Meie InReach träkker on ära väsinud. Täna hommikul see hangus ning lõpetas asukohapunktide lähetamise. Kui meid kaardil pole on viga eleltroonikas.

Nädalajagu Kariibi poole purjetatud. Ilm on ilus ja tuul tagant, aga nõrgavõitu. Täna ei pidanud närv vastu ja eespurjed asendusid groodi ja spinnakeriga.

Taas teel. Pärituul ja eespurjed liblikas. Eile saime uue vöörstaagi rautise paika. Irooniliselt on see veel nõrgem kui enne, aga peame sel silma peal.

Lõpuks oli meil käes ka kauaoodatud uus genua.

Purjematerjal on veel kange ja ei anna ennast väga peeneks rulliks kokku kerida.

Külas käis naaberpaadi, 50 jalase rauast ketsi Drina kapten Mark. Ta on koos kahe kaaslasega teel Lõunaookeani mööda ümber maailma. Külastatakse Antarktikalähedasi saari. Paar aastat tagasi läbis ta oma jahiga Loodeväila. Vaatame siin selle reisi piltidest tehtud raamatut.

Ja sõit pisut enam kui 1700 miili kaugusel asuvale St. Helena saarele võis alata. Sadamasuus ootas meid ees tihe udu.

Puhus nõrk vastutuul. Esimene öö ja päev läksidki kas tihttuules või suisa loovides.

Purjetame läbi reidil ankurdavate kaubalaevade vahelt.

Viimased vaated Table Mountainile.

Need linnud püüavad kala Kaplinna lähedalk asuva vanglasaare Robben-i lähedal. Siin istus kunagi kinni ka Nelson Mandela.

Kalapüügiga tegelesid ka hülged.

Meri on jahe, aga päike kütab kenasti. Üks hüljes soojendas ennast niiviisi, selili ujudes, nina ja loivad veest väljas.

Tervitamas käisid delfiinid.

Kolmandal hommikul kokpitis kohvi rüübates kuulsime äkki mingit raksakat ja vöörstaak hakkas imelikult kõikuma.

Lasksime kiiresti uue genu alla, sest katkenud oli vöörstaaki laevakerega ühendav rautis. Rautis koosneb kahest 3mm paksusest roostevabast painutatud plaadist. Lähemal uurimisel selgus, et üks oli neist juba mõnda aega puruks olnud ja nüüd siis katkes ka teine. Purunenud koht oli teki sees ja nii see tähelepanu alt välja jäigi.

Õnneks oli sisemine vöörstaak paigas ja see pidas. Tõmbasin ankruvintsiga põhivöörstaagi ka pingule, et kerimisproofili kõveraks ei väänaks. Kindluse mõttes tõmbasin veel genuvalli ka laeva vööri kinni. Oli üsna märg töö.

Siin ujuvad ringi käsivarrejämeduse köie sarnased vetikad. Duogen püüdis ühe sellise kinni ka.

Mõne tihttuulepäeva järel saime taas kätte passaadid ja väike genu läks poomile.

Tihttuules rapsida saanud besaan läks kaheks päevaks remonti. See on meil ainus seni töös olev “eelmise generatsiooni” puri, kõik ülejäänud on läksid vahetusse kas reisi käigus või vahetult enne seda.

Duogen tahtis ka aeg ajalt järgi aitamist.

Pärast nädalat merel tsekkisin mootoriõli. Sain karterist kätte poolteist liitrit merevett ja veel paar liitrit õlisegust soga. Tundub, et vesi pääseb mootorisse merevee sissevõtu poolelt ja põhiliselt purjetades. Hoiame nüüd edaspidi mootori jahutusvee sissevõtu kraani kinni.

Ruule tuli hommikukohvi kõrvale lendkala. Kuigi oleme juba troopikas on Ruul ikka paksud riided seljas. Alla 25 kraadised temperatuurid tunduvad kõledana.

Üle mõne aja tuli taas kalaisu peale. Meisterdasin püügiks uue landi.

Kala, pisike Mahi-Mahi, tuli seekord siiski poelandiga.

Fileed kondilt maha…

…ja kõhtu.

