Teine päev Playa Francesa-l ankrus on õhtusse jõudnud. Hea eluga võib ära harjuda. 270 meremiiline teekond Madeiralt La Graciosa-le Kanaari saarestikus sai läbitud kolme päevaga. Nii me planeerisimegi. Arvestame keskmiselt 100 miiliga ööpäevas. See jätab varu ka tuulevaiksete päevade jaoks. Parimad ööpäevased läbisõidud on meil olnud 140 miili alla. Esimene päev puhus korralik tuul ja kimatasime ajuti seitsme sõlmega. Teine päev tuul rahunes ja meie kiirus langes ajuti isegi kahe sõlmeni. Kolmandal päeval otsustasime, et kui soovime enne pimedat sadamasse jõuda, siis läheb mootor käima – puhus nõrk tagantuul mis meile üle kahe sõlme kiirust ei oleks andnud. Algselt oli mõte paar ööd olla Caleta del Sebo sadamas, aga La Graciosa-le kohale jõudes tundus mõte kohe Playa Francesa-le ankrusse jääda palju meeldivamana. Pealegi ei õnnestunud meil sadamaga enne kohalejõudmist kontakti saada ning seetõttu ei olnud kindel kas me sinna üldse koha leiame. Tagasi mõeldes oli see õnnestunud valik. Fantastilise ümbrusega väike looduskaitsealune laht sobib meiesugustele hulkuritele suurepäraselt. Siin saame hommikul esimese asjana kohe vette hüpata ja siis päikese käes kuivada ning kohe taas jälle vette. Või siis näiteks saare küngastele jalutama minna. Kontrollisime ka Caleta del Sebo küla üle. Lisaks sadamale on seal mõned pisikesed poed millest kolm end supermarketiteks nimetavad ja hulgaliselt erineval korratasemel pisikesi kandilisi valgeid maju – tänavad on liivakattega. Minu peas tuletab see meelde filme Marocost. Puid praktiliselt ei ole, ainult mõned palmid ja kaktused. Kõrbeliselt lõunamaine värk. Sama väike lahesopp kus me ankrus oleme meeldib veel päris paljudele – enne meie saabumist oli siin juba 18 purjekat. Tegelikult on see ainus legaalne ankrukoht La Graciosa-l. Seltskond päevade kaupa siiski vahetub, sest üle kümne päeva siin ametlikult järjest ankrus olla ei tohi ja sellekski tuleb vähemalt kümme päeva ette kirjalik luba saada. Meie tegime seda emaili teel.