Tahiti võludest ja seltskonnaelust on muidugi raske ennast lahti rebida, aga siis kui Carrefouri supermarketi lettidelt on toiduvarud taas täiendatud ning WiFi levialas koduleht ajakohastatud vedas meid otsekui vägisi paljulubava kuulsusega Moorea poole. Purjetaja jaoks on Moorea põhiliseks atraktsiooniks selle põhjakülje kaks sügavat lahte – Cook ja Opunohu. Opunohu on väidetavalt maalilisem ja metsikum kui asustatum Cooki laht. Ette rutates võime öelda, et meile see nii ei tundunud. Opunohu on hästi turistlik ja kohalik elu tundus seal praktiliselt puuduvat. Peale selle on suuremas osas sellest lahest ankurdamine keelatud ja jahtide parv on üksteise otsas väiksel osal lahesuudmest. Samal ajal käib Cooki lahes täiega kohalik elu (kuigi on ka hotelle) ja ankurdada võib kus iganes. Leidsime omale sügaval lahe tipus mõnusa ankrukoha.
Moorea läheneb.
Pilv on jäänud mäetipu külge kinni.
Sõitsime idapoolt ümber Moorea…
…ja peatselt olimegi Cook-i lahe suudmes.
Kuhu ka ei vaataks, kõikjal on sakilised ribid ja tipud.
Meie naabriteks olid üks väike saksa purjekas ning kahe mastiga katamaraan.
Nagu ikka, enne lõdvalt võtmist tuleb purjedele katted peale panna.
Ruu oli meile õmmelnud päikesevarju lisa. Panin sinna vajalikud trukid serva.
Enne õhtut oli täiendatud päikesevari üleval. Siinkandis kulub ära kogu vari mis võtta on, sest päike on karm.
Org on sügav ja päike kaob peagi mäeribi taha.
Hommikul läksime lähedasi künkaid avastama. Külarahvas valmistas pirooge sõiduks ette.
Minu telefonis oleva kaardi järgi siin teedest ja radadest puudust ei ole. Alustasime paljulubava nimega Ananassiteest mis otse loomulikult läheb üle Ananassikuru.
Päästeameti kolm olulist sõidukit.
Eemal paistis kuulus auguga tipp.
Meie tee läks ülesmäge ja teeääres olid majad ning aiad.
Kodule palju kenamat kohta leida on raske.
Peagi jõudsime ananassipõldude vahele.
Ja seal ta ennast peidabki!
Mõned ananassid olid juba päris kenad kollased.
Ruu kauneid vilju pildistamas.
Põllu servas oli ka muid kenasid taimi.
Tasapidi muutus tee kitsaks, rohelusse mattunud rajaks.
Pole just päris Munamägi, aga tuletame meelde, et ronimine algas merepinnalt.
Matkasellid Kolme Männi kurul.
Vaade kurult Cooki lahele…
…ja kogu orule.
Näha oli ka kõrvallaht Opunohu.
Radu läks siia ja sinna ning mets oli paks.
Juhuslikult sattusime puudest pikitud marae jäänustele.
Ruu ja suured puud.
See ei ole rabarber.
Mina ja puu.
Oleks nagu kääbuseks jäänud.
Kena väike oja.
Taas ananassipõldude vahel.
Ananassiõis.
Seda ei näe iga päev, et kukk puu otsas greipfruuti sööb.
Ruu kohaliku kombe kohaselt ehituna.
Troll Cooki lahe turistlikuma osa foonil.
Õhtul tuli lahele kombineeritud kauba- ja kruiisilaev.
Järgmisel hommikul tõstsime rattad jullasse, et Mooreale rannateed mööda ring peale teha.
Hotellionnid vees.
Jahid ankrus Opunohu lahes.
Vaade ankrus jahtidele teiseltpoolt Opunohu lahte.
Hotellionnid mäenõlval.
Ruu Tahiti taustal.
Vaiare marina.
Leidsime siit tuttavliku Amel Euros 39.
Kena müüriga maja Cooki lahe ääres.
Veel üks omapärane kivimüür.
Kohalik supleja Cooki lahe kaldal.
Majavalvur.
Maaliline hotell.
Üks neist seal on Troll.
