Anaho lahte jõudsime loovides alles õhtupoolikul. Veidi enne meid keerasid lahte sisse meile juba tuttavad John ning Kristy ja üks prantsuse lipuga Ovni 43.

Kuigi laht ise on suur ei ole ankurdamiseks ruumi ülearu palju, sest kõik tahavad kaljunuka taha lahe madalamasse ossa ookeaniummika eest peitu pääseda. Ei aita ka see, et suur osa kaitstud lahesopist on madal ning põhi täis koralle. Mis siin ikka, selle eest on snorkeldamine suurepärane. Esimese raksuga kolistasimegi ankrut vastu koralle – pole hea. Õnneks saime oma konksu kiiresti üles ja läksime heaga sügavamasse vette.

Hommikul seadsime julla vööri kalda suunas. Meri oli minema läinud ja isegi kummikaga pääses plaažile vaid kitsast kanalit mööda. Tõusu ja mõõna vahe on siin küll ainult meeter, aga nagu juba öeldud, enamus meie lahesopist on hästi madal.

Siin kuivatab Ruu enne tossude jalga ajamist taldu. Maale pääsemiseks tuleb jullast madalas vees välja hüpata ning seejärel julla ise merest ohutusse kaugusesse tarida ning soovitavalt millegi külge kinni siduda ka.

Kaldal metsa all oli huvitavaid asju – putukaid ning suuri lehti.

Palmiõis.

Otsustasime ronida üle kuru kõrvalkülla Hatiheu-sse.

Küsisime tüdrukutelt greippe osta, aga anti niisama.

Üks kahest kohalikust poest.

Tüdruk ja tema kassid.

Päike mängib märja liiva ja kividega.

Kivikuju ei kõlba vist puuslikuks nimetada?

Veel üks kohalik vee-elanik.

Postkontor.

Kalju otsas on Neitsi Maarja kuju.

Kurult on hästi näha kust pääseb läbi korallide kaldale.

Anaho laht ja selle lähiümbrus.

Lapsed kannisid pambusparvega.

Meie Troll.

Sellised kalad ujusid ringi Trolli kiilu ümber.

Järgmisel päeval läksime teisse naaberorgu. Kohati on kaldarada betooniga kindlustatud.

Meie plaaž.

Anaho lahe varjulisem pool kogu oma iluduses.

Rada viis üle ribi naaberlahe viljapuuaedadesse. Siin on nähe sidruni- ja laimiistandus.

Nagu ikka hakkas siin ja seal silma mõni kaunis õis.

Tõsine toestus sellel palmil.

Need lilled kasvasid otse liival.

Lindudel käis kõva kalapüük.

Kaljud plaaži kõrval.

Sama puu õis…

…ja vili.

Me ei näinud kogu lahes hingelistki. Farmirahvas (kõik 4 või 5 inimest) olid täna oma kaubaga turule läinud.

Oli tõusuaeg ja krabid kiirustasid koju.

Selline onn on siinkandis elamiseks enam kui piisav. Rõhk on ventilatsioonil.

Ruu teel kodulahe suunas.

Päeval lisandus meie seltskonnale veel üks prantsuse paat.

Vees mängisid lapsed.

Kalamehed olid just naaberlahest tagasi jõudnud.

Õhtupoole astusid Kristy ja John meie juurest läbi. John on purjetanud peaaegu igal pool maailmas ja juba aastaid elavad nad Kristyga oma praeguses jahis.

Õhtul olime kutsutud Hugh ja Priscilla Ovni 43 “Anemos” pardale.

Pizza ja punane vein mmm…

Sellest lahest ei soovi keegi lahkuda. Tore on lihtsalt kaldal ringi jalutada…

…ja aeg ajalt endale mõni pähkel avada.

Selline näeb välja joomiseks avatud kookospähkel. Kahjuks ei olnud meil kaasas joogikõrt ega rummi, et omale Malibut segada.

Tuuma jätkub ühest pähklist mitmele inimesele.

Esiplaanil on John-i ja Kristy decksaloon-iga eritellimuspurjekas ja veidi tagapool Hugh ja Priscilla Ovni 43.

Õhtul otsustasime veel ühe snorklitiiru teha. Ujuda sellises kalaparves on lihtsalt fantastiline.

Kuigi teame hästi, et see mantarai filtreerib söögiks planktonit nagu kiusvaal, võtab ikkagi kõhedaks, kui sukeldumast pinnale tõustes selline pooleteistmeetrine elukas sulle äkki otsa vaatab.

See on papakoikala – eredates värvides ja umbes poole meetrine pikkune.