Teekonnal Whangareist Uus-Meremaa purjetamispealinna Aucklandi huvitavatest peatuskohtadest puudus ei tule ja kogu reisi võib planeerida lühikeste päevapurjetustena ühest mõnusast ankrulahest teise. Väljudes Marsden Pointi ja Bream Headi vahelt avaookeanile peab valima kas liikuda lõunasse piki Põhjasaare rannikut või suunduda üle mere Barrieri saartele. Siiski, veel enne Whangarei Harbouri piiridest lahkumist, on praktiliselt kohustuslik peatuda Whangarei Headil ja teha mõned jalutuskäigud seal.

Aga kõigepealt saabus meile külla Kräu.

Seda tähistasime lasanjega.

Koos Kräuga tegime veel mõned hüvastijätujalutuskäigud Whangareis ja selle lähiümbruses. Siin ka mõned pildid.

Postkastid Kiwi House kandis.

Kivid Abbey koobaste juures.

Meie Whangareist lahkudes puhus lääne poolt korralik purjetamistuul, puhanguti isegi 15 m/s. Seega mootorit kasutasime ainult postide vahelt minema- ja silla alt läbi pääsemiseks.

Keegi oli auto madala veega plaažile unustanud. Meie möödudes oli pool autut juba soolases vees. Sellest masinast enam töölooma ei saa.

Kräu purjetab.

Tänu värskele läänetuulele olid Whangarei Heads-i ankrukohad rahutu olemisega. Õnneks tuli meile meelde Marsden Cove Marina külje all, läänetuule eest varjulises kohas, asuv meie heale tuttavale Robbie-le kuuluv poi. Küsisime ikka telefoniga luba ka enne kui selle külge ennast ööseks kinnitasime.

Siin on näha Marsden Point-i sadama ja naftatöötlemistehase tuled. (See sinakas asi on siiski meie oma päiksepatareiga aialambist ankrutuli.)

Hommikul käisime marinas diislit ja vett tankimas.

Seejärel purjetasime teisele poole lahte McLeod Bay-sse ankurdama. Siin pildil oleme juba kaldale aerutanud ning valmis jalutuskäguks Manaia mäele.

Järjekordne kodutehtud postkast.

Poolel teel nägime jälle Trolli, kenasti omas kohas ankrus.

Kuigi läheduses oli suur sadam ning naftarafineerimistehas, oli vesi äärmiselt puhas. Nii et saab küll kui tahetakse!

Edasi Manaia 460 meetri kõrguse tipu suunas.

Jahid ankrus naaberlahes Woolshed Bay-s. Tumedamad laigud vee peal on pilvede varjud, aga see heledam-rohekam ala on liivamadalik. Seega, ankrupaika tuleb hiilida mööda kaldaservi mitte ülbelt üle lahe keskosa.

Sama siin, meie oma McLeod-i lahes – kaldast kaugemal läheb taas madalaks ja mõõna ajal on kohati liiv väljas.

Siin olemegi juba mäe otsas.

Pildistas üks neist saksa tüdrukutest kes veidi peale meid kohale jõudsid.

Lõuna mäe jalamil.

Mis nad siis täpselt teevad nendega kes nende krundile satuvad?

Kuivanud puudel ei puudu oma võlu.

Laste mänguväljak vaatega Marsden Point-i tööstuspiirkonnale.

See tundub olevat siinkandi levinuim liblikas.

Troll ja meie sinine julla.

Mõned naaberpaadid.

Järgmisel hommikul suundusime juba avaookeanile. Kuna ilm oli hea ja sõit tõotas võtta terve päeva, siis otsustasin aega laevatöödega täita. siin pildil panen ma masti teist spinnakeripoomi ülesvedu. Siis on edaspidi hea kahe eespurje all allatuult minna. Kui ei ole varem maininud, siis kahe eespurje eelis spinnakeri ja suurpurje all seilamisega võrreldes seisneb selles, et väljapoomitud eespurjed ei hakka ookeanilaines laperdama ning veavad ilma mingi sättimiseta kasvõi nädalaid.

Kui tuul ahtrisse pööras panime spinnakeri üles.

