Paari päevaga sai meil Neiafu saginast ja kärast küll ning me alustasime oma retke lõunasse läbi Vava’u saarestiku. Tegelikult asub ka Neiafu Vava’u saarestikus, aga allpool tuleb juttu ja pilte just meie külastatud väiksematest saartest.
Ankrust ära sõites märkasime ühte seni mittekohatud Soome purjekat – Helsingist pärit AnnaSaarat. Kahjuks polnud omanik pardal ja tere jäi hõikamata.
Merelained on siinsed kaldakaljud servast ära uuristanud. Päris igal pool kaldale minna ei saa.
See on kuulus Swallows Cave.
Pealelõnal jõudsime Nuku saare juurde.
Meie tänaseks juba üsna roostes (reisi algul Göteborgist ostetud) ankrukett läks sinisesse päikeses sillerdavasse vette. Ankru haakumist saab kontrollida vööris seistes, sukelduda ei ole selleks vaja.
Uurimisretk asustamata saarele.
Paat puu külge ketti, sest mine tea millal tõusulaine sellele järgi võib tulla.
Leidsime saarelt ka ühe tühjana seisva väikese maja.
Kadri päikselises vees. Rätik ei ole ümber mitte jaheduse tõttu vaid kaitseks tulise päikese eest.
Tagasi laeva.
Oma troopiline saar, päike ja mahe tuul. Mida on veel õnneks vaja?
Tõstis tuult ja otsisime varju Vakaeitu saare juures olevast hästi kaitstud lahest. See osutus 10-15 m/s puhuvas kagutuules populaarseks kohaks. Enne meid oli siin juba ankrus 4-5 purjekat ja peatselt saabus veel üks laenukata mis otsustati otse mei ankru kohale parkida.
Vaevalt olime ankru vette saanud kui meid tuldi seltskonnaeluga kurssi viima.
Nimelt oli õhtul plaanis heategevuslik söömaaeg eesmärgiga purjetajatele kohalikke sööke pakkuda ning ühtlasi pereisa Davidit uue paadimootori hankimisel järgi aidata. Nimelt polnud saarel pidevalt elaval perel parasjagu ühtegi töötavat paadimootorit (ja seega puudus menüüst kala). Purjetajad aitavad kohalikke nii nagu askavad ja suudavad. Üks Uus Meremaa päritolu insener tegeles parasjagu kahest mittetöötavast Yamaha Endurost ühe töötava kokkupanekuga. Teised tegid Davidile vajadusel transat naabersaarele poodi.
Majapidamine Vakaeitul.
Pereisa David küpsetab õhtuks purjetajate hangitud põrsast. Lemmikloom, keda hellitavalt tütreks kutsuti, vaatab pealt.
Seltskond koguneb.
Ruu räägib peremehega kaladest.
Sõime pika laua taga.
Pererahvas laulis ja tantsis.
Koju saime alles ööpimeduses. Peo lõppedes pani peremees meile südamele, et järgmisel päeval (mis osutus emadepäevaks) on kõik taas lõunale kutsutud.
Järgmisel päeval, enne pidulikku lõunat, käisime vaatamas saare teise kalda plaaži.
Liiva asemel on lihvitud korallitükid.
Üle kasvanud liaan.
Mõned lilled ja muud taimed ka.
Majja tagasi jõudes olid ettevalmistused lõunasöögiks lõppemas.
Üksteise järel saabusid ka ülejäänud külalised.
Muhe loom.
Perenaine lõikas põrsa lahti.
Külalised ootasid huviga.
Ühispilt peremehe ja -naisega.
Seleta palju tahad, et sulle meeldib aerutada, ikka võetakse sleppi.
Siin veel mõned pildid retkelt saare põhjatippu.
Kuigi tuul puhus endiselt kõvasti ja ummikas oli üleval sõitsime me siiski oma hästi kaitstud lahest minema, et veidi omaette olla. Ovelau on pisike asustamata palmisaar mis on suurepärane nii snorkeldamiseks kui rannas jalutamiseks.
Tahtsime liha grillida ja läksime selleks Thoriga kohta valima.
Kõik sobis ja peatselt olimegi kogu seltskonnaga kaldal, söögid-joogid kaasas.
Ei muud kui lõke üles ja söed hõõguma.
Meie korallitükkidest ehitatud grill.
Söök maitses hästi.
Oma järgmisele saarele Taunga-le jõudsime järgmisel päeval juba enne lõunat, sest minna oli vaid mõni miil. Kohe jalutada ei olnud viitsimist ja kuna olime ankrus korallide vahel läksime hoopis snorkeldama.
Päike oli ere ja vesi selge. Korallid oleks nagu valgust kiirgavad.
Neoonvärvides kalad.
Jalutama jõudsimegi alles järgmisel päeval. Sildusime jullaga kivikai äärde.
Troll ankrus korallide vahel ja vitstega tähistatud rada kai juurde.
Toanga ei ole asustamata saar.
Värviküllane surnuaed.
Mõõn.
Puhvis palm.
Peitu pugenud krabi.
Merekarbist liblikas.
Hästi lihvitud jäänus merisiilikust.
Kuna oli mõõnaaeg, siis saime mööda liivariba naabersaar Pau-le jalutada.
Kiirustav erakvähk.
Meile oli saabunud helikopteriga naaber.
Pau saarel.
Tagasi koju.
Külaline laevas.
Teel Kenutu-le.
Hommikul ilmus meie ja saare vahele väike paat kolme kohalikuga kes hoolsalt ujudes kala ja karpe püüdma asusid.
Tegime ühega neist, kes kaldale puhkama ujus, juttu, et kuidas läheb. Kurtis, et kehvalt, sest pole snorklit. Tõime Thoriga talle laevast ühe oma varusnorklitest.
Keegi oli kaldale puhkenurga meisterdanud.
Seda madu kohtab tavaliselt vees.
Karpide ja korallitükkide segu plaažil.
Ronisime tervatale korallkaljudele.
Kõrvalsaar Lolo.
Kenutu kõrge idakallas.
Madala veega saab koralli mööda Kenutu-lt Lolo-le kõndida. Päris kuiva jalaga siiski kohale ei pääse, sest saartevahelisest pilust murdub sisse korralik ookeaniummikas.
Läbi õhukese veekihi kumab igasugust elu.
Mõõnaga kuivale jäänud korallipead.
Kaldakaljult niriseb soolase vee juga mida toidab üle saare murduv ookeaniummikas.
Läheneb Fonuafo’Ou saar.
Jääme ankrusse koralliribidega kaitstud laguuni.
Läbi klaasja vee kumavad tumedamad laigud on korallipead. Need on nii sügaval, et meie 1,65m süvise juures meile ohtlikud ei ole.
Kõrgveega pääseb osa ummikast laguuni sisse ja murdub alles saare kaldal.
Fonuafo’Ou on asustamata kui mitte arvestada siin pesitsevaid linde.
Snorkeldamine, nagu ikka korallidevahelises laguunis, on siin suurepärane.
Maninita oli meie viimane stopp Vava’u saarestikus. Sarnaselt Fonuafo’Ou-le on see asustamata kuid tulvil linde ja krabisid. Tegime siin lõket ja põletasime ära põleva osa kogunenud prügist.
Meie järgmine peatus on juba Ha’apai saarestikus.