret õnnitlevad plakatid.

See naine tuli lihtsalt uudishimust valgete inimestega rääkima.

Järgmisel päeval proovisime linnasüdamele lähemal olevat Yellow Pier-i ehk American Pier-i. Ka see ei olnud eriti hea variant, sest kaiots oli hirmsasti ära laguneda lastud. Suure hädaga sain julla ikka kinni.

Seekord jalutasime läbi linna saare sisemuses asuva madala laguuni randa.

Lastele on valged inimesed suhteliselt arusaamatud asjad.

Vastavalt sildile on tegu autopesulaga.

Selline puu kataks Laulasmaal vähemalt neli krunti.

Kuningate matmispaigale igaühel asja ei ole – aed oli ümber ja väravad lukus.

Linna külje alused madalikud olid risti-rästi võrke täis ja nende vahel sumpasid molluskikorjajad.

Kunigapalee on mererannas. Lähedale ei pääse, sest ümberringi on kõrge aed ja väravates valvurid. Kuningapere siin ei ela.

Meid käis tervitamas Uus-Meremaalt pärit Graham.

Thor kasutab ära oma viimaseid tunde Tongal ja teeb jullaga mõned tiirud ümber Trolli.

Ongi lahkumishetk, sest kohe viib takso Kadri ja Thori lennuväljale.

Meie liigume tagasi laeva.

Sadam õhtutuledes.

Laevad ja kraanad.

Tongatapu-l on kaks olulisemat vaatamisväärtust: Ha’amonga ‘A Maui ehk umbes viie meetri kõrgune ja kuue meetri laiune kivist värav ja niinimetatud Blow-Holes ehk augud kaldakaljus millede kaudu ookeaniummikas pritsmete ja veejugadena kõrgele õhku purskab. Kumbki neist atraktsioonidest ei asu jalutuskaugusel linnast. Kasutasime ühistransporti ja sõitsime esimesena seda väravat vaatama.

Samas lähedal on veel Maka Fa’ahinanga ehk kivi mille vastu kuningas Tu’i Tatonga suvatses nõjatuda.

Võtsime kivi juures suure puu alla istet ja puhkasime veidi enne pikka tagasisõitu.

Bussi oodates tegi Ruu pilti koolitunnis olevatest lastest.

Peagi läks kirju seltskond koju lõunale.

Bussis oli tädi põrsaga.

Üks Nuku’alofa mõnusamaid iseärasusi on siinne üle viie kilomeetri pikkune betoonplaatidest rannapromenaad. See annab võimaluse pärast pikemat bussis või laevas istumist korralikult jalgu sirutada.

Taolisi slippe on mitmel pool ja keegi nende ette lukustatud kette ei tõmba.

Mõni siinne rannaäärne maja võiks võik olla vabalt ka mõnes Eesti eeslinnas.

Mõõnaga oli vesi kaldalt kaugele kadunud.

Tagasi jõudes käis meie kainurgas tihe elu. Õnneks olime julla hommikul kaile tõstnud.

Kuna olime juba mõnda aega ainult turismiga tegelenud, siis oli laevatööde nimekiri üsna pikaks kasvanud. Näiteks nõudis üle õmblemist genu tagaliik.

Seoses genu alla võtmisega sai ära lõigatud ka genuvalli mastitopis räsida saanud osa.

Ruu võttis ette suurema pesupäeva.

Seoses laeva tuulutamise ja kappide kontrolliga avastas Ruu, et meie tormikad on osanud troopikas hallitama minna. Ka need said seenevastase vahendiga üle käidud ja tuulduma pandud.

Mina vahetasin lisaks genu parandamisele ära ka DuoGen-i suureks kulunud aukudega kinnitusklambri. Ehk siis päris väsinud osa läks vahetusse kasutatud, aga paremas korras olevaga. DuoGen töötab meil praktiliselt kogu aeg, purjetades veerežiimis ja ankrus olles tuulegenekana. Oleme tast üsna sõltuvad, eriti pikematel ookeaniotsadel, sest ta saab veerežiimis kenasti nii autopiloodi kui meie muu elektroonika toitmisega hakkama. Päiksepaneelid on ju head küll, aga navielektroonika, autopiloot ja külmkapp tahavad ka öösel ja pilves ilmaga voolu saada. Tänu DuoGen-ile ei ole me mootorit akude laadimiseks pidanud käima panema. Peaks vist hakkama varuosade tellimise nimekirja koostama?

Eelmisel päeval oli meile ankrunaabriks tulnud suur Janneau “Vela”.

Kaldale minnes tuli selle kapten ja omanik Franz meie juurest läbi. Kuna juttu tundus jätkuvat kauemaks, siis kutsusime ta meile õhtust sööma.

Järgmisel päeval võtsime ette vaatamisväärsuse number kaks: Blow-Holes. Tee bussijaama läheb mööda kaldapromenaadi. Pilku köitsid pikakaelalised ekskavaatorid.

Ja muidugi ka teeäärsed lilled.

