Mitte et Islas Cies meid ära oleks tüüdanud (või hea ja tasuta internet kui seda meelde tuletada) ja ka mitte sellepärast, et ilmateade head sõidutuult oleks lubanud (otse vastupidi — tuult ei lubatud), aga reisikihu oli sees ja tahtmine oli lõunapoole liikuda. Seega purjetasime kuid siiski põhiliselt motoriseerisime Portugali piiri suunas. Kuna Portugali rannikul korralikke ankrukohti ei ole ja isegi sadamaakvatooriumides sageli ankurdada ei saa, siis oli meie sihtkohaks Viana de Costelo marina. Algse idee järgi pidime siin korraks peatuma ja kohe hommikul edasi Porto suunas põrutama, aga nii see taas ei läinud. Viana marina ootekai äärde oli meie saabumise ajaks juba sõbralik rootsi paatide seltskond kogunenud: ikka needsamad “Kuheli”, “Swede Dream” ja lisaks veel “Nanny” ja Najad “Resolute” mõlemal peal mehe-naise meeskonnad, kõik varem kohatud ja suundumas soojemale maale. Kiire lühiinfo alusel oli selge, et linn on vähemalt päevast tutvumist väärt. Peab kõndima vanalinnas ja ronima linna kohal kõrguva künka otsas oleva St. Lucia Basilica juurde. Möllisimegi end kaheks ööks sisse ja jäime suure Nauticati pardasse ootekai äärde. Päris sadamasse keegi sisse sõitma ei kiirustanud ja ega meid sinna ei aetud ka. Kõik on lõunamaiselt relax. Linn on tõesti vaatamist väärt ja siin võib ka pikemalt peatuda. Hommik oli päiksepaisteline ja tegime oma turistliku asja ära. Kuna trenni on vaja, siis ronisime isegi mäe otsa omal jalal ega kasutanud toredate kollaste vagunitega raudteed. Basilica juurest nägime , et merelt on saabumas tihe valge udu ning selleks ajaks kui pealelõunal tagasi paati jõudsime olid naaberpurjekad meie kokpitist vaevalt näha. Udu on nii tihe, et korraks väljas käies on pärast juuksed märjad. Kuna me juba siin marinas istume, siis võtsime ette ka pesupäeva ja masinasse läksid nii voodilinad ja käterätid kui ka rohkem kasutusel olnud rõivad. Homme siis ilmselt Porto poole. Enne peab muidugi ilmaennustusega ka tutvuma.

Pärast Ensenada de San Francisco (kus Ruu esimest korda selle reisi jooksul ujumas käis) ja Corrubedo (mis on tore väikelinn kena jalutuskäiguga majaka juurde) kiirkülastusi oli meie suund Islas del Cies-le. Need on populaarsed suvitussaared plaažide, kaljude ja eukalüptimetsadega. Ankrus saab olla otse suurimal plaažil. Tõeline paradiis maa peal. Meie saabudes oli siin ankrus juba 12 purjekat, täpselt pooled neist rootslased ja osa juba vanad tuttavad eelmistest sadamatest — “Kuheli” (noor pere kolme plikatirtsuga), üksi purjetav kutt ja hiiglaslik (35 tonni kaaluv) Nauticat “Swede Dream” millega purjetab kahe plikaga pere Gõteborgist. Enamus sellest seltskonnast oli siin juba mõned päevad olnud ning lahkus järgmise päeva hommikul Vigo lahe muude sadamatega tutvuma. Üks hea üllatus veel — kogu reisi seni parim tasuta wifi. See on nagu mingi kurioosum, mida ilusam koht ja rohkem tegevust kaldal, seda parem on internetiühendus. Õhtul enam kaldale sõuda ei viitsinud ja piirdusime kokpitist avaneva vaate nautimisega. Järgmisel päeval asusime saartega tutvuma. Kaldad on põhiliselt kaljused ja pikitud suuremate ning väiksemate liivaplaažidega, nii et igaüks leiab endale sobiva ka siis kui ujukaid kaasas ei juhtu olema. Jalutusrajad käivad üle kaljude üles-alla ja neid on palju, nii palju, et meie plaanist saared ühe päevaga üle vaadata ja edasi liikuda ei tulnud midagi välja. Vaatamata ennustatud heale põhjatuulele otsustasime veel üheks päevaks nendele saartele kolama jääda.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Fisterra väikelinna sadamas on ankrus kolme suure mereriigi Inglismaa, Prantsusmaa ja Eestimaa purjekad. Igat üks, nii et balanss on paigas. Suuremad mereriigid on esindatud ketšidega, Inglismaa peab luubiga läbi ajama. Eile hommikuks tuul rahunes (veidi liigagi palju) ja kuna Muxia hakkas ennast ammendama ning sadamas rullus ringi jahti kõigutav ummikas mis nii magamise kui lugemise (söögivalmistamisest rääkimata) üldfüüsiliseks ettevõtmiseks muutis, siis otsustasime kasvõi mootori jõul veidi lõuna poole liikuda. Kuna ookeanil oli tormist jäänud ummikas ikka veel mitmeid meetreid kõrge, siis õhkõrnas tuules purjetamisest midagi välja ei tulnud. Ookeaniummikas nimelt murdub madalamasse kaldavette jõudes ja tulemuseks on segane ja terav mitu meetrit üles-alla kõikuv vesi. Murdsime purjede ja mootori ühisel jõul paarkümmend miili lõuna poole ümber Cabo Finisterre ja kohe Fisterra muuli taha peitu — bliss. Isegi ilm tundub siin soojem. Paistab, et meie tempo on enam vähem sama mis ilmataadil; liigume lõuna poole just nii, et sügise lähenedes palju soojemasse õhku ei jõua. Eile hommikul Muxia-s nägime kraadiklaasil jälle 12 C. Brr! Hetkel seevastu (kell 19.35 Fisterra-s) on õues jälle 26 kraadi. Milline kergendus. Cabo Finisterre on turistile, nagu inglased ütlevad, absolute must. Hingematvad vaated, kilomeetreid jalutusteid, siin võiks kergesti olla terve nädala. Tundub, et sellest on ka mõned muud aru saanud, sest isegi praegu, väljaspool põhihooaega, on viisakate poodide ja restoranidega ääristatud tänavad inimesi täis ja üle mõne aja kuuleb ka muid keeli peale hispaania. Suured bussid sõeluvad Fisterra ja Cabo vahel ning autode numbrimärkidega saaks lapsi lõbustada. Meil on siiski plaanis homme edasi liikuda. Ilma me muidugi õhtul veel kontrollime, aga üldine tendents tundub olevat meile soodne, st. tuuled põhjasuunast, aga mitte tugevad, . Plaanis on veel paar hüpet Hispaanias ja siis tuleb eksootiline Portugal.

