Huahine on esimene loogiline stopp liikudes Moorealt Bora-Bora suunas. Lisaks sellele on Huahine suurimas linnas (külas?) Fare-s selle kandi suurim supermarket! Loomulikult ei puudu ka eresinised veed ja palmirannad, nii et põhjenduse siin peatuda leib igaüks. Meiegi alustasime tutvumist Huahine-ga Fares ankrusse heites. Vahemärkusena võib öelda, et hea õnne korral võib Prantsuse Palüneesias ankurdamise asemel ka endale poi leida. Üldiselt nende kasutamise eest raha ei küsita ja kohati, eriti sügavamates kohtades, teeb see elu märksa lihtsamaks.

Huahine tervitas meid vikerkaarega.

Jäime ankrusse “jahtklubi” lähedale.

Kui Kui restoranil on sild jullade jaoks ja mõned poid, siis on selle restorani nimi tavaliselt “jahtklubi”. Mingit jahtklubi tavalises mõttes see ei tähenda.

Klubi kass.

Läksime külaeluga tutvuma.

Mida mereõhk segumasinaga teeb.

Ja mida teeb palavus koeraga.

Põhi ei ole Fare all ankurdamiseks hea ja iga aasta triivib paar ankrus olnud jahti kõvemate tuulepuhangutega korallidele. Niisiis, elu on siin karm.

Siin üks hiljutisi õnnetuid korallide külastajaid juba peaaegu parandatuna.

Kalale!

Kirik on otse kaldal.

Moodsamat sorti piroog.

Edasi tõukab seda veesõidukit  200 hobust.

Kalastajad.

Kuna Fares puudus meile sobiv WiFi, siis liikusime siit peatselt edasi Avea lahe suunas.

Sõit läks Huahinet ümbritseva korallrahu ja saare enda vahelist veevälja mööda. Meri oli sinine ning loodus lopsakas.

Kohalikud kalamehed viskavad ikka möödudes käe tervituseks püsti. Vastame samaga. Oma paati juhivad nad vöörist, et paremini põhja näha ja korallipeade eest kõrvale põigata. Rooli asemel on see valge pulk.

Ankrusse jäime kolme meetri sügavusse llivapõhjaga lahte.

Kaldal oli onnidest hotell.

 

Kuigi vesi on siin täiesti selge ei ole snorkeldamine huvitav, sest kaladerohke korallrahu on kaugel ja liivapõhjal leidub vaid mingeid hiigeltõukude taolisi elukaid. Läksime hoopis jalutama.

Majavalvur.

Piroogi võib ka nii hoida.