Päikseloojangud on endiselt kaunid.

Kõõgivalguse LED-riba oli saanud otsast merevett ja hakkas sealt kärssama. Lõikasin valgusti lihtsalt kääridega lühemaks ja töötab taas.

Preventer ronis snäpp-ploki ratta ja külje vahele. Oli seal nii kõvasti kinni, et kätte saamiseks pidi vintsi kasutama.

St. Helena läheneb ning üle hulga aja tuli kokpitilaekast jälle välja poihaak.

Sadamakapten ja tollitüdruk tulid ise paati kohale. Immigratsiooni piudi siiski ise kaldal külastama.

Troll St. Helenal sadama kõrval poil.

St. Helena saarel Jamestownis poi küljes. Reis venis pisut, sest vahepeal tuul nõrgenes. Viimasel päeval saime jälle kiiruse üles ja poile tulime öösel.

Kell 9 purunes krüssus vöörstaagi tekikinnituse roostevaba plaat. Õnneks kutterstaak pidas. Staak on nüüd ajutise kinnitusega. Krüssame kuttergenuga.

Kaplinna lähistel on rida kohti mille külastamine on siinkandis viibides praktiliselt kohustuslik. Üks neist on Hea Lootuse Neem või Tuuline Neem nagu oli selle algne nimi enne kui Hispaania kuningas selle ümber nimetas. Kaplinnast on sinna tunnike sõitu ja neem ise koos Cape Pointi nimelise kaljukünkaga asuvad tasulise sissepääsuga looduskaitsealal.

See on Cape Pointi majakas.

See kaitseala on väga populaarne nii jalutajate kui jalgratturite seas. Loomulikult käib siin igal päeval ka sadu bussituriste ning autoga piknikulisi.

See vaade on ida poole, False Bay suunas. Nimi False Bay (Vale laht) on tulnud sellest, et ida poolt tulevad meresõitjad arvasid end sellesse suurde lahte saabudes ekslikult juba Aafrika edelatipust möödas olevat ning parandasid kurssi  põhja poole enne kui märkasid, et on hoopis mingis lahesopis.

See kaunis liivarand, Hea Lootuse neeme idaküljel on Dias Beach.

Hea Lootuse neem.

Ei kujuta küll ette kes siia parkida tahaks.

Tagasiteel linna käisime läbi Simon’s Townist, et seal elutsevat pingviinikolooniat külastada.

Vaade False Bayle Simon’s Townist.

Loomulikult peab Kaplinnas olles ära käima ka selle sümbolil – Table Mountainil.

Otsustasime Ruuga siin teha pikema päevaringi. Selleks sõitsime kesklinnast linnaliinibussiga Kloof Neki nimelisele Table Mountaini ja Lions Headi vahelisele sadulale. Sealt alustasime Pipe Trackiga, mis kulgeb 5 kilomeetrit piki Table Mountaini idanõlva ja kust avanevad imelised vaated Cliftoni ja Campsi lahtedele.

See mägilane oli umbes 25 cm pikkune.

See järel keerasime vasakule ja ronisime üles piki seda lõhet minevat, peaaegu olematut rada.

Palavas päikeses oli see päris tõsine ronimine.

Rajal olid mõned ootamatud käänakud ja nagu teada, on vale rajaots alati paremini sisse käidud, sest sellel on kahekordne koormus – sinna, ja kui on selge, et see kuhugi ei vii, siis jälle tagasi.

Taimestik muutus koos kõrguse kasvuga.

Paari tunni ronimise järel avanes meile vaade Table Mountaini kümnetele tippudele ja nendevahelistele platoodele ning orgudele.

Üles jõudnud võtsime suuna funikulööri ülemise peatuse suunas. Rada keerutas kivirahnude vahel kord tõustes ja siis jälle laskudes.

See mägi ainult paistab eemalt pealt tasasena. Tegelikkus on hoopis muu.

Alla ronisime mööda veidi lihtsamat ja palju käidavamat, kuid siiski üsna järsku, Platteklipi kuristikku.

Õnneks oli päike juba madalamale vajunud ja mäest alla siksakitasime juba mõnusalt jahedas varjus.

