Pärast Ensenada de San Francisco (kus Ruu esimest korda selle reisi jooksul ujumas käis) ja Corrubedo (mis on tore väikelinn kena jalutuskäiguga majaka juurde) kiirkülastusi oli meie suund Islas del Cies-le. Need on populaarsed suvitussaared plaažide, kaljude ja eukalüptimetsadega. Ankrus saab olla otse suurimal plaažil. Tõeline paradiis maa peal. Meie saabudes oli siin ankrus juba 12 purjekat, täpselt pooled neist rootslased ja osa juba vanad tuttavad eelmistest sadamatest — “Kuheli” (noor pere kolme plikatirtsuga), üksi purjetav kutt ja hiiglaslik (35 tonni kaaluv) Nauticat “Swede Dream” millega purjetab kahe plikaga pere Gõteborgist. Enamus sellest seltskonnast oli siin juba mõned päevad olnud ning lahkus järgmise päeva hommikul Vigo lahe muude sadamatega tutvuma. Üks hea üllatus veel — kogu reisi seni parim tasuta wifi. See on nagu mingi kurioosum, mida ilusam koht ja rohkem tegevust kaldal, seda parem on internetiühendus. Õhtul enam kaldale sõuda ei viitsinud ja piirdusime kokpitist avaneva vaate nautimisega. Järgmisel päeval asusime saartega tutvuma. Kaldad on põhiliselt kaljused ja pikitud suuremate ning väiksemate liivaplaažidega, nii et igaüks leiab endale sobiva ka siis kui ujukaid kaasas ei juhtu olema. Jalutusrajad käivad üle kaljude üles-alla ja neid on palju, nii palju, et meie plaanist saared ühe päevaga üle vaadata ja edasi liikuda ei tulnud midagi välja. Vaatamata ennustatud heale põhjatuulele otsustasime veel üheks päevaks nendele saartele kolama jääda.