Meie viimaseks stopiks Prantsuse Polüneesias oli planeeritud Bora-Bora. Juba see nimi tõstab silme ette kujutluspildi erksinistest vetest, kõrguvatest kaljutippudest ja kuldkollastest palmirandadest – tõeline troopiline paradiis. Ja seda ta ka on, kuigi ehk mitte oluliselt erinev teistest “seltskonnasaartest” ja ehk vähemgi eksootiline ning naturaalne kui Tuamotu atollid või Markiisid.
Bora-Bora kaunis profiil paistab ära juba naabersaarele Raiateale. Lähenedes lisandub veel emotsiooni tugevdavaid detaile.
Bora-Borat ümbritsevas korallirõngas on ainult üks, Teavanui läbipääs.
Oleme praeguseks juba harjunud korallide vahel seiklema, samuti on veeteed siin korralikult tähistatud nii, et stressi ei ole. Silmad tuleb siiski lahti hoida ja parem kui polariseerivate klaasidega prillid ees on.
Vaitape, Bora-Bora suurima asustatud koha, reidil oli ka meile juba tuttav mastidega kruiisilaev.
Õhtul rullis selle meeskond purjed osaliselt lahti ja süütas hulgaliselt tulesid, lihtsalt ilu pärast
Jälle üks “jahtklubi”.
Vaitape ise näeb üsna maalähedane välja.
Üle poole poodidest müüvad pärleid. Pärlilett oli isegi Super U supermarketis.
See jahtklubi oma nimes kasutav restoran asub Vaitapest veidi põhja pool.
Sinavad veed, palmirannad ja kaljused mäed…
Ühtegi jalutus- või matkarada meil identifitseerida ei õnnestunud. Turistiinfost öeldi, et võtke giid. Tuletab kangesti Kariibi banaanivabariike meelde. Kõrvalteed viivad majade hoovidesse. Parema vaate saamiseks on need kasutatavad, aga kuhugi edasi nende kaudu ei pääse.
Tegime ka sellele saarele jalgratastega ringi peale ja nautisime avanevaid vaateid.
Ühel puhkepeatusel tegime mõne pildi suplevatest lastest. Selle peale ronisid nad veest ja üritasid meiega juttu teha.
Oli selline lõbus kamp.
