Kui minu klassikaaslased ja head sõbrad Killy ja Elton ei oleks Uus-Meremaale tulnud, oleks meil tubli osa sellest riigist ilmselt nägemata jäänud, sest purjetajatena piirdunuks me oma uurimisretkedel ookeaniäärsete lahtede ning linnadega. Võimalus rendiautoga kämpima sõita oli seega teretulnud. Samuti kõlas hea nende plaan enamus ajast kõledavõitu kuid eksootilisel lõunasaarel veeta. Igatahes mahutasime me end ja oma telkimiskraami autosse ning pärast paaripäevast Whangarei lähiümbrusega tutvumist keeras Killy kindlakäeliselt auto nina lõuna suunas.

Tulemuslik retk nõuab head planeerimist. Siin Elton, Killy ja Ruu sellega meie esimeses, Rotorua kämbis just tegelevadki.

Toit valmib tuulevarjulises kohas.

Vana-aasta õhtu.

Uni maitses põrandaküttega telgis hea. Kuna viibisime soojaveeallikate ja muu seesuguse piirkonnas, siis oli maapind nii mõneski kohas tuntavalt soe.

Sinises järves (Jah, nii selle nimi oligi!) ujus ringi krokodillininaga amfiib-buss. Selge see, et olime keset kohalike puhkajate ja välisturistide möllu ja nii jäi see meie reisi lõpuni. Mis parata, tahtsime ju näha just neidsamu Uus-Meremaa olulisemaid vaatamisväärsusi mille pärast olid siia lennanud ka näiteks tuhanded jaapanlased.

Metsajalutusradadel oli elu rahulikum.

Lummav sõnajalapuude mets.

Eksimisvõimalust ei ole, sest rajad on korralikud ning sildid.selged.

Sõnajalgadest õhkub maagiat.

Seda looma siin olema ei peaks, aga ometi kalpsas ta metsarajal meie ette, poseeris rahulikult ja kiiret polnud tal kuhugi.

Kõrred üle pea.

Teeäärne lill.

Muljetavaldav jäänuk kunagisest hiidpuust.

Vaade Whakapongakau otsast. All paista Rotorua järv mille ääres me kämpisime.

Oleks nagu hiiglaslikus botaanikaaias matkanud.

Meie järgmiseks sihtkohaks oli Wai-O-Tapa termaalpark ehk siis selline koht kus kõikjal aurab ja muliseb maa seest tulevast soojast veest ning õhust. Kõigepealt läksime kindlal kellaajal purskavat geisrit vaatama. Esialgu oli kõik rahulik,

aga siis tuli lavale tädi kes puistas geisrisse mingit pesuvahendi sarnast ollust.

See oli piisav, et geiser ellu ärkaks. Saime teada, et see geiser purskaks ka ilma stimuleerimiseta umbes korra ööpäevas kuid ennustamatul kellaajal.

Pargis endas auras, mulistas ja lõhnas.

Mitmesugused veega maapinnale toodud keemilised elemendid tekitasid huvitava värvidemängu.

Eriti kirkate värvidega kosk.

Väävlikoobas.

Linnud tundsid end selles soojas ja värvilises nagu kodus.

Leheroheline järv.

Selle järve neoonsinakas-rohekat tooni digifotokal ei ole. Selle tooni nägemiseks tuleb ise kohale minna.

Termaalpargi lähedal oli veel tore koht mulksuvate sooja muda lompidega.

Aeg ajalt lendas muda isegi paari meetri kõrgusele.

Edasi võtsime suuna imekauni Taupo järve suunas ja tee peal vaatasime üle ka võimsa Huka joa Waikato jõel. See juga ei ole väga kõrge, kuid veemass mis sealsest kaljukitsikusest läbi läheb on tohutu ja klaassinine.

Hõljumit on vähe ning vesi seega kirkalt läbipaistev.

Matkajad puhkehetkel Waikato jõe ääres.

Jõkke suubuva soojaveeallika nautijaid oli, vaatamata jahedapoolsele päevale, suur hulk.

Jõeäärne lill.

Peatuma jäime Taupo järve äärsesse kämpi. Kohe sealsamas lähedal asub toredate kõrgete kallastega Tongariro jõgi, mis on tuntud oma forellirohkusega.

Meie nautisime siiki põhiliselt kohalikku loodust.

Valik sõnajalalehti.

Siin õitseb väiksemat liiki, kuni kaheksa meetri kõrguseks kasvav Tea-Tree (teepuu) Manuka.

Selline maja forellijõe ääres kuluks ära igale kirglikule kalamehele.

Tagasi oma Taupo järve äärses kämbis.

Vorstigrill.

Õhtusöök kuningliku vaatega.

Tongariro kandis igavaks ei lähe. Siin sõnajalad jalutuskäigult Tupapakurua joa juurde.

Ja siin juga ise.

Üks siinsetest põhiatraktsioonidest on ronida üle Tongariro ja Ngauruhoe mägede vahelise platoo ning sadula. Kuna trehvas olema mõistlik ilm läksime sinna meiegi. Kuigi olime kohal üsna varakult, ulatus parkivate autode rodu juba kolme kilomeetri kaugusele ametlikust parklast.

Rajale pääsemiseks tuli veidi trügida. Ei olnud kahtlustki, et tegu on populaarse atraktsiooniga.

Raja ääres õitses  midagi tuttavlikku kuid ühtlasi võõrast.

Teiste omasuguste hulgas.

Ngauruhoe vulkaani tipp veel auras kergelt.

Hommikupäike sulatab igikeltsast jääkristalle välja.

Sadulalt avanev vaade oli vägev.

Lõunapeatuse tegime selle järve ääres.

Väävline oja.

Eemal paistis viimati alles 1998 aastal pursanud Ruapehu lumine tipp.

Helikopter transportis väikest ekskavaatorit.

Oli aeg Lõunasaarele suunduda. Kuna praamid sinna väljuvad pealinn Wellingtonist, siis tegime peatuse ka siin. Pildil on linna kohal kõrguva mäe nõlval asuva hostel-kämpingu telkimisplats.

Kõigil ei tule pähe enne auto ostu garaaž üle mõõta.

Tänavakunst.

Wellington kõverdub sügava lahe ümber.

See on südalinna paadisadam.

Hüppad ise või tuleks aidata?

Ajalooline ujuvkraana.

Kesklinn oli huvitav kuid eklektiline.

Üle tänava minev jalakäijatesild.

Õhtul ronisime Wellingtoni kohal kõrguva mäe tippu.

Wellingtoni kurikuulus lennuväli.

Majad kämpingu lähedalt.

Vaade telgisuust.

Hommikul vedasime oma kotid praamile ja jätsime Põhjasaarega hüvasti.