Ashmore korallide vahelt sõitsime välja purjede all kuid mootori tiksudes, sest aeg ajalt oli seda siksakilisel väljumisteel vaja ka. Mingil hetkel tekkis mootori häälde uus noot. Mitte midagi erilist, aga kahtlustäratav siiski – kas tõesti hakkab meie päevinäinud Volvo-Penta MD21A ära väsima? Mootor liiga kuumaks ei läinud, õlirõhk oli olemas ja vesi lurtsus koos väljalaskegaasidega merre voolata — kõik normis? Peagi, karide vahelt taas ookeanirahusse jõudes, läks mootor puhkama ning rahutus kadus hingest. Passaat puhus purjedesse ja olime taas omas elemendis.

Mida kõike siinkandis ka ei näe — sügavas ookeanis oli põhjas kinni tohutu poi ja selle küljes kõlkus kalalaev. Neid suuri poisid kohtasime veel korduvalt, nii laevaga kui ilma.

Ilm oli hea ja tuul kohati isegi liiga rahulik, aga õnneks siiski soodsast suunast.

Vaatamata sellele, et me lanti vette ei pannud, oli kalasaak hea.

Need Mahi-Mahid oleks ka suurema kahvaga kätte saanud, aga meil oli külmkapp söömist ootavat liha täis.

Taas rikkusid meie mererahu üliagarad Austraalia piirikad. Kuna meil oli plaanis veel paaril nende kontrolli all oleval saarel peatuda, siis vastasime kannatlikult kõigile nende korduvatele ogaratele küsimustele: eelmine sadam, järgmine sadam, kodusadam, kapteni nimi jne.

Mida meteoroloogid küll sellise horisondist horisondini ulatuva rünkpilvevalli kohta ütleksid?

Purjetasime selle alt läbi ja mingit tuule suuna või tugevuse muutust me küll ei tundnud.

Jõulusaare lähistele jõudsime, nagu sihtkohta ikka jõutakse, hilja õhtul suures pimedas. Mis siis ikka, mootor tööle, radar sisse ja lähenema. Aga võta näpust. Vaevalt töösoojuseni jõudnud, suri mootor lihtsalt välja. Pärast õlitaseme kontrolli üritasin seda veel kord käima saada, aga seekordne edu oli veel lühem.

OK, et siis pimedas, tundmatusse sadamasse ja purjede all. Mida lähemale jõudsime seda tugevamaks muutus kahtlus, et sellekordse World ARC-i (organiseeritud purjekate kiirmarss ümber maailma) 15 jahti on kõik siinsed 7 poid okupeerinud ja nende vahel olevale tillukesele, otse kai vastas asuvale liivaplatsile täppisankurdada me öösel ei ürita. Võtsime koha suure, kaubalaevade kinnitamiseks mõeldud, metallkoletise küljes. Panime otsad nii pikaks nagu saime ja jäime lootma, et see elukas meid hommikuks peeneks ei peksa.

Öeldakse, et hommik on õhtust targem ja et ühtegi putru ei sööda nii kuumalt kui seda keedetakse, aga seekord ei mõjunud isegi vanasõnad mulle tavapäraselt rahustavana – puder oli ka veel hommikukohvi juurde üsna kuum.

Päev oli siiski kena ja kaunid kalad ujusid otse paadi all. Kümne meetri kauguseltki võis põhjas kivisid lugeda.

World ARC-i paadid olid sõbralikult kahekaupa poide vahel ära jagatud.

Jullad ummistamas vaid paar aastat tagasi renoveeritud kaid.

Siin natuke kuulsat Austraalia seadusekuulekust. Juba esimesel meie siinviibitud päeval rikuti sellel kail eranditult kõiki sildil nimetatud reegleid.

Piirikad olid meie saabumise puhul sadamasse suure telgi üles pannud. Kuna nad kanal 16-l toru ei tõstnud, siis pidime nendega ühenduse saamiseks mingi muu võimaluse leidma. Õnneks oli meie Telstra leping veel kehtiv ja kuigi siin netti üle mobiili ei pääse, siis enne reisi arvuti kõvakettale salvestatud Noonsite-st leitud telefoninumber töötas ja peatselt olime Jõulusaarel legaalsed .

Sadamakapten pesitseb teisel korrusel, esimesel on stividorid, peldikud ja dušid.

Kinnijooksnud mootori bluus.

Häda ei anna häbeneda. Sadamakaptenilt saadud mehaaniku telefoninumber vastas ja mees ise oli kohal vähem kui tunniga. Super!

Kuna mootor enam starterile ei reageerinud ja ka rihmarattast ennast liigutada ei lasknud, siis polnud mehaanik Richard kuigi optimistlik. Vaja on mootor maha tõsta ja osadeks lammutada, siis räägime edasi.

Kolme mehe nõupidamine kail CI Engineeringu omaniku Pete, mehaanik Richardi ja laevakapteni osavõtul lõppes kokkuleppega mootor esmaspäeval (hetkel oli juba reede õhtupoolik ehk meie saabumisöö järgne õhtu) CI Engineeringu töökotta saada. Minu hooleks jäi kõik mootorit paadiga ühendav kaadervärk esmaspäeva hommikuks lahti ühendada.

