Ua Huka saar asub oma suuremast ja tuntumast naabrist Nuku Hiva-st paar-kolmkümmend miili ida pool. Seda saart külastab suhteliselt vähe purjetajaid, sest enamus neist suunduvad kas otse ookeaniületuse järel või pärast Hiva Oa-l peatumist Nuku Hiva-le. Meie otsustasime selle saarega siiski tutvust teha.

Lahesuudmes kõrgub muljetavaldav Motuhane nimeline kaljumürakas.

Sattusime peale pühapäevasele sportpiroogide võistlusele.

Hiljem selgus, et see mees on Markiiside tšempion.

Kuna laht tundus tuuline, siis panin DuoGen-ile veevindi asemele tuuletiiviku.

Lahes oli ankrus veel üks purjekas.

Kutsusime möödaaerutanud Danieli meie juurde õhtusöögile. Selgus, et ta on siin lahes ankrus juba kuu aega ja enne seda oli kuus kuud Fatu Hiva-l. Ta on juba kümme aastat oma Ovni 37-s elanud ja tal ei ole mingit plaani Prantsusmaale tagasi minna. Õieti, nagu ta väitis, ei ole tal mingit plaani troopikast lahkuda. Tal oli nii mõndagi meile oma purjetajakarjääri jooksul toimunust jutustada.

Järgmisel päeval olime kutsutud Danieli paati kohvi jooma.

Ovni on mugav ja merekindel tõstetava kiiluga alumiiniumpaat ning selle tõttu nii mõnegi avamerepurjetaja unistus. Tõsi, Ovni 37-e 300 kilone tõstekiil on pigem svert, sest enamus pliiballastist on kapseldatud epoksisse paadi põhjas. Kui kiil ja roolileht on üles tõstetud võib selle siledapõhjalise paadi mõõnaajaks kas või plaažile sõita.

Olime mingist raamatust teada saanud, et küla kohal mäenõlval on kivikujude (Tiki-dega) pühapaik. See tundus mõistliku kohana kus ära tuleks käia. Ühtlasi vaataks muidugi üle ka Hane küla enda.

Polüneesia mesila.

Küla servast algab paks mets.

Sellist asja nimetavad nad siin samuti sillaks.

Need koduse välimusega sead kasvavad siin metsikult.

 

Enamuse mäenõlvadel laiuvast metsast moodustavad kookospalmiistandused.

Külavahel betooniga kaetud olnud tee muutub külast väljudes katteta kivi- ja mudaseguseks teeks mis hargneb kümneteks samasugusteks kõikjale palmiistandustesse viivateks kookosekoristusteedeks.

Siin-seal vulisevad roheluse all mägiojad.

Sellist õit me varem kohanud ei olnud.

Sel õhtul meil pühapaika leida ei õnnestunud. Pidime leppima külas nähtud kivikujudega.

Nii lihtsalt me ennast siiski heidutada ei lasknud ja juba järgmisel hommikul olime taas avastusretkel.

Eelmisel õhtul ja öösel sadanud tugev vihm on teedele oma jälje jätnud.

Lummav lopsakas troopiline loodus.

Esimese hooga tormasime otsitud tiki-dest taas mööda ega peatunud enne kui viimane tee tihnikust leitud jugade juures otsa lõppes.

Olime juba enne pannud tähele tühjas metsaaluses olnud betoontrepi juppi. Pidasin seda mingi ammu hävinud maja osaks. Tõelisuses oli see aga tiki-de juurde minev raja algus.

Siin nad siis ongi, meie otsitud tiki-d.

Vaade pühapaigast.

Keegi oli tiki-le kondi toonud.

Meie joogipeatus koos igiammuste kohalikega.

Tagasi külas. Nagu silt ütleb on tegemist meremuuseumiga. Siin on ekspositsioonis ka 300 aasta vanune piroog.

Motuhane ja purjekad.

Seekord viib tee meid lähedal asuvasse Hokatu külla.

Meil polnud jalutamise vastu midagi, aga juba saja meetri kõnni järel korjas meid üles kohalik auto.

Tore katamaraan Hokatu-s.

Kivi- ja puunikerdus on siin kõva sõna.

Mingi suurema greibi suurune puuvili.

Tegime külas ja selle lähiümbruses väikese tiiru.

Paistab, et tuuled võivad siin aeg-ajalt üsna tugevad olla.

Greipfruudipuud küla vahel.

Kellegi koer tuli Ruud uudistama.

Lapsed väljumas kiriku koorilaulutunnist.

Tagasitee õnnestus jalutada. Kõndisime ja imetlesime ümbrust.