Lõpuks ometi oli tuul soodus lõuna poole liikumiseks. Kuigi üldine meelestatus sadamas oli, et võib veel oodata küll. Meie otsustasime siiski minna, sest ennustus lähipäevadeks oli enam-vähem soodne. Sihtkohaks valisime Madeira grupi põhjapoolseima Porto Santo saare. Porto Santo on tublisti pisem kui põhisaar Madeira, aga kogutud info najal tundus huvitava kohana. Sines-ist Porto Santo-sse on otsejoones umbes 450 miili, nii et arestasime viiepäevase purjetamisega. Nii see läkski, esimesel päeval oli tuul muidu hea, aga surus meid rohkem lõunasse kui me soovisime. Kui keegi meie träkki vaatab ja imestab, et mis ussi me sõidame, siis see oli vihmauss – sadas mis ladin. Üritasime minna nii tihedalt tuulde nagu saime. Õhtupoole kadus tuul päris ära ja siis sõitsime mootoriga. Seejärel oli uus tuul kohal ja läksime juba õiges suunas ja nii mis mühiseb.

Ilus elu kestis kuni neljanda päeva õhtuni kui välgud sähvima hakkasid ja tuul pärast mõningast järgi andmist (loomulikult jõudsime rehvid nii suurpurjes kui genus välja lasta) taas tõsisemalt puhuma hakkas ja peaaegu tormi numbriteni tõusis. Ega midagi, rehv suurpurjesse ja genu ka esimese rehvini kokku kerida. Paat tantsis juba päris korralikult. Peatselt sai selgeks, et suurpurjesse oleks pidanud kohe heaga kaks rehvi võtma, aga kiirust ei taha ju ka kaotada. Kui tuul üle 15 m/s puhus ei olnud pimedas tekile rehvima minna enam hea mõte. Suurt vajadust ei olnud ka, sest paat püsis püsti. Kiirust oli ehk nende lainete jaoks liiga palju ja prõmmimine oli see mis häiris. Ruu oli kõige raskema aja vahis ja oli koos tormiriietega läbimärg kui mina vahti läksin. Äike kestis kuni Porto Santosse jõudmiseni välja, tuul õnneks andis hommikul veidi järgi. Tore oli jälle sadamas olla. Siin peab kõigepealt tollile (GNR brigada fiscal) endast teada andma. Nad on sadamas 24h ja üldiselt sellised lõbusamat sorti poisid, vaatavad passid ning laevapaberid üle ja viskavad aeg ajalt ilma üle nalja. Veel sadamas sadas nii, et läksime koos Ruuga täies tormiriides ja koos vestidega nende jutule (pole ju mõtet mitut komplekti riideid märjaks teha). See meeldis neile ka. Järgmisel hommilkul oli juba salongist nina välja pistes tunda miks sõna Madeira-l on selline eriline kõla. Kuigi tuul aeg-ajalt endiselt üle 10 m/s puhus oli õhus seda sooja pehmust millest Eesti inimene nii suurt puudust tunneb. Nüüd oleme lõunas.

Portugali õlu kõlbab juua küll.

Pesupäev.

Porto Santo Marina on väike, aga kohti leidus.

See ei ole radariantenn.

Kaktuseõis.

Imedemaa – kaktused ja pilliroog läbisegi.

Aias kasvab granaatõun.

Agaav õitseb ainult korra, aga see eest võimsalt. Kes aru ei saanud – need “puud” Ruu seljataga on agaavi õied.

Sisalikud tulid võileiva lõhna peale. Kui Ruu neile tüki murdis, siis läks kakluseks.

Sadamas. Kõik korras.

Nagu oligi oodata tuulas ja sadas Seixalis kaks päeva sedavõrd, et paadist välja ei olnud isu minna. Esimese päeva õhtul ankurdasime end korra ringi, sest tuul ja hoovus surusid meid liiga lähedale ühele poi otsas olevale purjekale.

Kohalikke ei paistnud kõva ilm segavat ja nad kraapisid mõõna ajal rehalaadsete riistadega põhjast söödavaid karpe kokku.

Teise päeva õhtuks tuli päike jälle välja ja osutus, et Seixal on üks tore väikelinn Lissaboni eeslinnade hulgas. Väikese sadama juurest algas rannapromenaad mis tundus lõpmatuna ja siin-seal ääristasid jõekallast plaažid.

Troll Seixalis ankrus.

Tegime turisti asja ära ja vaatasime Lissaboni ka üle.

Hüvastijätupäikeseloojang Seixalis

ja hommikul olime taas teel lõuna poole. See on Tejo jõe suudmes asuv majakas

ja need on mere uuristatud koopad enne Sesimbrasse sisse keeramist.

Sesimbras peatusime ainult üheks ööks ja paadist väljas ei käinudki, sest tuul oli lõuna suunas sõiduks soodne. Tegelikult oli kahju siit nii kiirelt lahkuda. Linn paistis ankrust nukulikult kaunis ja eriti hoolitsetud ning mäekünkal paistis suur kindlus. Oleks olnud kuhu jalutada ja mida vaadata.