Veel üks, nii poolemeetrine ja üsna uudishimulik, mägilane.

Vaade avardub Kaplinna suunas.

Ühel pilvisel hommikul viis meie tee Table Mountaini kagunõlval asuvasse, Lõuna Aafrika suurimasse, Kirstenboschi botaanikaaeda. Praegu on see 528 hektari suurune ala riigi omanduses. Nagu palju muudki LAV-is, käisid ka need hektarid läbi magnaat ja riigimees Cecil Rhodese käest, kes ostis need valdused, et neid linnastumise eest kaitsta ning neid rahvale pärandada. Kuna siia linnaliinid ei käi, siis tuleb tulla kas taksoga või osta endale päevane HopOn-HopOff turistibussi pilet. Valisime viimase variandi, sest sellega saime sama raha eest külastada veel muid siinseid huviobjekte.

Lisaks tohutule hulgale igasugu taimedele on siin ka väike skulptuuride aed.

Samuti jalutab ringi mõningaid kohaliku fauna esindajaid.

See on ananassilill. Ananasse selle külge siiski ei kasva.

Vaadata ja uudistada on siin tõesti palju.

Korrastatud aednikumajake.

Nende tsükaadide vahel tunneks dinosaurused ennast koduselt.

Mööda seda kaunist silda saab kõndida puulatvade vahel ning kohal.

Järgmisena astusime bussist maha Kaplinna kuulsa linnupargi külastamiseks. Lisaks lindudele elab siin veel kümneid ahve ning kilpkonni.

Need on sissejuhatavad kiviahvid.

Tore on see, et siin pääseb lindudele väga lähedale. Kuna enamus siinseid linde on päästetud orvud ning siia toodud vigastatud linnud, siis nad inimesi just ei pelga. Peab olema ettevaatlik, et suu lahti kotkaid ning öökulle uudistades, mõnele rajale eksinud sulelisele peale ei astuks.

See on sekretärlind.

Flamingotitt õpib vees liikumist.

Nii lähedalt pole mina kakku varem näinud.

Kilpkonnade vahel võis ringi jalutada. Paluti neid mitte maast üles tõsta ega neile ligi meetristele elukatele peale istuda.

Meerkat peab vahti.

Kuna bussipilet oli taskus, siis käisime veel Hout Bays, samas lahes kus me enne Kapplinna paar ööd ankrus olime, siinseid hülgeid vaatamas.

Need on üpris suured loomad ja mõned neist teevad hea meelega turistidega tutvust.

Siinsamas sadamas nad kaidel ning pontoonidel lesivadki. Turistilaevaga saab neid ka naturaalsemas keskkonnas vaatamas käia.

Hout Bay marinas silmasime nii mõndagi varem kohatud jahti.

Kaplinn on Johannesburgi järel Lõuna-Aafrika tähtsuselt teine majanduskeskus ning suurim sadamalinn. Majad on siin moodsad ja sagimine suur. Vaade, suure sadama kaugemas nurgakeses asuvast marinast, on lummavalt kaunis.

Royal Cape Yacht Club-i marina on kena, puhas ja korras.

Põhimass on kohalike purjekad. Meiega samal ajal viibis siin vaid kümmekond külalisjahti.

Üllatusena avastasime siinsamas meie vastas seismas Trolli õe, Amel Euros 41 #208, Cinschona.

See alus kuulub siin elavale belglasele Jean-ile.

Loomulikult ei öelnud me ära järjekordsest võimalusest vaadata kuidas teised Trollisarnasel jahil elu korraldanud on.

Asusime kohe tegelema vajalike asjatoimetustega. Olime juba ankrus seistes võtnud kolmelt siinselt purjetöökojalt pakkumise meie räbaldunud rullgenu asendamiseks ja saabumisele järgneval päeval oli parima pakkumise teinud Ullman Sails-i esindav Winston Trolli pardal mõõtmisi tegemas.

Tuul ja päike on just see mida meie niiskunud madratsid vajavad.

Järjekordne pesupäev.

Spinnakeripoomi murdunud koht sai sirgeks lõigatud ja alumiiniumtoru tüki ning neetidega taas kokku ühendatud.

