Järgmisena olid meil plaanis paarissaared Rangitoto ja Motutapu. Need on kaks üksteisega kitsa maaribaga ühendatud teineteisest totaalselt erinevat saart. Rangitoto on ainult 800 aasta vanune vulkaanisaar kus puude vaheline pind on kaetud musta karuse basaldiga. Motutapu seevastu kujutab endast kaunite roheliste küngastega pastoraalset idülli. Mõlemal saarel on kilomeetreid korrastatud matkaradu.

Ankurdasime Trolli nende saarte vahelisse Islington-i lahte ja võtsime esimesena käsile Rangitoto vulkaanisaare. Siin me kõnnimegi Rangitoto 259 meetrise tipu suunas.

Vulkaanikraatri servas asuvalt platvormilt avaneb kaunis vaade Aucklandile.

Siin me Ruuga seisamegi, seljad Aucklandi poole.

Vaade Motutapule üle Islington-i lahe. Horisondil on Waiheke saar. Ülalt vaadates tundub ka Rangitoto kena roheline.

Põõsaste vaheline tagelikkus on aga selline.

Kimalane mustal kivil.

Troll ja meie sinine julla Islington-i lahes.

Oystercatcher oma nimele kohaselt austrikarpide sisu analüüsimas.

See siin on bach ehk Uus-Meremaa traditsiooniline suvila. Need kujunesid välja suvitajate telkidest ja olid algselt käepärastest materjalidest illegaalsed ehitised mis õigustasid oma olemasolu maavalitsusest võetud kämpimislubadega. Hiljem kasvas nii mõnigi neist uhkeks klaasist, kivist ja terasest rannavillaks.

Veel üks enam vähem audentne bach.

Järgmisel päeval võtsime ette Motutapu ringi.

Maalilised puud rohustel küngastel.

Vaade tillukese kõrvalsaare Motuihe laevu täis Takutairaroa ankrulahele. Jõudsime sinna hiljem meiegi.

Home Bay. Seal on suur telkimisplats.

Pastoraalne idüll.

Eemal paistab Little Barrier-i saar.

Motutapu põhjatipust mööduv kahvelkets. Või ehk hoopis jaul, sest besaanmast on üsna ahtris ja besaan ise üsna pisike. Põhiline ideeline vahe ketsil ja jaulil on, et ketsi besaan on disainitud andma jahile olulist lisakiirust, samas kui jauli besaan on mõeldud pigem purjestust tasakaalustama.

Vaade tagasi, piki Motutapu läänekallast, Rangitoto vulkaani suunas.

Kivine Administration Bay.

Teepuuhekk.

Kaunis roosaõieline põõsas.

See lind nokkis mingi ülekasvanud (2-3m kõrguse) tilli sarnase taime seemneid.

Veel üks usin mesimumm.

Värvikas plaaž Administration Bay-s.

Need heinapallid vajasid vaid kerget tõuget, et piki mäenõlva alla veerema hakata.

Männid on siin kaitsealadel põlu all kui sissetoodud taimed. See väike männiriba on siiski ellu jäetud.

Meie järgmine stopp oli väikesel Motuihel.

Oli pühapäev ning Takutairaroa laht oli puupüsti paate täis.

Motuihe on vaatamata oma väiksele pindalale mitmekesise loodusega. Siin on kaks plaaži, kõrgeid kaldakaljusid, karjamaid ja metsa.

Waiheke on suur ja eriti suvel äärmiselt rahvarohke saar. Kuna see saar asub Aucklandist ka lühikese autopraamiteekonna kaugusel, siis on siin palju jõukate aucklandlaste suvekodusid ja ka aastaringses kasutuses olevaid elumaju. Lisaks on siin palju viinamarjapõlde ja pruulitakse kohalikke veine. Kuna põhjapoolt ookeanilt tuli saarele korralik ummikas ja tuul puhus läänest, siis valisime ankurdamiseks lõuna suunas avaneva Huruhi lahe. Saare suurim linn Oneroa koos oma supermarketiga jääb siit vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusele. Sama kaugele jääb ka superturistliku Oneroa lahe sagin ja kära.

Lahesse sisse sõites tuli meile vastu selline miniatuurne kahvelkuunar. Või on see hoopis brigantiin?

Lahe tipp on pikalt madal.

Mõõnaga kuivale jäänud rohekarbid.

Nende, üle kümne sentimeetri pikkuste karpide, sisu on söödav ja neid saab siin ka kalapoest osta.

Osa neist poide küljes olevatest jahtidest jäävad madala veega kuivale. Troll on ankrus kaldast üsna kaugel.

See siin on saare põhjakaldal asuv Oneroa laht. Vaatamata sisserulluvale ummikale oli laht paate täis.

Üheks sellel lahe populaarsuse põhjuseks on kindlasti siinne suur valge liiva plaaž. Teine põhjus on aktiivne kohalik turistielu kõikvõimalike kohvikute, restoranide ja pisipoodidega.

See kummikas vuras hiljem omal käigul siit minema, aga seekord mitte vette vaid parklas ootava treileri juurde.

Maaliline paadikuur kõrvallahe Little Oneroa kaldal.

Meie jalutuskäigu jooksul oli vesi Huruhi lahes päris kaugele taandunud ja see enne kenasti poil hulpinud kahekiiluline seisis nüüd oma kiiludele ja roolilehele toetudes lahe mudasel põhjal.

Waiheke läänekaldal on mitmeid korralikke merevaatega elumaju.

Mõne juurde neist kuulub oma viinamarjaistandus.

Kaldad ise on enamasti kõrged ja kaljused.

Rannakaljudel kulgevatelt radadelt avanevad suurepärased vaated ümberkaudsetele saartele.

Rangitoto ja Motutapu.

Motukaha.

See lind kaitses valjuhäälselt oma pesitsuspiirkonda.

Kaldakaljule on kujunenud värvikas soo.

Üks huvitav rannamaja.

Ühel neemel sattusime vabaõhu kunstinäitusele. Siin üks kineetiline skulptuur.

Puu otsa oli riputatud metallist pitsilisi paadikeresid.

Linde lennutavad paat-linnud?

Plätadest tehtud teokarp.

Taolisi erinevate kunstnike loodud rohkem või vähem paeluvaid abstraktseid objekte oli sellel neemel kümneid, mõned neist ka muljetavaldavate rahanumbrite eest müügis.

Matatia lahe ühes sopis seisid kaks purjekat postirea ääres. Need postid jäävad mõõnaga kuivale ja siis saab nende külge kinnitatud paadi kallal põhjatöid teha, näiteks sinna kogunenud molluskeid maha kraapida.

Veel mõned Waiheke kõrgetele kallastele ehitatud majad.

Kineetiline skulptuur ühe elamu aias.

Selline ratastel koer ootas meid Cable Bay-s.

Mootorjahid ankrus Owhanake lahes.

Eemal paistab Coromandel-i poolsaar.

Oli käes aeg Aucklandi poole liikuda.