Sinesisse jõudsime hea tuulega juba varasel õhtutunnil. Portugalil tundub minevat hästi – korras teed kenasti sillutatud kõnniteedega. Palju on rannapromenaade ning häid jalgrattateid. Inimesed on sõbralikud ja räägivad paremat inglise keelt kui Hispaanias.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ilmaennustus lubas vahelduseks udule ja kergele lõunatuulele ka nõrka põhjatuult. See meid küll Lissaboni suunas edasi ei tõukaks, aga ei takistaks ka. Oleksime muidugi soovinud korralikku purjetamistuult, aga isegi seitsme päeva prognoosis midagi taolist ei paistnud. Pigem ähvardati kolme-nelja päeva pärast tugevama edelatuulega mis oleks meid veel vähemalt nädalaks Leixões-esse jätnud. Mis teha? Leixões-e sadam oli hea ankrukoht, veidi rulliv ja kõigutav, aga turvaline ja tasuta. Peale selle olid ümberringi huvitavad linnad ja kenad promenaadid kus suvitamine on selge lõbu. Samas on meil vaja lõuna poole liikuda, eriti kui soovime enne Kanaaridele suundumist ka Lissaboni ja ehk isegi Madeira üle vaadata. Niisiis – lõuna poole. Esimene päev oli vaheldumisi purjetamine ja motoriseerimine ja just õhtupoolikul kui 35 miili kaugusel Leixões-est asuv Aveiro sadam oli lähenemas tuli taas kena põhjatuult. Mis siin ikka, otsus ööseks merele jääda tuli kergelt. Loomulikult kustus tuul imeõrnaks briisiks niipea kui me sadamast möödas olime ja nii me loksusimegi kahest sölmest kuni poole sõlmese kiirusega hommikuni välja. Mootorit ei julgenud käivitada, sest kõik kohad olid kalavõrke täis ning poisid ju öösel ei näe. Positiivne oli see, et meri oli sile ja elu laevas mugav – tegime süüa, lugesime ja magasime. Hommikul läks mootor tööle ja varaseks õhtuks olime Penische sadama kõrval ankrus. Edelast saabuv ummikas murdus küll sadamamuuli otsa taha ja kõigutas meid korralikult, aga väsinud matkajaid see ei sega, magasime nagu kotid. Pealegi kuna järgmise päeva teekond Lissaboni oli üle 60 miili pikkune, siis pidime juba varavalges või pisut enne seda liikuma hakkama, et enne hämarat kohale jõuda. Tuult ennustuses selleks päevaks ei olnud, küll aga oli alles lubadus tugevnevaks lõunatuuleks päev pärast seda. Esimese tunni Lissaboni suunas motoriseerisimegi poolkuu valgel, Ruu kokpitis radarit jälgimas ja mina taskulambi ning autopiloodi puldiga vööris poisid jahtimas. Üldiselt ei ole siinsed võrgud mere pinnal vaid ripuvad poide küljes sügavamates kihtides. Et ennast kinni haakida peab propiga poid võrguga ühendavale otsale külge saama ehk siis poist praktiliselt üle sõitma ja selle sündmuse tõenäosus on väike. Kuid risk on risk ja paljas mõte propi ümber keerduvast otsast või trossist ajas kananaha ihule. Samal päeval hiljem nägime ka ühte võrku mis pisikeste poide abil pinnale triivima oli pandud. Öösel oleks sellesse kindlalt sisse sõitnud, aga õnneks panime seda päevavalgel viimasel hetkel tähele ja jõudsime laeva ümber keerata. Niipalju meie seiklustest. Sissesõit Lissaboni, mööda Teijo jõge, on imeilus – kaljused kaldad, plaažid, ja uhked majad. Peatselt olimegi raudsilla lähedal. Kiire tankimine Belemi jahtsadamas ja kohe edasi Seixali ankrukoha suunas, et mitte hämaruse ja vastuhoovuse kätte jääda. Juba kaardilt oli näha, et sobilik ala ankurdamiseks ei ole suur – enamus lahest on liiga madal või kuivab mõõna ajal suisa ära. Mida me ette ei näinud oli see, et paremad kohad olid juba poide külge kinnitatud kohalikke täis. Niisis pidime endale leidma piisavalt sügava ja suure platsi, et me tugevas tuules, kolm meetrit kõikuva veega ja 180 kraadi suunda muutva tugeva tõusu-mõõna hoovusega kellelegi otsa ei triiviks. Meie kolakas ankur kulub sellises olukorras marjaks ära. Kui jamaks peaks minema, siis lähme ja võtame mõne vaba poi ja ripume seal kuni keegi meid ära ajame ei tule.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Leça da Palmeira linnas on suur Leixõs-e sadam. Sadama akvatoorium on hiiglaslik — siin on naftakai ja gaasikai ja kruiisiterminal, rääkimata konteinerterminalist. Puksiirid nügivad pirakaid laevu paika ja käivad aeg-ajalt naftatorusid ja paake veejugadega jahutamas. Ilm on soe. Selle sadamamüraka loodenurgas on ka väike külaliskohtadega jahtsadam, kenasti eraldi väikeste muulidega kaitstud. Ja eriti tore on see, et kohe selle marina kõrval, muuli taga, on lubatud soovijatel ka ankrusse jääda. Seda siis sadama akvatooriumis suurte sadamamuulide varjus. Siin me olemegi veetnud 3 viimast päeva. Kogu aeg siiski siin nii palav ei ole olnud kui täna. Üleeile ja üleüleeile (kui me siis sõitsime) valitses sadamas ja ka linnas tihe udu. Eile, kui võtsime ette Porto tuuri, andis udu järgi ning saime endale kena päikeselise linnaekskursiooni. Siin on tegelikult linn linnas kinni ja Leça läheb sujuvalt üle Matosinhos-eks ja see omakorda Porto-ks. Ja Porto oligi tegelikult see põhjus miks me siia tulime. Porto linna teeb eriliseks see, et ta asub sügava jõeoru kallastel. Terrassidena asetsevad majad, kitsad ja peaaegu vertikaalsed vanalinnatänavad, kindlused ja kirikud ning muidugi vägevad, üle jõeoru viivad sillad. Kõrvuti on muljet avaldavad vanalinna majad, moodne arhitektuur, slummid ja suisa varemed. Tohutu segapuder, aga oma hingega.

Ankrus. Kõik korras.