Sadamasse sisse sõites hakkasid Trolli mootori tuurid iseenesest kõikuma. See vihjab kütusevoolu probleemidele. Kontrollimisel selguski, et kütuse jämefilter oli suures osas täidetud vee ning suurtes lainetes paagipõhjast üles loksunud sodiga.

Ka peenfiltri põhjas loksus roostevärvi ollus. Mõlemad said puhastatud ning peenfiltri element läks uue vastu vahetusse.

Kohalik meistrimees treis Duogen-ile minu tehtud jooniste järgi uue võlli ühendusmuhvi.

Siinsel Raymarine esindajal oli laos meile vajalik plastikhammakas. Eriti ettevaatlikult tegutsedes sain selle seekord õnnelikult elektrimootori võllile paigaldatud.

Nüüd on meie põhipiloodi varuajam jälle töökorras. Tegelikult oligi selle plastikhammaka purunemine meil esimene probleem autopiloodi endaga. Muud autopiloodiga seotud probleemid olid tegelikult seotud selle ja roolipalleri ühendusega.

Kinnitasin masti uue spinnipoomi ülesveo. Loodan, et peab vastu paremini kui eelmine.

Hout Bays mastis käies tundus mulle, et premal esimesel vandil on mõned trossikiud katki. Õnneks osutus see lähemal uurimisel asjatuks paanikaks ja hetkel vant vahetusse ei lähe.

Logiraamatust selgus, et tankisime Trolli viimati Seisias Austraalia kirdetipus. Seega on meie viimase ligi poole aasta kütusekulu olnud 51 liitrit.

Kaplinna poole purjetades märkasin ühte katkist besaani slaiderit (või reiterit, kuidas iganes neid keegi nimetab). Kontrollimisel selgus, et katki on neid kogunisti kolm.

Purje külge on need õmmeldud paksu kangapaelaga ja nende uutega asendamine on tülikas ning aeganõudev töö.

Jahtsadamast linna on üksjagu maad. Kõigepealt tuleb kõmpida üheni sadamaväravatest. Alternatiiv on marinasse takso kutsuda. Uber viib sadamast kesklinna 4-5 euro eest.

Õnneks saab enamuse jalutusajast kaunist ümbrust nautida. Kuidas see metsseapere sinna majakatusele pääses?

Südalinna mereäärne ala on vägagi viisakas.

Suur kaubanduskeskus endises Victoria Wharf-is. Kuusk on veel üleval.

Selles Artscape nimelises kompleksis asub siinne ooperi- ja balletiteater.

Tänavaskulptuurid muljetavaldaval taustal.

Ruul õnnestus meid eksklusiivsesse Shimansky teemandimuuseumi smuugeldada.

Omaette siin ringi kõndida ei lasta. Giid võttis meid Ruuga kaasa ja tegi meile 25 minutise tutvustava ringi.

Umbes nii nägid välja LAV-i teemandikaevanduste käigud.

Table Mountain-i katab enamasti seal hõljuvast pilvest “laudlina”.

Rannapromenaad viib kesklinnast umbes viie kilomeetri kaugusele Queens Beach-ile.

Sea Point-i majakas.

Promenaadi ääres liivaplatsil vedelesid prillid.

Üsna suured sellised.

Siin jalutades jääb ühele poole rand ning meri ja teisel pool paistavad majade taga mäed.

Instruktsioon rannas käitumiseks.

Tagasi südalinnas.

Kaplinn on tehtud.

Nüüd võib alustada ärasõiduettevalmistustega.

Esimene raks toidušoppingut. Siit peab paari-kolme kuu jagu söögikraami kaasa hankima. Õnneks toob kohalik supermarket ostud tasuta sadamasse.

See, naaberpaadist meie askeldusi jälgiv, Austraalia vanahärra teeb koos oma kahe kaaslasega ümber Antarktika ringi ja on siit minemas tagasi koju Austraaliasse. Ütles, et tuli just Ushaiast. Tuul olevat enamasti kõva “seal all”.

