Praamisõit Wellingtonist Põhjasaarel Pictonisse Lõunasaarel võtab umbes kolm tundi. Meie sõit üle saari eraldava Cooki väina oli tuuline kuid päikeseline.
Lähenevad Lõunasaare kaljused rannad.
Laevatekil.
Tohutu kalafarm.
Picton ei ole kuigi suur.
Pictonisse me pidama ei jäänud. Niipea kui uus auto oli käes sõitsime edasi Motueka-sse, et minna jalutama Abel Tasmani nimelisse rahvusparki. Kämbis tuli meid tervitama raagritsikas.
See naljakas elukas on üsna suur, nii 7-8 cm pikkune.
Kui me järgmisel hommikul Tasmani parki jõudsime, oli vesi madal ning mägede ja vee vahel laiusid tõelised liivalagendikud.
Oli tore mööda liivavälju kõndida ja eemal sinerdavat vett imetleda.
Kaldal oli veel teisigi mõõnanautijaid.
Rada kulges piki kaldajoont, kord kõrgemale tõustes ja siis jälle madalamale, vee piirile laskudes.
Kõrged kaljukaldad vaheldusid liivaplaažidega.
Teeservas kasvavad puud olid enamasti tundmatut liiki ja mõned neist üsna eksootilise välimusega.
Raja kõrgemates punktides saime metsast välja
ja ümberringi avanesid lummavad vaated.
Kui on soovi, siis võib siin jalutamise asemel ka kajakiretke teha.
Vajadusel saab endale ka veetakso järgi kutsuda.
Ilm oli tõesti hea ja Ruu otsustas ujuma minna. Eesti talvest saabunud Killy ja Elton ei olnud veel piisavalt aklimatiseerunud.
Ühte teed ei saa kaks korda käia. Kuigi tulime tagasi sama rada mööda mida läksimegi oli see juba uus, suur puu oli otse rajale langenud.
Järgmisel päeval sõitsime läänerannikut mööda lõuna poole Punakaiki suunas. Teele jäi Tauranga lahe hülgekoloonia.
Cape Foulwind-i hobused.
Ilm läks sajuseks. Aeg-ajalt isegi müristas äikest. Õnneks oli Punakaiki kämping halvaks ilmaks hästi valmistunud. Lisaks suurtele katusealustele söögilaudadele ja köögile oli olemas isegi eraldi pursuikaga riietekuivatusruum. Sellise ilmaga läheb veini nii söögi sisse kui selle kõrvale.
Punakaiki “Pannkoogikaljud”.
Ilm ei paranenud oluliselt ka järgmisel päeval. Ikka udu ja sadu üksikute selginemistega. Vaatamata sellele oli vaja Franz Josef-i liustikku vaatamas käia. Tee liustiku juurde on ümbritsetud kõrgete kaljuseinte ning kümnete neilt langevate jugadega.
Liustikule lähemale saab siin ainult giidiga.
Ka raja ääres tuli kohati jää moreeni alt nähtavale.
Orupõhja sammaldunud kivid.
Kõrvalrada viis kummalise soiste servadega mägijärve juurde.
Mis taim see küll võiks olla?
Veidi lähemalt.
Tõsiselt samblas puu. Selleks hetkeks me polnud nendega veel harjunud.
Kohev ja vesine.
Lihtsalt üks tore sõnajalapuhmas.
Edasi Wanaka suunas.
Wanakast saab hea ülevaate, kui ronida kõrvalasuvale Mount Iron-ile (Rauamäele). See koht on siin tähtis selle pärast, et siin peeti Uus-Meremaa esimesed karjakoerte võistlused.
Mäenõlvalt avanes vaade väiksele labürindiga lõbupargile.
Usinad kimalased.
Järgmisel päeval võtsime ette juba väärikama, 1578 meetri kõrguse Roys Peak-i nimelise mäe. Vaated olid kõrgusele vastavad.
Mõned rajaäärsed taimed.
Need kajakad noolivad võileivatükke Wanaka järve ääres.
Meie järgmises peatuskohas Te Anau-s puhus tuul endise hoolega ja samanimeline järv oli jäneseid täis. Turiste Milfordi lahele vedavaid koptereid see ei seganud.
Kepler-i rada Waiau jõe ääres.
Eemalt paistsid Fjordlandi lumised tipud.
Rajalt kõrvale põikav laudtee viis kena soojärve juurde.
Mõned sammaldunud ja seenetanud kännud.
Mõned linnud uudistasid matkajaid julgelt ega kiirustanud minema lendama.
See peaks olema South Island Robin.
Milford-i lahe äärde mineva tee äärest algab kuulus mitmepäevane Routeburn-i matkarada. Meie tegime sellest ühe väikse jupi kuni Earland-i joani.
Siin oli vett tilkuvat sammalt juba kõikjal.
Siin näed ühe päeva jooksul rohkem jugasid kui terve Norra puhkuse jooksul.
Tegime väikse kõrvalpõike lähedalasuvasse mäetippu. Vaadet küll polnud, aga läbi pilve kumav päike tõi huvitava soiselt niiske taimestiku värvid kenasti esile.
Tagasi Routeburn-i rajal.
Kui selline puu rajale kukub, siis on järsul nõlval sellest mööda saamine tõsine osavuseproov.
Kaunis sügavpunane kännujurakas.
See on 174 meetri kõrgune Earland-i juga.
Päev lummavas, veest pakatavas, samblasse uppuvas metsas on ainulaadne.
Meie aeg Lõunasaarel hakkab lõppema ja on aeg tagasi tsivilisatsiooni pöörduda. Tee Queenstown-i kus meid ootas ees hüvastijätt Uus Meremaa Lõunasaarega viis läbi “hirvedemaa”. Deer Country – nii nad seda kanti kutsusidki.
Queenstown on kaunis ja modernne, maalilise Wakatipu järve kaldal asuv linn,
aga väga turistlik. See väljendub nii linnapildis kui ka poodide hinnatasemes.
Klassikalise välimusega lõbusõiduaurik läheneb Queenstowni südamele.
Ronisime linna kohal kõrguvale Queenstown Hill-i otsa.
Juba kaua aega ei ole nii tuttavlikke seeni kohanud.
Ohakas oma täies ilus.
Brittide “jõulukuusk” holly.
Elton mäel.
See on “Soovide korv”.
Vaade Wakatipu järvele. Kaugel ees on Fjordland.
Teepuu õitseb.
Veel üks õitsev asi raja äärest.
Päike oli veel kõrgel…
Oma Lõunasaareretke viimasel päeval läksime veel meile juba tuttavale Routeburn-i rajale, kuid seekord selle teise otsa.
Leidsime lõpuks ka oma sõnajalaõie,
mõned sügisesed lehed
ja ühe võimsa joa.