See masti kõrval rippuv asi on kuivama pandud soolase köögivee filter. Neid peab aeg ajalt vahetama ja pesema, muidu tuleb veele mädamuna lõhn juurde. Kui oleme puhtas vees, siis kasutame soolast vett nii söögi tegemisel soola asemel kui ka nõudepesul enne viimast loputust mageveega. See annab tuntava magevee kokkuhoiu.

Pildil on näha ka Galapagose kandis tehtud grootpoomi parandus.

Ja et igavaks ei läheks harjutasime enne Great Barrier Island-ile jõudmist ka genu väljapoomimist. Mida kõike lusti pärast ka ei tee kui oled liiga kaua kuival maal istunud!

Õhtupoolikul jõudsimegi Great Barrierile ja jäime ankrusse Smokehouse Bay-sse. See koht sai nime ühe kohaliku poolt sinna püstitatud korralikust kalasuitsetusahjust mida ka puhkajad on juba aastaid usinalt kasutanud.

Kellegi väike kuid stiilne mootorjaht.

Veel mõned naaberpaadid.

Kräu jäädvustab tabletiga suvõhtust idülli.

Smokehouse Bay oli meile vaid üheöö-ankrukoht. Järgmisel hommikul sõitsime mõned miilid, et juba peasaarel, Forestry Bay-s ankrusse jääda ning saarega tutvuma minna.

Hea koht ujuvsuvilale.

Toidupoe külastus läbi teepuu- (Kanuka-) metsa.

Poe kõrval oli kohalik raamatukogu

ja saare infopunkt. Viimase avariiulitel oli üllatavalt palju asjalikku infomaterjali.

Juga, siinsamas lähedal.

Tagasi läksime üle kohaliku telkimisplatsi.

Selline näeb välja sõnajalapuu tüve läbilõige.

Õhtu ankrul.

Great Barrier-i saare kõrgeim tipp on 627 meetri kõrgune Mount Hobson. Sinna suunas me järgmisel päeval ronima hakkasimegi. Pildil on meiega samas lahes, kuid veidi eemal, ankurdavad jahid.

Vaade Port Fitzroy-le. Troll on pildist väljas, veidi paremal.

Enne rajale minekut tuleb jalanõusid desinfitseerida. Nimelt on jalanõude küljes oleva mullaga edasikanduvad bakterid üheks Kauripuude väljasuremise põhjuseks.

Mingi umbes õunasuurune käbi.

Sarnane käbi, aga kellegi poolt pisut järatuna.

Selliselt need seal puude otsas on.

Ruu ja Kräu üle kuiva jõesängi viival rippsillal. Rippsillad on siin nagu rahvussport, neid on sadu.

Siin on näha kõik, mis on järgi jäänud kunagisest kauritammist. Nimelt paisutati selleks, et vägevaid kauripalke mäest alla saada, muidu niru veega mägijõgi üles. Tamm oli nii kavalalt ehitatud, et siis kui veehoidlas juba piisavalt palke oli, sai paisu avada ning palgid liikusid koos tulvaveega mereni.

Mount Hobson juba paistab.

Siin oli mõni aeg tagasi maalihe.

Vee poolt lihvitud ning õõnestatud jõesäng.

Lõpuks ometi tipus.

Igas suunas avaneb muljetavaldav vaade. Siin on näha saare idaküljel asuvad Palmers-i ja Kaitona plaažid ning kohalik lennuväli.

Port Fitzroy ja horisondil on Little Barrier.

Tagasi alla.

Nad on siia ikka tohutult treppe ehitanud.

Selline näeb välja üks keskmine siinne matkajatele ööbimiseks ehitatud onn.

Magamiskott peab endal kaasas olema.

Enamasti on olemas voolav vesi ja gaasipliidid.

Süüa saab tuule ja vihma eest kaitstud söögitoas.

Märjad vihmariided tuleb jätta verandale.

Nagu ikka jäid silma ka mõned raja-äärsed taimed.

Karm elu kuivas jõesängis.

Teepuu viljad.

Järjekordne rippsild, seekord kandejõuga üks inimene.

See saar väärib lähemat tutvumist. Liigume vaid edasi Whangapara Harbour-isse Graveyard-i lahte. Õhtul saabub ka Laura Dekker oma ketsi Guppy-ga.

Kohale jõudes paigutasime oma julla teiste sekka telefoni- ja WiFi-putka kõrvale. Täna on plaan käia soojaveeallikaid vaatamas.

