Teekond Niuelt Tongale möödus reipas tuules ja nagu juba tavaks saanud pidime purjestust vähendama, et mitte öösel kohale jõuda. Teise ülesõidupäeva varahommikul jõudsime järgi sakslaste Dörtitale kes oli meist öösel mööda kimatanud ja kiikus saare varjus valget oodates.
Meie lähenedes said nad aru, et on taas paras aeg liikuma hakata. Saarte varjus oli meri taas rahulik. Maastik on siin kaljune ja kaldad järsud.
See kalju meenutab silmini vette pugenud trolli nägu.
Niimoodi vaikselt Neiafu poole tiksudes oli piisavalt aega, et hommikukohvi nautida ja ööuimasus minema peletada.
Sõbralikud sakslased viipasid meid saabumiskai ääres oma paadi pardasse kinnituma. Võtsime kutse rõõmuga vastu ja jäime kõik koos ametnike saabumist ootama.
Mööda ujus sõjalaeva meenutav mootorjaht Iceberg, samuti juba korduvalt kohatud laev.
Ametlikud asjatoimetused seljataga, võtsime endale sadamas poi. Sadamapoolne osa lahest on tihedalt erinevatele firmadele ja eraisikutele kuuluvaid poisid täis nii, et ankrukoha leidmine on raske kui mitte võimatu. Lähim hea ankrukoht on lahe teisel kaldal, aga nii kaugele linnast me minna ei tahtnud. Pealegi ei olnud poi kallis ning meil oli plaan siin ainult veidi ringi vaadata, varusid täiendada ja edasi teiste saarte suunas liikuda.
Ringi vaatama me peatselt läksimegi.
Elu on maalähedane ja ka kiriku ümber jalutavad sead.
Suunaviidad, samal ajal, on ambitsioonikad.
Omapärase arhitektuuriga pangahoone.
Kohe sadama kõrval oli turg ja toidupood. Turul kauplesid kohalikud, aga kogu muu toidukaubandus paistis hiinlaste käes olevat.
CocoNet väga kiire ei ole.
Kellegi mereäärne maja kesklinnas.
Sisuka päeva lõpetas pidulik õhtusöök kokpitis.
Järgmisel päeval otsustasime ronida Vava’u saarestiku kõrgeima mäe Mt. Talon-i otsa. Oma 131 meetriga on see muidugi pigem jalutuskäik.
Ühtlasi nägime veel sigu, lilli ja kohalikke.
Nagu sildilt lugeda saime virutasid kurjad naabrid Samoalt mäetipu ära ja nüüd on see lame.
Kuigi kõrgus pole suur on vaated tipust korralikud.
Kuna mägironimisest jäi energiat üle, siis käisime Thoriga puu otsas mingeid laimi või mandariini laadseid sitruselisi hankimas.
Elektriliinidel rippusid tohutud ämblikuvõrgud.
Veel veidi äärelinnaelu.
Lapsed on nagu ikka – lapsed.
Ja neile meeldib pildistamine kohe üliväga.
Üks moodsamat sorti piroog.
