Raiatea ja Tahaa saari ümbritseb ühine korallirõngas ja seetõttu oleks nad nagu üks suur saar. Siinseid saari ümbritseva korallrahu ja saarte endi vaheline veeala on paljudes kohtades laevatatav. Sisenemine sellesse vette käib korallirõngas olevate läbipääsude kaudu. Raiatead ja Tahaad ümbritsevas rahus on neid läbipääse õnneks mitu ja nii võib endale sobiva sisenemisaugu vaadata, mõned päevad rahulikus vees ringi purjetada ning siis mõne teise sobiva augu kaudu taas ookeanile suunduda. Umbes taoline oli ka meie plaan Raiateal.
Sisenesime Iruru läbipääsu kaudu.
Sisenemine oli lihtne, sest mõlemal pool auku on väikesed palmidega motud mis paistavad ära juba mitme miili kauguselt.
Ankrusse jäime Iruru läbipääsu taga avaneva Faaroa lahe tippu.
Kuna õhtu oli alles noor otsustasime julla kohe vette lasta ja lahte suubuvat Aoppomau jõge vaatama minna.
Jõesuue on lai, aga madal. Kohati turritavad jõest välja sajupäevade suurveega allavoolu triivinud puutüved.
Lisaks on jõevesi kaldamudast pruun nii, et põhi hakkab paistma alles siis kui päramootori vint juba põhjas suristab.
Tiksusime vaikselt ja nautisime veele ulatuvat lopsakat loodust.
Üks kohalik tuli allavoolu vastu ja meid nähes hakkas kohe oma piroogi ümber keerama.
Ütles, et ta on Andre ja et tal on jõekaldal puuviljaaed mida ta meile hea meelega tutvustaks.
Meile lisandus veel üks paaditäis sakslasi-šveitslasi.
Siin me olemegi Andre banaanide ja kookospalmide all.
Meele teeb rõõmsaks see pirakas papaia. Hetkel on see kõlbulik vaid salatiks kuid mõne päeva pärast peaks juba küps magustoidupuuvili olema.
Aias kasvas ka umbrohtu.
Andre ja banaanikobar.
Pärast aiakülastust sõitsime veel piki jõge ülesvoolu. Ühe käänaku taga sattusime kokku selle idüllilise paatkonnaga.
Jõeveel ujusid hibiskuseõied.
Kohati kaardusid puuvõrad üle kitsaks jäänud jõe.
Saime Andrelt kaasa joogi ja söögipoolist.
Need banaanid hakkasid valmima kahe päeva pärast.
Meile jätkub neist tükiks ajaks.
Järgmisel hommikul liikusime mõned miilid lõuna poole Hotopuu lahte.
Lahesuudmes oli keegi eraldiseisvale korallrahule maja ehitanud.
Vee värvi järgi on ilusti näha miks see poi just seal on. Laguunis on punased poid saare pool ja rohelised saart ümbritseva korallrahu pool.
Jäime ankrusse Teavamoa läbipääsu vastas olevas Hotopuu lahes, sest siit lühikese jalutuskäigu kaugusel asub Polüneesia tähtsaim ja suurim Taputapuatea marae. Põhimõtteliselt oleks sobinud ka kõrvallaht Opoa, aga seal oli juba enne meid mitu purjekat ankrus ja poi otsas ning kõvasti muudki turistikisa ja -kära.
Aerutasime kaldale…
…ning panime paadi posti külge ketti. Ma ei usu küll, et keegi meie kulunut jullat väga himustaks, aga selle kaotsiminekuga me ka riskida ei saa. Tagasi tulles selgus, et olin sellist lukku kasutanud mille võtit meil kaasas ei olnud. Ruu soostus paati ujuma ning õige võtme tooma. Ta on meil tõeline ujur.
Siin lahes oli peale meie ankrus veel vaid kaks inimtühja kohalikku purjekat.
Palmid rannatee ääres.
Taputapuatea marae on tõesti muljetavaldav koht. Suur kaldapealne ala on kaetud kivisillutise ja -müüridega.
See on unu.
Karpidega kaunistatud laavatükk.
See marae asub otse Teavamoa läbipääsu vastas ning oli mõeldud siitkaudu sisenevate külaliste vastuvõtu ja kogunemiskohaks.
Põhiobjekt külastatud, vaatasime veel niisama läheduses ringi.
Puhkevõimalus igale maitsele.
Pilt kellegi majaesisest.
Üks tõsiselt kõhn koer. Tõenäoliselt taimetoiduline.
Üks traktor enam palju “rohelisem” olla ei saa.
Veel mõned teeäärsed õied.
Järgmisel päeval liikusime taas piki saare kallast edasi lõuna poole.
Ankrusse jäime saare lõunatipu lähedal motu Naonao kõrval. Vesi meie all on ainult kaks meetrit sügav. Veidi eemal, tumesinisel alal, on vett üle kolmekümne meetri.
Päiksepaiste vaheldus vihmahoogudega.
Kasutasin ära vaba aega ning nühkisin “habemest” puhtaks poole paadi põhjast. Rohkem ühel päeval ei jaksa.
Järgmisel päeval rühkisime taas edasi, nüüd juba põhja poole.
Toamaro motu kõrval poi otsas. Vett kolm meetrit. Korallivaba liivalagendik on nii suur, et ankurdama mahuks veel mitu purjekat.
Korra, kui ma parasjagu paadipõhja teist pool nühkisin, käis mind uudistamas pirakas stingray. Kahjuks pole meil hetkel veealuse pildistamise võimalust. Põhjaelu on siin ka kokpitist kenasti vaadeldav. See mürgiste ogadega kala on pildistatud purjekast, läbi veepinna.
Päiksepaiste vaheldus taas vihmahoogudega.
Vahel on hea niisama istuda, kohvi või teed limpsida ning pilvi lugeda.
Palmid motu Toamarol.
Mõnekümne sentimeetrine vesi motu ümber.
Meie viimane õhtu Raiateal osutus eriti kauniks.