Tee läheb ümber soo, kohati ka üle selle, mööda laudteed.

Kräu valmistub supluseks. Vesi on üsna soe küll.

Mingid imelikud viljad.

Tagasi lahe ääres.

Mõned Pohutukawad on vaatamata hilissuvele veel õies.

Järgmisel päeval purjetsime Coromandel-i poolsaare tippu Port Jackson-i nimelisse lahte.

Teisi paate oli siin vähe.

See eest oli plaaži ühes servas suur kämping. Siin pildil on see paremas servas ja vaevalt näha, sest see plaaž on ikka tohutu.

Oleksime tahtnud piki Coromandel-i poolsaart lõuna poole liikuda ja siin veel mõned uurimisretked ette võtta, aga tuul puhus meid hoopis Põhjasaare poole tagasi. Nii läkski, et maandusime lõpuks Kawau saarel sügavas Bon Accord Harbour-i nimelises lahes. Oli see koht alles paate täis! Tundus, nagu oleks kõik Aucklandi mootor- ja purjejahid ennast korraga siia ajanud.

Kirjade järgi pidi kaldal väike toidupood olema, aga lähemal uurimisel selgus, et see oli Kawau Boating Club-i kõrts kust hirmsa hinnaga veidi toorest söödavat ka sai. Ostsime ühe leiva ja mõned munad.

Kohe järgmisel hommikul liikusime, juba Bon Accord Harbourisse sisse keerates silma jäänud, Mansion House Bay poole. Ka see oli paatidest pungil, aga tundus siiski olevat jalutuskäiku väärt.

See kummikas ronis omal käigul veest välja plaažile, kus siis kõhu mõnusalt maha pani.

Maja mille järgi see laht nime on saanud.

Endise vasekaevanduse pumbamaja. Näha on aurumootoriga veepumba katla kõrge korsten.

Siin üks kaevanduse sissepääsudest.

Vasemaaki leidub siin tänapäevani, aga mitte kaevandamist väärival hulgal.

Kuna ilm oli, siis tegime pikema ringi ja käisime ka teisi lahtesid vaatamas.

Mõõn Schoolhouse Bay-s.

Tagasi laevale. Nii tehakse teele langenud puuga. Tundub, et igal pool vedelevad palgid ei huvita kedagi. Või jäetakse need mädanema sinna kuhu need kukuvad, sest tegemist on reservaadiga?

Ööbima me siia rahvahulka ei jäänud, vaid seilasime edasi Tiritiri Matangi saarele ankrusse. See pisike saar on tuntud oma rikkaliku linnuriigi poolest.

Saarega ebaproportsionaalsel kail oli raudtee.

Jätsime julla ettevaatamatult kai siseküljele trepi äärde, sest arvasime turistilaevu silduvat kai välisküljele.

Nagu hiljem selgus, jätkus suuremaid ja väiksemaid laevu koos sadade puhkajatega kai igale küljele. Kui keegi hea hing meie jullat ümber ei oleks paigutanud, siis oleks see vendrina kasutusse läinud. Parem mõte oleks olnud jullaga otse plaažile tulla.

Kaldal tervitas meid tui oma iseloomuliku lauluga.

Peatselt silmasime ka muid linde.

Vastu jalutasid paksud takahe-d, keda kuni 1948 aastani loeti väljasurnud liigiks.

See on Tiritiri teine võimalik ankrulaht. Nii, et kogu saarel oli kaks purjekat ankrus.

Künka otsas paistab majakas.

See on saddleback.

Majaka lähedal on udupasunahoone. Pasun töötas auruga nagu vedurivile ja paak maja kõrval on aurukatla vihmaveehoidla.

Süsteemi juurde kuulub automaatne optiline ududetektor AGA FDBV-100. Kogu see süsteem on nüüd muuseumieksponaat.

Kaunis ja väga heas korras majakakompleks.

Tui kännul.

Kui saar üle vaadatud heiskasime purjed ja seilasime Whangaparaoa poolsaare Arkles-i lahte. See on hea koht toiduvarude täiendamiseks ja ka muuks vajalikuks shopinguks, sest kohe plaaži taga mäe otsas on suur kaubanduskeskus korraliku toidupoega.

Ankrunaaber Arkles Bay-s.