Taiohae Nuku Hiva saarel on Hane-st 35 miilise purjematka kaugusel. See on paras päevateekond ja nii asusimegi teele liigselt kiirustamata pärast hommikukohvi ja -sööki.

Purjetasime Ua Huka läänetipu poole ja nautisime vaateid.

Eksootiline golfiplats?

Kui Ua Huka kaugemale jäi otsustasin ära vahetada DuoGen-i tuulerootori ülekande veetava hammaka mis Hane viimasel tuulisel päeval oli täiesti hambutuks muutunud. Et keegi ei arvaks, et DuoGen lihtsalt iseenesest kogu aeg laguneb, siis tuletan meelde, et meie DuoGen2 on ostetud kasutatult ja oli juba enne meie kätte sattumist mitu korda üle ookeani sõitnud. Meilgi on see praktiliselt kogu aeg, seega hetkel juba üle aasta PIDEVALT töös olnud: merel propeller vees ja ankrus olles suur rootor tuules. Loodame tast veel hulga ampreid kätte saada selle reisi jooksul.

Liikusime taas taganttuules väljapoomitud genu ja besaani all.

Esimesed kaljunukid Nuku Hiva-st. Nii-nii rohelised.

Taiohae lahel oli ankrus oma poolsada purjekat. Kuna lahte jookseb sisse kurikuulus Vaikse ookeani ummikas, siis üritasime leida kohta väikse poolsaarenuka taga lahe idaküljel. Lasime ankru sisse ja olime endaga üsna rahul. Üks Uus Meremaa paat tundus küll pisut lähedal olevat, aga ei midagi hullu. Lasime julla tekilt merre, sõime õhtust, vaatasime paar osa “Murder, She Wrote” ja kobisime magama. Mingil hetkel kuulsin kõvu hõikeid ja silmi avades nägin kajutis heledat valgust. Kuskil oli mingi jama. Tõmbasin uneseguselt susped jalga ja ronisin tekile. Selgus, et meie Uus Meremaa naaber ei olnud meie paatide omavahelise asendiga rahul. Olime teineteisest tõesti ainult mõne meetri kaugusel. Sell oli ärganud selle peale, et meie ahtris, viiemeetrise otsa küljes jõlkuv julla oli tema purjeka vööri põnksinud. Õnneks ei olnud me jullale mootorit külge pannud, nii et vastu vööri käis vaid pehme kumm. Viimati saabununa vabandasin viisakalt ja lubasin oma paadi nende lähedusest viivitamatult ära koristada: lihtsam öelda kui teha. Kell oli selleks ajaks juba pool kaksteist ja väljas pime. Panin mootori soojenema, vööriteki valguse põlema, kükloobi laubale ning asusin vööritekil ankrut hiivama. Teraselt ümbrust jälgides oli pimeduses võimalik eraldada jahtide tontlikke halle siluette. Mõned neist olid vist puht viisakusest isegi ankrutuled sisse lülitanud. Kõrgel mastitopis olevatest ankrutuledest on aga paatide vahel manööverdamisel vähe kasu. Tigukäigul liikudes ja meie õnneks võimsa laubalambi valgusvihku siia-sinna suunates leidsime suhteliselt meie endise ankrukoha lähistelt uue ja vähemalt pimeduses piisavalt suurena tunduva tühja platsi. Lasksime ankru sisse vaba vee keskel (kerge tuul võitleb siin lahel vahelduva hoovusega) ja jäime lootma parimat. Kohe koikusse ronida ei tahtnud, vaja oli veidi närve rahustada ning vaadata kuhu meie purjekas lõpuks pidama jääb. Võtsime Ruuga ühed õlled pihku ja jäime mõneks ajaks pimedasse kokpitti istuma ja maailma jälgima. Mis siis oli juhtunud, et me naaberpaadile peaaegu otsa triivisime? Öösel puhusid maa poolt üle 10 m/s tuuleiilid ja venitasid jahtide ankruketid sirgeks. Kuna olime ankrus ~15m vees, siis olin õigeusklikult 80m ankruketti välja lasknud. Ilmselt meie Uus Meremaa naabril oli ketti väljas vähem. Paljudel väiksematel jahtidel (nagu ka meie naaber oli) on kaalu pärast üldse ainult 50m ketti ankru küljes ja kuna see paat sattus puhangu ajal meist allatuult olema, siis me talle peaaegu vastu ka läksime. Ebameeldiv intsident igal juhul ja vastutav pool on alati viimati saabunu, seega meie.

Hommikul leidsime ennast ankrust väga asjalikust kohast ja jätkasime oma igapäevaseid tavatoiminguid.

Mäeharjal on sellised kõrged puud.

Meil oli vaja linnast veidi süüa osta, sest kavatseme lähipäevad inimtühjemates lahesoppides veeta. Ühtlasi tahtsime ka seda kuulsat küla vaadata.

Taiohae laht on tuntud juba sajandeid kui purjelaevade pelgupaik ja koht kus pärismaalastelt provianti peale võtta. Selle lahe pärismaalased olid suhteliselt sõbralikud ja altid kauge maa laevadega vahetuskaupa tegema. Siin pani vaalalaevalt plehku ka kuulus Herman Melville (Moby Dick-i autor) kes siinsest tolleaegsest elust kirjutas värvikad raamatud Typee ja Omoo. Tänapäeval on Taiohae viisakas väike küla kahe toidupoe, panga ja väga hästi varustatud ehituspoega. Eriti see viimane on oma paati korrastavale purjetajale tõline kullaauk.

Kail puhastasid kalurid äsjast püüki.

Kõrval oli silt mis keelas karmilt haide toitmise ja üldse nende igasugu tülitamise.

Polüneesia külad on nagu öö ja päev võrreldes Kariibi küladega ehk siis kenad ja korras.

Aedades on mangod…

…banaanid…

…ja greipfruudid.

Pastoraal külavahel.

Liiklusvahendid kõik kenasti kõrvuti garažeeritud.

Selles majas ja siin elaks hea meelega.

Teid tehakse siin nagu igaveseks – raudbetoonist.

Vaated mäenõlvalt majade vahelt on lummavad.