Sellega oli meie esimene päev Jõulusaarel läbi ja taevas kuusirp taas Venuse kõrval selili.

Vaatamata vajadusele mootor maha tõstmiseks ette valmistada jäi meil mahti ka kiirtutvuseks kohaliku väikelinnaga. Saare põhisissetulek tuleb fosfaatide (nii nad seda värki siin nimetavad ja ehk on tegemist Eesti fosforiidi sugulasega) kaevandamisest ja seda tehakse üle kogu saare. Minema viiakse see pudi suurte laevadega.

Nende torude kaudu läheb fosfaat laeva.

Kail olev sildkraana saab vähese kõrguse tõttu tõsta vaid mootorpaate.

Kohe kai kõrval on koralliuruplaaž ja grillidega piknikuala.

Troll World ARC-i purjekate seltsis. Kuna meie algselt valitud metallpoi kippus Trolli keret lõhkuma, siis purjetasime kohe hommikul sellele pisikesele ankruplatsile ja sättisime ennast nii täpselt kui võimalik võrdsele kaugusele meid ümbritsevatest paatidest. Ruumi tõesti palju ei ole ja vesi ankrualal üle kümne meetri sügav, nii et vaatamata vaid 40-le väljalastud meetrile ketile pendeldasime tuulepuhangutes kord ühe, siis jälle teise purjeka külje alla. Kui olime kindlad, et ankur peab ja otsest ohtu me kellelegi ei kujuta, julgesime ka Trolli omaette jätta ja linna jalutama minna.

Esimene mulje linnast oli üsna segane. Kummalised poollagunenud ilmega kahekorruselised elumajad ääristasid pisut kulunud olemisega tänavat. Ja seda kõike kohas kus igal pool mujal maailmas oleks olnud vaid vaate eest miljoneid maksnute villad.

Roostes diiselmootoriga kaablivints.

Taustal mošee ja esiplaanil veesõiduk mida nägime hiljem kalapüügiks kasutatavat.

Kuigi saarel asub suur vangla, kus hoitakse väljasaatmist ootavaid illegaalseid immigrante, on kuritegevus siin olematu — uksi ei lukustata ja paljud jätavad isegi autovõtmed autost lahkudes süütelukku.

Kohtumaja ukseesinegi on, nagu näete, kärudega kinni pargitud.

Turismiinfos oli külmkapi küljes veel alles seda kohta umbes aasta tagasi külastanud Teakita meeskonna kingitud Eesti lipp.

Kui sajud kohale jõuavad ja krabid liikvele lähevad, et metsast ookeani paljunema paikneda, siis suletakse kõige krabirohkemad teed liikluseks. See viit “maailma kõige eraldiasuvama” ringtee kõrval annab liiklejatele infot parasjagu suletud teede kohta.

Kuna meie WiFi-antenni pistik, besaanmasti otsas, oli väntsutada saanud ja ei andnud enam ühendust, siis käisime kohalikus tõelises “infokeskuses”, postkontoris, siinsete arvutikaabeldusega tegelejate kohta infot saamas.

Kuna oli laupäev, siis oli plaaž rahvast täis.

Paljud tulid siia kogu perega grillima.

Kui World ARC-i paadid lõpuks lahkusid, siis vedasime ennast ankrukohast kindluse ja mugavuse mõttes ära poi külge. Rahaliselt ei tee see siin vahet, igal juhul maksab iga öö sadamas 10 aussi ehk umbes 7€.

Kiivrites piirikad tulid lihtsalt uudistama meie Duogen-i.

Esmaspäeva lõuna paiku olid mehed väikse alumiiniumist tööpaadiga kohal ja mootori teisaldamine võis alata.

Olin poomi otsa juba spinnakerivalli abil tõstmiseks ette valmistanud. Meestel oli kaasas kettplokk ja see tegi meie töö tunduvalt hõlpsamaks. Tegelikult olin eelmisel päeval juba testinud, et ka meie oma 1:6 grootsoodissüsteem oleks saanud selle 300kg mootori tõstmisega hakkama.

Kui mootor juba tööpaadi kohal kõlkus oli rõõm suur.

Isegi pisikese ummikaga kiikus see rauakolakas hoogsalt ja oma poolemeetrise amplituudiga.

Mootor paadis ja teel töökoja poole.

Veel samal õhtul võtsime Richardiga mootori tükkideks ja veendusime, et üks väntvõlli kepsulaagritest oli kinni jooksnud ja seega vajas kogu väntvõll lihvimist. Seda tööd siin saarel aga keegi teha ei saa. Seega pakkisime väntvõlli ära ja see lendas peatselt Perthi töökotta. Lisaks nägime, et jahutuse mereveepump oli mootorisse lekkima hakanud ja vajas vahetamist. Õnneks on mul vähemalt see varuosa pardal olemas. Probleem on veel silindrikaane tihendiga, aga selle suudab vist mingi Perthi töökoda uue valmistada. Elame näeme.