Teekond Anaho lahest Nuku Hiva põhjakaldal Hakahaa lahte lõunakaldal ei ole pikk, umbes 20 meremiili, aga esimene osa sellest tuleb pressida vastu passaattuult. Kohe nagu jõudsime vabasse vette, libistasin sisse oma äsjakoostatud metallpea ja korraliku roostevaba lipsuga kalmaari. See ei saanud kaua vees liguneda kui juba kostis ahtrist rulli kärinat. Lasksin vahelduva eduga umbes poole oma 1mm läbimõõduga jõhvist rullilt välja joosta ja siis keerasin pidurit juurde ning hakkasin kala väsitamisega tegelema. Mis elukas see iganes oli, paadi poole ta eriti tulla ei tahtnud. Lõpuks sain ta siiski kokpiti kõrvale.

Esimesel pilgul tundus wahoo olevat. Hea, et landile roostevaba lipsu panin, wahoo tervad hambad oleks jõhvist lipsuga kohe kukimuki teinud. Vahetasin Ruuga ridva konksu vastu ja kokpitis see kala oligi.

Et ta rahulikum oleks andsime talle klõmmi piiritust lõpuste vahele. Siis julges juba noaga lähemale minna.

Lõikusime kala risdtipidi 15cm tükkideks ja mis mahtus läks külmikusse, ülejäänu teistele kaladele söögiks. Hiljem õhtul lõikusin suured kalatükid steekideks ja praadisin kogu moosi ära. Sügavkülma meil pole ja praekala säilib ehk paremini. Sõime seda soojalt ja külmalt ja tegime kalasalatit ka. Wahoo maitseb suurepärane.

Nuku Hiva idakallas on tuntud oma fauna poolest. Siin pidi isegi vaalu nägema. Meie paati saatsid aga delfiinid.

Lahte sisse keerates kees vesi kaladest ja lindudest.

Purjetamine võtab vanainimesed võhmale ja nii jätsime taas kord kaldale mineku järgmiseks päevaks. Loodust võib ka kokpitist jälgida.

Hommikul oli meil plaan üle vaadata siinsed tikid (kivikujud) ja marae (ohverdusteks ehitatud kiviplatvorm). Samuti oli teada, et orus on mitu kena juga.

Teekond algas läbi rohelusse uppuva küla. See on kiriku kellatorn.

Pilt külakeskusest.

Tänaval lonkisid mõned koerad.

See on noni ehk morinda. Meie seda veel pole maitsnud, aga kasvab see kõikjal troopikas ja vaatamata asjaolule, et ta on ebameeldiva maitse ning lõhnaga süüakse seda mitmel pool põhitoiduna. Siit saarelt läheb noni põhiliselt kääritatuna ekspordiks.

Tikide ja morae juurde viis mudane ja võssakasvanud rada, aga koht oli vaatamist väärt.

Tikid nähtud, tahtsime näha ka jugasid.

Õitsev papaia.

Nende puude otsast saaks juba küpseid papaiasid noppida.

Esimene vaade ühele jugadest.

Teetöid tehakse siin korralikult. Maha läheb 20cm betooni.

Järgmine juga.

Lootsime jugadele lähemale pääseda, aga see päris korralikult ei õnnestunud. Küll aga nägime teel igasugu looduslikke vaatamisväärtusi.

Sellest veest toitub siinne hüdroelektrijaam.

Väike paisjärv…

…ja edasi juba torude kaudu all orus olevale turbiinile.

Seal kaugel all on näha meie Troll.

Lihtsalt mõni pilt sellest mida tagasiteel nägime.

Kaks tigu.

Õhtul ja öösel sadas tõsist vihma.

Vesi lahes muutus orust vihmaga väljauhutud pinnasest pruuniks.

Esialgne plaan oli selles orus veel päev või paar veeta. Kuid kuna vihma muudkui kallas, polnud mägedesse muda sisse ronmisel mingit mõtet. Hiivasime ankru ja võtsime suuna Taiohae toidupoodidele ja WiFi levialale.