Täna hommikul 6:08 UTC ületasime ekvaatori. Ühtlasi algasid ka ekvatoriaalsed muutlikud tuuled ja äikesepagid. Spinnaker asendus väljapoomitud genuga.

Et nõrgapoolses tuules tempot hoida läheb juba kolmas ööpäev taas spinna all. Kaks tumedat, halli pealaega, lindu on Trolli oma baasiks valinud.

Eile õhtul tuul tugevnes. Heisksime spinnakeri asemele väljapoomitud genu. Spinnakeri vall ja soodid tahtsid niikuinii

Meie InReach träkker on ära väsinud. Täna hommikul see hangus ning lõpetas asukohapunktide lähetamise. Kui meid kaardil pole on viga eleltroonikas.

Nädalajagu Kariibi poole purjetatud. Ilm on ilus ja tuul tagant, aga nõrgavõitu. Täna ei pidanud närv vastu ja eespurjed asendusid groodi ja spinnakeriga.

Taas teel. Pärituul ja eespurjed liblikas. Eile saime uue vöörstaagi rautise paika. Irooniliselt on see veel nõrgem kui enne, aga peame sel silma peal.

Lõpuks oli meil käes ka kauaoodatud uus genua.

Purjematerjal on veel kange ja ei anna ennast väga peeneks rulliks kokku kerida.

Külas käis naaberpaadi, 50 jalase rauast ketsi Drina kapten Mark. Ta on koos kahe kaaslasega teel Lõunaookeani mööda ümber maailma. Külastatakse Antarktikalähedasi saari. Paar aastat tagasi läbis ta oma jahiga Loodeväila. Vaatame siin selle reisi piltidest tehtud raamatut.

Ja sõit pisut enam kui 1700 miili kaugusel asuvale St. Helena saarele võis alata. Sadamasuus ootas meid ees tihe udu.

Puhus nõrk vastutuul. Esimene öö ja päev läksidki kas tihttuules või suisa loovides.

Purjetame läbi reidil ankurdavate kaubalaevade vahelt.

Viimased vaated Table Mountainile.

Need linnud püüavad kala Kaplinna lähedalk asuva vanglasaare Robben-i lähedal. Siin istus kunagi kinni ka Nelson Mandela.

Kalapüügiga tegelesid ka hülged.

Meri on jahe, aga päike kütab kenasti. Üks hüljes soojendas ennast niiviisi, selili ujudes, nina ja loivad veest väljas.

Tervitamas käisid delfiinid.

Kolmandal hommikul kokpitis kohvi rüübates kuulsime äkki mingit raksakat ja vöörstaak hakkas imelikult kõikuma.

Lasksime kiiresti uue genu alla, sest katkenud oli vöörstaaki laevakerega ühendav rautis. Rautis koosneb kahest 3mm paksusest roostevabast painutatud plaadist. Lähemal uurimisel selgus, et üks oli neist juba mõnda aega puruks olnud ja nüüd siis katkes ka teine. Purunenud koht oli teki sees ja nii see tähelepanu alt välja jäigi.

Õnneks oli sisemine vöörstaak paigas ja see pidas. Tõmbasin ankruvintsiga põhivöörstaagi ka pingule, et kerimisproofili kõveraks ei väänaks. Kindluse mõttes tõmbasin veel genuvalli ka laeva vööri kinni. Oli üsna märg töö.

Siin ujuvad ringi käsivarrejämeduse köie sarnased vetikad. Duogen püüdis ühe sellise kinni ka.

Mõne tihttuulepäeva järel saime taas kätte passaadid ja väike genu läks poomile.

Tihttuules rapsida saanud besaan läks kaheks päevaks remonti. See on meil ainus seni töös olev “eelmise generatsiooni” puri, kõik ülejäänud on läksid vahetusse kas reisi käigus või vahetult enne seda.

Duogen tahtis ka aeg ajalt järgi aitamist.

Pärast nädalat merel tsekkisin mootoriõli. Sain karterist kätte poolteist liitrit merevett ja veel paar liitrit õlisegust soga. Tundub, et vesi pääseb mootorisse merevee sissevõtu poolelt ja põhiliselt purjetades. Hoiame nüüd edaspidi mootori jahutusvee sissevõtu kraani kinni.

Ruule tuli hommikukohvi kõrvale lendkala. Kuigi oleme juba troopikas on Ruul ikka paksud riided seljas. Alla 25 kraadised temperatuurid tunduvad kõledana.

Üle mõne aja tuli taas kalaisu peale. Meisterdasin püügiks uue landi.

Kala, pisike Mahi-Mahi, tuli seekord siiski poelandiga.

Fileed kondilt maha…

…ja kõhtu.

Päikseloojangud on endiselt kaunid.

Kõõgivalguse LED-riba oli saanud otsast merevett ja hakkas sealt kärssama. Lõikasin valgusti lihtsalt kääridega lühemaks ja töötab taas.

Preventer ronis snäpp-ploki ratta ja külje vahele. Oli seal nii kõvasti kinni, et kätte saamiseks pidi vintsi kasutama.

St. Helena läheneb ning üle hulga aja tuli kokpitilaekast jälle välja poihaak.

Sadamakapten ja tollitüdruk tulid ise paati kohale. Immigratsiooni piudi siiski ise kaldal külastama.

Troll St. Helenal sadama kõrval poil.

St. Helena saarel Jamestownis poi küljes. Reis venis pisut, sest vahepeal tuul nõrgenes. Viimasel päeval saime jälle kiiruse üles ja poile tulime öösel.

Kell 9 purunes krüssus vöörstaagi tekikinnituse roostevaba plaat. Õnneks kutterstaak pidas. Staak on nüüd ajutise kinnitusega. Krüssame kuttergenuga.

