Roseau ümbrus üle vaadatud viis meie tee edasi Dominica endisesse pealinna Portsmouth-i. Portsmouth kaotas pealinna õigused malaaria laia leviku tõttu. Asub ju see otse Indian River-i suudmes ja malaariat edasi kandvad sääsed (nagu kõik muudki sääsed) armastavad magedat vett. Meie huvi oligi just selle jõega tutvuda. Lisaks on Dominica põhjaosas üks viimaseid kohalike indiaanlaste külasid.
Siin veel viimased pildid enne Roseau-st lahkumist: moodne kruiisilaev purjede all;
päikeseloojang Roseau-s.
Siin on Cobra paadi vöör juba Indian River-i suunas.
Mangroovid jõesuudmes.
Mingi kana.
Algajad kookospalmid.
See on metsik suhkruroo sugulane ehk Roseau. Suhkrut sellest ei saa, aga matte kannatab punuda küll. Sellest taimest ka nende praeguse pealinna nimi.
Krabisid elab siin mitu erinevat liiki.
Lummav jõgi ja maagilised puujuured.
Veel mingi kana. Linde krabistas jõeäärsetes mangroovides ringi kümneid.
See onn ehitati Kariibi mere piraatide mingi osa filmimiseks.
Reisi lõpuks kinkis giid naistele oma punutud kala ja lille kombinatsiooni.
Reisiraamatuid lugedes ei tekkinud mul mingit soovi Dominicat külastada. Meie reisikaaslaste Toonika ja Agoga oli aga hoopis teisiti — Dominika oli neile oluline reisisiht. Ja kui õigus neil oli. See saar on oma lopsaka rohelusega täiesti eriline.
Pärast Roseau-s ankrusse heitmist aj laeva ning meeskonna Dominica-le sisse möllimist algas kõik taas turistile vajaliku kohaliku info hankimisega. Seda sai hotelli fuajeest. Kui jäime kaarte ja brošüüre uurima tegi meiega juttu kõrvaloleva ärikeskuse turvamees.
Peatselt ilmus nagu iseenesest välja kohalik taksojuht (ilmselt turva sõber) ja asjad hakkasid edenema. Leppisime kokku päevatripis jugade ja väävliallikate juurde.
Esimesena olid sihikul Middleham-i joad ja tee sinna nägi välja selline.
Puujuurte vahele võis peitu pugeda.
Liaanide otsas sai rippuda.
Sõnajalapuud on lihtsalt fantastilised.
Lõpuks ometi oodatud juga.
Ja nüüd väävliallikatele!
Kaljud olid väävlist kollased ja õhk lõhnas mädamuna järgi.
Kivi seest purskas tulist vett.
Aurupilved kuumaveeallikate kohal.
Veel paar juga — Mama ja Papa. Kumb on kumb?
Papa on pikk ja sihvakas, Mama on lühem ja vormikas.
Turistid jugasid imetlemas.
Orkaanist räsitud puu.
Kohalikus spaas valitses orkaanijärgne vaikus.
Tagasiteel tabas meid ootamatu õnn. Teel lebas kümneid avokaadosid ja tänu meie taksojuhi kiirele reaktsioonile saime neid terve kotitäie.
Enne sadamasse jõudmist sõitsime läbi linna botaanikaaiast. Seal on reliikviana säilitatud orkaani ajal murdunud puu alla jäänud koolibuss. Bussis õnneks selle õnnetuse ajal kedagi ei olnud.
Matkajad olid väsinud, aga õnnelikud.
Järgmiseks päevaks oli meil SeaCat-iga kokku lepitud päevane trett Boliling Lake-i (keeva järve) juurde. SeaCat on omamoodi kohalik kuulsus kellele kuulub üks tuntuim turismifirma Dominical.
Meie giid (seljaga) ja SeaCat.
Kohalik vaatamisväärsus: puust veemagistraal. Ja paluks seda pidi mitte kõndida!
Teekond algab. Siin on meie giidil veel plätad jalas…
…ja siin enam mitte. Nii, paljaste taldadega, käis ta kogu meie kuue tunni pikkuse teekonna üle kivide ja läbi muda.
Looduslähedased, sõna otseses mõttes rohelised, vihmavarjud.
Läheme läbi nii mõnegi oru ja üle nii mõnegi kuru.
Kuni jõuame orgu kus maa seest purskub kuuma vett ja väävliauru.
