Puhus kõva põhjatuul ja Porto Santo sadamasse tulid 15 m/s iilid üle madalate mägede. Valik oli kas jääda mõneks päevaks veel Porto Santosse ja tutvuda sügavuti ka saare lääneosaga või liikuda edasi ja saada mingi pilt ka Madeira saarest. Helistasime Funchali sadamasse ja saime vastuse mida me juba oodata oskasime — sadam on täis ja sellise ilmaga keegi kuhugi ei lähe. OK, olime vähemalt oma nime tuttavaks teinud ja küll nad mõne päeva pärast meile koha leiavad kui me ikka ja jälle uuesti helistame. Tegelikult ole meil juba varem plaanis olnud peatuda ka Madeira saare idatipu lähedal Baia de Abra lahes. Põhjakaare tuultega on see igati sobilik ankrukoht ja pidi olema väga kaunis. Meeleolu tõstis fakt, et vaatamata minu mitmekordsele nõudmisele ei olnud marina rahvas millegi pärast nõus meie käest kolmanda öö raha võtma. Öeldi, et kõik on makstud ja minge minema. Nii me tegimegi, lahkusime Porto Santost eespurje ja kainaabrite veidi kaastundlike pilkude all — tuul vilistas ikka kohe päris korralikult. Juba kai äärest minema saamiseks tuli vendrite, otste ja mootori abil veidi trikitada. Öösel oli torm kai küljest ühe sõrme meie kõrvalt koos norrakate Sense 50-ga lahti murdnud ja kainaabrid olid elevil ning väga abivalmid meid teele saatma. 10 – 15 m/s külgtuul mis puhanguti 20 m/s ulatus puhus meid kähku Madeira saarele ja peatselt olimegi püstloodsete kaljude varjus ankrus. Puhkasime seal ka terve järgmise päeva ning nautisime loodust. Isegi kaldale ei viitsinud minna. Osalt sellepärast et tuul oli iiliti kaunis vali ja oleks meid kummikas korralikult märjaks pritsinud ja osalt seetõttu, et lihtsalt niisama oli ka mõnus kokpitist ümbrust vaadata ja elu nautida. Kes ei tea, siis tegelikult on ookeanis ankrus olla parem kohas kus puhub ka mingi arvestatav tuul, sest siis on paat piki tuult ja ei kõigu eriti. Kui aga tuul vaibub hakkab paat isegi tagasihoidliku ummika käes tugevasti kõikuma. Baia de Abra teisel hommikul saimegi Funchali marinast oodatud vastuse — tulge aga, leiame teile koha. Kui vahetult enne sadamasse sisenemist VHF-l üle helistasin (siinsed jahisadamad vastavad tavaliselt kanal 09-l) öeldi, et sõitke sisse, aga koht on teise jahi poordis. Seda oligi oodata. Mida ma oodata ei osanud oli see, et meie kainaabriks oli 63 jalane eritellimus kiire kruiser Red Max: süsikiud mast ja poom, võistluspurjeka kere ja noobel tekk. Suuremad vintsid igaüks maksid umbes sama palju kui meie jahi ostuhind. Naabrid võtsid meid esialgu vastu inglasliku passiivse vastumeelsusega, aga pikapeale sulasid üles ja siis oli juba raske mingit toimetust oma purjeka tekil ette võtta nii et naabritega pooletunnisele vestlusele ei satuks. Selgus, et nad olid Eestis Kuressaare ning mõnes muus sadamas ka käinud ja põhiline mälestus oli, et linnad olid vanad ning meri madal. Funchali jaoks oli meil plaan valmis mõeldud. Vaja oli käia botaanikaaias ning Monte-l, mõlemad kõrgel mäe otsas ja ühe tiiruga mitte tehtavad, sest neid eraldav mäelõhe on liiga sügav. Mõlemad kohad olid tõesti külastust väärt ja põhimõtteliselt ei pea neisse ka oma jala peal ronima, sest lisaks tavapärasele ühistranspordile tegutseb ka köisraudtee all-linnast Monte-le ja Monte-lt botaanikaaeda. Purjetajatel on aga vaja jalgadele trenni saada, seega neid transpordivahendeid me ei kasutanud. Monte-lt alla saab ka kummalise puujalastega asfaldikelguga mida kaks kohalikku säga järskudel kurvilistel tänavatel kontrolli all üritavad hoida. Õnnetusjuhtumite statistikat meil ei ole, aga puududa need kindlasti ei saa. Kuna Funchali jahtsadam asetseb südalinnas kust on suurepärane vaade kogu mäenõlval laiuvale linnale, siis kujunesid meie külastuse kõrghetkeks ikkagi õhtud kokpitis saabuvat ööd ja süttivaid tulesid jälgides. Et traditsiooni hoida, siis jäi meil jälle kolmanda öö eest tasumata: lahkusime laupäeva hommikul ja sadamakontor oli nädalavahetusel suletud.