Kaplinna lähistel on rida kohti mille külastamine on siinkandis viibides praktiliselt kohustuslik. Üks neist on Hea Lootuse Neem või Tuuline Neem nagu oli selle algne nimi enne kui Hispaania kuningas selle ümber nimetas. Kaplinnast on sinna tunnike sõitu ja neem ise koos Cape Pointi nimelise kaljukünkaga asuvad tasulise sissepääsuga looduskaitsealal.

See on Cape Pointi majakas.

See kaitseala on väga populaarne nii jalutajate kui jalgratturite seas. Loomulikult käib siin igal päeval ka sadu bussituriste ning autoga piknikulisi.

See vaade on ida poole, False Bay suunas. Nimi False Bay (Vale laht) on tulnud sellest, et ida poolt tulevad meresõitjad arvasid end sellesse suurde lahte saabudes ekslikult juba Aafrika edelatipust möödas olevat ning parandasid kurssi  põhja poole enne kui märkasid, et on hoopis mingis lahesopis.

See kaunis liivarand, Hea Lootuse neeme idaküljel on Dias Beach.

Hea Lootuse neem.

Ei kujuta küll ette kes siia parkida tahaks.

Tagasiteel linna käisime läbi Simon’s Townist, et seal elutsevat pingviinikolooniat külastada.

Vaade False Bayle Simon’s Townist.

Loomulikult peab Kaplinnas olles ära käima ka selle sümbolil – Table Mountainil.

Otsustasime Ruuga siin teha pikema päevaringi. Selleks sõitsime kesklinnast linnaliinibussiga Kloof Neki nimelisele Table Mountaini ja Lions Headi vahelisele sadulale. Sealt alustasime Pipe Trackiga, mis kulgeb 5 kilomeetrit piki Table Mountaini idanõlva ja kust avanevad imelised vaated Cliftoni ja Campsi lahtedele.

See mägilane oli umbes 25 cm pikkune.

See järel keerasime vasakule ja ronisime üles piki seda lõhet minevat, peaaegu olematut rada.

Palavas päikeses oli see päris tõsine ronimine.

Rajal olid mõned ootamatud käänakud ja nagu teada, on vale rajaots alati paremini sisse käidud, sest sellel on kahekordne koormus – sinna, ja kui on selge, et see kuhugi ei vii, siis jälle tagasi.

Taimestik muutus koos kõrguse kasvuga.

Paari tunni ronimise järel avanes meile vaade Table Mountaini kümnetele tippudele ja nendevahelistele platoodele ning orgudele.

Üles jõudnud võtsime suuna funikulööri ülemise peatuse suunas. Rada keerutas kivirahnude vahel kord tõustes ja siis jälle laskudes.

See mägi ainult paistab eemalt pealt tasasena. Tegelikkus on hoopis muu.

Alla ronisime mööda veidi lihtsamat ja palju käidavamat, kuid siiski üsna järsku, Platteklipi kuristikku.

Õnneks oli päike juba madalamale vajunud ja mäest alla siksakitasime juba mõnusalt jahedas varjus.

Veel üks, nii poolemeetrine ja üsna uudishimulik, mägilane.

Vaade avardub Kaplinna suunas.

Ühel pilvisel hommikul viis meie tee Table Mountaini kagunõlval asuvasse, Lõuna Aafrika suurimasse, Kirstenboschi botaanikaaeda. Praegu on see 528 hektari suurune ala riigi omanduses. Nagu palju muudki LAV-is, käisid ka need hektarid läbi magnaat ja riigimees Cecil Rhodese käest, kes ostis need valdused, et neid linnastumise eest kaitsta ning neid rahvale pärandada. Kuna siia linnaliinid ei käi, siis tuleb tulla kas taksoga või osta endale päevane HopOn-HopOff turistibussi pilet. Valisime viimase variandi, sest sellega saime sama raha eest külastada veel muid siinseid huviobjekte.

Lisaks tohutule hulgale igasugu taimedele on siin ka väike skulptuuride aed.

Samuti jalutab ringi mõningaid kohaliku fauna esindajaid.

See on ananassilill. Ananasse selle külge siiski ei kasva.

Vaadata ja uudistada on siin tõesti palju.

Korrastatud aednikumajake.

Nende tsükaadide vahel tunneks dinosaurused ennast koduselt.

Mööda seda kaunist silda saab kõndida puulatvade vahel ning kohal.

Järgmisena astusime bussist maha Kaplinna kuulsa linnupargi külastamiseks. Lisaks lindudele elab siin veel kümneid ahve ning kilpkonni.

Need on sissejuhatavad kiviahvid.

Tore on see, et siin pääseb lindudele väga lähedale. Kuna enamus siinseid linde on päästetud orvud ning siia toodud vigastatud linnud, siis nad inimesi just ei pelga. Peab olema ettevaatlik, et suu lahti kotkaid ning öökulle uudistades, mõnele rajale eksinud sulelisele peale ei astuks.

See on sekretärlind.

Flamingotitt õpib vees liikumist.

Nii lähedalt pole mina kakku varem näinud.

Kilpkonnade vahel võis ringi jalutada. Paluti neid mitte maast üles tõsta ega neile ligi meetristele elukatele peale istuda.

Meerkat peab vahti.

Kuna bussipilet oli taskus, siis käisime veel Hout Bays, samas lahes kus me enne Kapplinna paar ööd ankrus olime, siinseid hülgeid vaatamas.

Need on üpris suured loomad ja mõned neist teevad hea meelega turistidega tutvust.

Siinsamas sadamas nad kaidel ning pontoonidel lesivadki. Turistilaevaga saab neid ka naturaalsemas keskkonnas vaatamas käia.

Hout Bay marinas silmasime nii mõndagi varem kohatud jahti.