Meile East Londonis avanenud ilmavärav (ei tea kuidas seda eesti keeles nimetama peaks, otsetõlge inglise keelest – “ilmaaken” – ei kõla õigesti) oli ootamatult suur ja oleks meil lasknud kasvõi otse, siin rohkem peatumata, minema purjetada. Meil oli aga soov siinse tähtsaima mereäärse keskuse ja kuuldavasti lummava loodusega Kaplinnaga tutvust teha. Nii me Kaplinna poole kursi võtsimegi.

Kohe algul saime korralikku pärituult ja juba esimesel sõidupäeval hakkas laevas juhtuma – alla tuli genuat väljas hoidev spinnakeripoom. Poom  kukkus vastu Trolli metallreelingut pooleks.

Hävingu põhjustas Uus-Meremaal paigaldatud ülesveo purunemine.

Ploki mastikinnitusdetail osutus India Ookeani jaoks liiga nõrgaks. Neis keskmistes aukudes oli varem roostevaba poolrõngas.

Tasapisi ilm leebus ja me liikusime kenasti nii 10-15 m/s pärituules.

Kuna Kaplinna sadamas meile kohe kohta ei olnud, siis otsustasime sellele lähimasse suuremasse lahte, Hout Bay-sse seniks ankrusse jääda kuni küsimus laabub. Lahele lähenedes läks tuul oodatud vaibumise asemel pigem tugevamaks – ilmselt kohaliku topagraafia mõju. Rehvisime eespurje väiksemaks ning koristasime muud purjed üldse ära.

Oodatud ankrupaiga tuulevarju ei tulnudki. Kaldaäärsetelt mägedelt allatuhisev tuul ületas aeg ajalt 25 m/s ja puhanguti nägime anemomeetril 30 m/s lähedasi numbreid.

Kui lahte sisse keerates, pärast mootori soojenemist, genu kokkukerimiseks selle sooti järgi andsime, oli lapendamine nii kõva, et puri rebenes mõne sekundiga. Eks ta meil muidugi vanake juba oli ka, saime ta koos paadiga ja arvatav valmimisaasta 1996. Samast ajast pärit suurpurje pidime uue vastu vahetama juba reisi alguses Inglismaal Falmouthis.

Siin see siis kokku kerituna enne ankrusse jäämist.

Jäime ankrusse plaaži lähedale liivapõhjale, aga siiski kaldast piisavalt kaugel, et laine meie kohal veel murduma ei hakka.

Tuul järgi ei andnud ja isegi kokkukerituna lagunes meie genu jõudsalt edasi. Sellises tuules ei olnud ka mingit võimalust purje alla võtta, sest kui me selle mahavõtmiseks lahti oleks kerinud oleks sellest kohe vaid ribad järel olnud.

Kuigi laine oli madal, oli õhk vett täis.

Hommikul tulid meid vaatama delfiinid.

Pärast mõningast pusimist ja sakutamist saime vöörstaagi oma purje räbalatest vabastatud.

Kiirema sõiduga murdus järjekordselt ka Duogeni võlli ots.

Meid käisid tervitamas eelmisel õhtul vahis olnud vabatahtliku päästeteenistuse mehed. Ütlesid, et nad olid meil igaks juhuks silma peal hoidnud. Meie ankur õnneks lohisema ei hakanud.

Kauniduse skaalas võib Hout Bay ankrukohale maksimumpunktid anda.

Tuule pöördudes libises pilvetekk üle mägedevahelise kuru.

Kolme ülimeeldiva ankruöö järel liikusime edasi Kaplinna, Royal Cape Yacht Club-i jahtsadamasse.

Selle paarikümnemiilise ülesõidu jooksul saime nii päikest ja tuult kui udu ja vaikust.

Udu hõrenedes tulid peidust välja kaldakaljud ja nende ees, suurlinna majad.

RCYC marina asub tohutu Kaplinna sadama ühes nurgakeses ja selle kõige taustaks on loomulikult kuulus Table Mountain.

Meie ees sadamasse sisenev laev.

Taas kai ääres.

Kaplinnas Royal Cape jahtklubi sadamas. Hakkame ennast nüüd Atlandi ületuseks ette valmistama. See võib paar nädalat aega võtta.