Mitte et Islas Cies meid ära oleks tüüdanud (või hea ja tasuta internet kui seda meelde tuletada) ja ka mitte sellepärast, et ilmateade head sõidutuult oleks lubanud (otse vastupidi — tuult ei lubatud), aga reisikihu oli sees ja tahtmine oli lõunapoole liikuda. Seega purjetasime kuid siiski põhiliselt motoriseerisime Portugali piiri suunas. Kuna Portugali rannikul korralikke ankrukohti ei ole ja isegi sadamaakvatooriumides sageli ankurdada ei saa, siis oli meie sihtkohaks Viana de Costelo marina. Algse idee järgi pidime siin korraks peatuma ja kohe hommikul edasi Porto suunas põrutama, aga nii see taas ei läinud. Viana marina ootekai äärde oli meie saabumise ajaks juba sõbralik rootsi paatide seltskond kogunenud: ikka needsamad “Kuheli”, “Swede Dream” ja lisaks veel “Nanny” ja Najad “Resolute” mõlemal peal mehe-naise meeskonnad, kõik varem kohatud ja suundumas soojemale maale. Kiire lühiinfo alusel oli selge, et linn on vähemalt päevast tutvumist väärt. Peab kõndima vanalinnas ja ronima linna kohal kõrguva künka otsas oleva St. Lucia Basilica juurde. Möllisimegi end kaheks ööks sisse ja jäime suure Nauticati pardasse ootekai äärde. Päris sadamasse keegi sisse sõitma ei kiirustanud ja ega meid sinna ei aetud ka. Kõik on lõunamaiselt relax. Linn on tõesti vaatamist väärt ja siin võib ka pikemalt peatuda. Hommik oli päiksepaisteline ja tegime oma turistliku asja ära. Kuna trenni on vaja, siis ronisime isegi mäe otsa omal jalal ega kasutanud toredate kollaste vagunitega raudteed. Basilica juurest nägime , et merelt on saabumas tihe valge udu ning selleks ajaks kui pealelõunal tagasi paati jõudsime olid naaberpurjekad meie kokpitist vaevalt näha. Udu on nii tihe, et korraks väljas käies on pärast juuksed märjad. Kuna me juba siin marinas istume, siis võtsime ette ka pesupäeva ja masinasse läksid nii voodilinad ja käterätid kui ka rohkem kasutusel olnud rõivad. Homme siis ilmselt Porto poole. Enne peab muidugi ilmaennustusega ka tutvuma.