Ankrus. Kõik korras.

Endiselt Muxias ankrus ja suuremale osale Hispaania läänerannikule on antud tormihoiatus. Hommikupoole ööd hakkas juba tõsisemalt puhuma ka ning kuigi oleme linnamajade ja küngaste varjus on ka meil tuul puhanguti üle 14 m/s ja lödistab vihma sadada. Täna ööseks lubatakse üle 20 m/s. Sellist ilma ei olegi juba tükk aega olnud ja oleme hea eluga ära harjunud. Veel eile oli kena päikesepaisteline päev ja me ronisime siinkandi kõrgeima künka otsa mis täiesti juhuslikult on 312m kõrgune. Erinevalt Munamäest tuli siin tõusu alustada sõna otseses mõttes merepinnast ja palava päikesega oli see korralik ettevõtmine. Vaated tipust olid see-eest lummavad. Tuult veel eriti ei olnud ja saime süüa kaasavõetud võileivad ilmselt siinkandi kauneimas kohas. Täna tuleb meil kontrastina ilmselt laevapäev. Sööme, loeme, kirjutame maile ja kuulame muusikat. Ruu küpsetabki parasjagu hiliseks hommikusöögiks pannkooke.

algas nagu tavaliselt peekoni ja munaga. Võib olla ehk pisut hiljem kui tavaliselt, sest täna ei olnud meil plaanis kuhugi purjetada ja eile õhtul olime kaua üleval ning vaatasime kesköist ilutulestikku. Muxia-s käib nimelt tohutu pidu juba reedest peale. Musa mängib ööpäev läbi, bändid on sadamas laval ja plaažil käib samal ajal reiv. Meie kuulame mõlemat. Inimesi on paksult ja parkimisreeglid ei kehti. Autod on lihtsalt igal pool. Telke on nii teeääred kui haljasalad ja plaažiservad täis. Keegi ütles, et see on aasta viimane “fiesta”, seepärast pisut ülevoolavam. Pärast aeglast hommikut tegime ringi linnas mis on tegelikult päris väike, paar suuremat ja kümmekond väiksemat tänavat ja tulime taas paati, et nautida kokpitis Cavat (tundmatu mark, aga brut nature ja metodo tradicional, 2€ Carrefour-is) ananassiga — laitmatu värk. Seejärel lesisime veidi niisama ja kui lõpuks hakkas vihma tibutama kolisime sisse ja tegime õhtusöögiks liha sinihallitusjuustuga. Täiesti juubelivääriline.