Pärast tormipeatust Smerwick-is keerasime sisse Portmagee sadamasse Valentia saare lõunaküljes. Sissesõit väina on kitsas ja hoovus vihane. Seekord oli selge vedamine, et vesi meiega kaasa liikus. Mootorit oli vaja kasutada ainult sedavõrd, et mingi kiirus vee suhtes olemas oleks ja seega jahi juhitavus säiliks. Leidsime üksildase poi ja sidusime ennast selle külge ja veetsime imerahuliku öö piktoreskses külasadamas. Värske kraam ja liha olid taas otsakorral ja seega oli suund selge — Castletown Bearhaven, suur kalalaevasadam. Reklaamid ei valetanud, sadam oli suur ja täis iga mõõtu erinevate lippude all sõitvaid kalalaevu. Sõitsime piki pikka kaid ja lõpuks leidsime kalalaeva mis ei olnud meist palju suurem — selline vana, puust ja üsna logu. Keegi, vist omanik, oli kohal ja kutsus meid parda äärde. Talle tegi hirmsasti nalja, et me oleme nii kaugelt Iirimaale loodust vaatama sõitnud, ütles et me võime ööks tema laeva parda külge jääda, aga ta läheb kella viiest jälle merele, oli ainult korraks dokki põhja parandama tulnud. Meile nii varane tõusmine ei sobinud, seega tegime oma shoppingutiiru ära ja otsisime samas sadamas omale ööbimiseks poi. Ehituspoes vahetati isegi Camping Gaz-i balloone ja üsna mõistliku hinnaga. Varusime niipalju söögikraami, et enne Inglismaad enam poodi minema ei peaks. Viimane peatus Iirimaal oli tõeline maasikas: Crookhamn — suvituslinn riigi edelanurgas ja nagu ütles reklaam kõrtsi seinal — southernmost pint of Ireland. Sadamat kui sellist seal ei ole, on ainult pikk maaliline, kenade amjadega pikitud laht sajakonna külalispoiga mis ka enamus mitmesuguste mootorpaatide ja purjekate poolt kasutuses olid. Leidsime ka endale ühe vaba sellise ja läksime jullaga maale jalutama. Kail oli tavaline, aega küll suvitusõhkkond. Tegime jäätised ja ronisime ühe lähema kõrgema künka tippu. Merevaade Fastneti tuletorniga oli lummav. Eesootav tee Inglismaa lõunarannikule läheb sealt mööda ja ühtib suures osas kuulsa Fastnet Race’i marsruudiga.