Tuul tagant ja purjed liblikas. Suurpuri on sellel kursil kasutu, ainult rapsib ookeanilaines. Sellises konfiguratsioonis purjedega (lisaks veel besaan mida sel pildil näha ei ole) möödus enamus ülesõiduks kulunud pisut alla 25 ööpäeva. Kui mitte arvestada pidevat küljelt küljele kõikumist, siis oli elu mugav – söö ja maga. Landi võis vette lasta ainult siis kui kalaisu oli, sest mahi-mahi oli kohe otsas. Selle landi kasutamiseks sain vihje raamatust “The Care and Feeding of the Offshore Crew”. Seal on ka palju muid häid näpunäiteid. See on esimene, väiksem, umbes 70 cm kala. Siis ma veel ei teadnud, et kohe kui landi vette lased tuleb järgmine. Lendkalu tuli tekilt igal hommikul koristada. Pidulikumat sorti eine vaikse ilma puhul. Need mahi-mahid on landijärjekorda voõtnud. Ruu läks kalu vaatama. Mahi-mahi praekartulite ja tomatisalatiga – lihtne kuid maitsev. Teame, et Kariibi päike armu ei anna. Siin õmbleb Ruu meile kokpitikatet. Pesupäev. Pesu sai ainult kokpitis kuivatada, sest mujal lendasid soolased pritsmed. Kui riided soolaseks saavad, siis need siinses niiskuses enam ei kuiva. Tuul tugevnes märkamatult ning keeras suure genua poomi kõveraks. Saime selle siiski enam vähem sirgeks tagasi vintsitud ning mõlemad eespurjed taas vedama pandud. Autopiloot ning külmkapp nõudsid pidevalt voolu ja meie päikesepatareid ei suutnud pilvisema ilma puhul selle voolutarbega kaasas käia. Seega oli pildil olev propelleriga generaator suureks abiks. Kahjuks pidi seda pidevalt sinna kinni jäänud mererohust puhastama. Bridgetown paistab. Purjekas jäi ankrusse ja seejärel võis jullaga sadamasse ennast sisse möllima sõita. Formaalsused seljataga ja kollase garantiinilipu asemel läheb saalingusse Barbaadose plagu.