Kuumaveeallikas keedab giid meile kaasavõetud munad.
Seda trikki võiks munadepüha paiku teha.
Kuumaveeallikas keedetud muna maitseb nagu muna ikka.
Kohalik muda teeb näonaha kakskümmend aastat nooremaks.
Edasi piki auravaid kuumaveeallikaid keeva järve suunas.
Isegi selles karmis ümbruses leidub üht-teist õrna ja ilusat.
Siin see siis ongi — järv tõesti keeb. Ärge oma nina katlasse pistke.
Meie kamp keeva järve kaldal.
Tagasiteel said mõned meist veel ka ujuda.
Meie kolmandal Dominica päeval tuli kellelgi pähe mõte minna snorkeldama mõne kilomeetri kaugusel asuvale šampanjeriifile. (Nimi tuleneb asjaolust, et seal eraldub merepõhjast hulgaliselt pisikesi gaasimulle, nii et kogu vesi meenutab šampust.) Nagu tavaliselt, ütlesin kohe, ilma üldse mõtlemata, mida ma sellest asjast arvan: mina bussiga snorkeldama ei sõida. Snorkeldama minnakse otse jahist! Mõõduka veenmise järel lasksin ennast siiski ühistransporti vedada.
Mullid olid tõesti olemas ja kalu mida vaadata oli ka.
…aga mitte päris. Martinique kuulub Prantsusmaale ja Euroliidust siia saabujalt ei küsita isegi passi. Astud lihtsalt lennukist maha ja kõmbid pagasit vastu võtma — väga mugav. Seda kasutavad ära tuhanded prantslased kes siin puhkamas käivad. Ka meie saabumise vastu pealinna Fort De France-sse ei tundnud keegi mingit huvi. Sisse möllisime ennast kohalikus paaditarvete poes asuvas tolliarvutis.
Linn ise on segu Prantsuse pompöösist ja Kreooli värvikirevusest. Elu on suhteliselt odav ja keegi ei käi sulle otseslt peale sooviga sind sinu rahast eraldada. suur osa südalinnast on tohutu jullakai. Ja väga korralik selline. Ankrusse saab heita praktiliselt kesklinnas ja väiksema süvisega jahiga võib korraks kasvõi jullakai äärde sõita.
See on raamatukogu.
Karneval oli lähenemas ja poed olid selleks valmis.
Turg oli värvikirev nii müüdava kui müüjate poolest.
Mahi-mahid ootavad kalaturul ükeldamist. Selliseid elukaid oleme ise ka mitu tükki kätte saanud ja ära söönud.
Õigeks Mahi tükeldamiseks on vaja kahte matšeetet.
Loodusesõber peab siiakanti sattudes kindlasti kohalikus botaanikaaias ära käima. Sinna saab liinibussiga.
Sõnajalad on suured.
Midagi õitsvat jätkub igale maitsele.
Need on mingid vesiroosid.
Ühel palmil on selline ogaline koor.
Portselanroos või roosa tõrviklill nagu kellelegi meeldib.
Mõned hibiskuseõied.
Väike väle elukas.
Kui Fort De France oli üle vaadatud purjetasime edasi põhjasuunas St. Pierre-i.Siin pildil on naabri koer.
Pärast väikest vees vedelemist olime valmis linna suunduma.
Kuni vulkaanipurskeni 1902 aastal oli see koht Martinique pealinn. Purske käigus sai surma 29933 ja selle elas üle 2 inimest. Praegu on see paras tondilinn kus purskejärgsed varemed ja korrastatud majad on samal tänaval kõrvuti.
Meie huvi oli Mt. Pelée nimelise vulkaani otsa ronida. Läksime bussijaama bussi ootama.
Lõpuks buss tuli ja oli mõõduka lisatasu eest meid oma sihtkohast edasi otse raja algusesse viima. Lisaks leppisime kokku, et ta tuleb meile õhtul hiljem sinna järgi ka. Rada oli järsk ja vaated ilusad.
Hiired tuules.
Missugune neist on Troll?
Mäest alla jõudes ootas meie buss meid juba ees ja bussijuht oli veel mõned pilusilmsed turistid kuskilt üles korjanud, et neile ka taksot teha. Neil oli soov rummivabrikus käia ja nii tuli see ekskursioon meile boonusena tasuta kätte.