Bussiga saime vastaskalda lähistel asuvasse Houma külla. Sealt edasi umbes kilomeeter jala. Tee äärde jäid omapärane kirik ja väga kena suure krundiga maja.

Lõpuks jõudsimegi vett purskavate kaldakaljudeni. Kuigi meri oli rahulik, oli vaatepilt siiski muljetavaldav.

Kohe nende vaatamisväärtuste kõrval oli mahajäetud hotell. Ilmselt ei tasunud selle pidamine nii kaugel pealinnast ennast ära.

Saime möödujalt vihje, et lähedal asub pisike kuid kena kaljudevaheline plaaž. Sinna viis pisike kaljudevaheline rada.

Plaaž oli kaljudevahelises lohus hästi peidus.

Külla tagasi läksime põldudevahelist teed mööda. Teeäärse tara postid olid kasvama läinud.

See seltskond oli koos meiega Nuku’alofa kõige korralikumas toidupoes.

Õhtul tuli Franz meile ning rääkisime nagu ikka purjetamisest ja elust üldse. Franz on töötanud laevamehaanikuna kaubalaevadel ning hiljem firma esindajana naftapuurtornidel. Kui lapsed suureks kasvasid ja raha teenimisest isu täis sai, ostis ta endale purjeka ning läks merele. Ta on Vaiksel Ookeanil juba kolmandat aastat ning ta tõsine soovitus meile oli mitte siitkandist nii kiiresti lahkuda.

Järgmisel õhtul olime kutsutud Franz-i Jeannaule.

Ta ostis selle kasutatult ja väga hästi varustatult. See ahi on siiski Franzi enda paigaldatud. Väga kaunis!

Franz oli valmis tagasisõiduks Uus-Meremaale ja juba järgmisel hommikul pärast meie külastust ta ankru ka hiivas ning teele asus. Meie siit nii vara veel lahkuda ei taha. Liikusime hoopis umbes kuue miili kaugusele Atata saarele. Sellest pisikesest saarest lõunas on tohutu korallirägastik ning selle keskel just parasjagu nii suur liivase põhjaga korallivaba ala, et üks jaht ennast siia üsna lahedalt ära mahutada suudab. Sissesõit sellesse laguuni on kitsas ja nõuab head valgust, et korallipeadest mööda põigelda. Meil on küll olemas ka selle tee GPS-koordinaadid, aga ainult neile toetuda oleks õnnemäng, mida me vabatahtlikult ette ei võta. Et päike oleks sisse sõites seljataga, asusime teele hommikul. Siin meie uus naaber, tohutu ketch Quintessa Uus-Meremaalt.

Atata saar õhtuvalguses.

Saarerahvas tuleb linnast.

Atata päikseloojang ja õhtused pilved.

Magesti vesi hakkas kergelt soolakaks minema. Seekord läksid vahetusse membraani ja pumbakorpuse vahelised tihendid.

Juba kaua aega seisis parandamata meie pooleks murdunud teleskoop-spinnakerpoom. Kasutasime tavalist spinnakerpoomi ja teise poomi järgi polnud lihtsalt vajadust. Nüüd on aega sellega tegeleda ja miks mitte kui saab samal ajal kauneid vaateid nautida. Lõikasin poomil murdunud osa maha ja neetisin kinnitusotsa tagasi. Õnneks on akusirr ja suured needitangid kaasas nii, et töö läks libedalt.

Sama lugu oli besaanmasti saalingutega, mis juba tükk aega kinnitustes logisesid. Puurisin vanad alumiiniumneedid välja ja panin uued Monel-needid asemele. Loodan, et need on vastupidavamad.

Ühte tööd lähed tegema ja teine töö ronib kaasa. Kuna masti ronimiseks tuli besaanilt kate osaliselt maha võtta, siis avastasin, et sel purjel on samuti mõned õmblused läbi hõõrdunud. Tegin besaani kallal mitu tundi näputööd.

OK, see töö ei olnud just hädavajalik. Nimelt vahetasin välja ühe, neli aastat tagasi paigaldatud “ajutistest” mitte-roostevabast metallist, käigutule kinnitustest. See oli tavaline rauapoe nurgik, isoleerpaelaga kinni mähitud, et sool ligi ei pääseks. See oli üllatavalt hästi säilinud ja nii jätsin kaks ülejäänud kinnitust Uus-Meremaa paadi- ning rauapoode ootama, et täpselt sobilikke polte-mutreid hankida.

Siin teeb Ruu meie hallitanud ja porijälgedega jalatseid Uus-Meremaa võimudele vastuvõetavamateks.

Muidugi ei tulnud me siia ainult tööd tegema. Snorkeldamine Atata korallide keskel on suurepärane.

Jääme ilmselt siiakanti veel mitmeks päevaks. Mõtleme juba Uus-Meremaa suunas liikumisest, aga täpne lahkumisaeg Tongalt sõltub eelkõige sobivate tuulte saabumisest. Hetkel on oodata vaid nõrku ning vahelduvaid tuuli.