Elu Jõulusaarel

Kuna Trolli mootor lebab osadeks võetuna töökojas ning ootab väntvõlli ja varuosade saabumist, siis võime me täielikult saare elu ja loodusega tutvumisele pühenduda. Sellega võib alustada näiteks otse paadist, sest nii selget vett, kauneid koralle ja sellist kaladerohkust ei ole me Austraalia vetes seni kohanud.

Sulistasime ringi soojas vees ja tegime sadade kaupa kala- ning korallipilte.

Esimest korda nägime ka pruuni-kollasekirju suuga karpi.

Sadamast läks tee ülesmäge, siinsamas kõrval asuva Smith Point-i ja sealse endise kubernerimaja suunas. Pildil on näha lisaks Trollile ka kahe Saksa soolopurjetaja paadid. Ka nemad saabusid siia enne World ARC-i lahkumist ja olid päris rõõmsad kui kitsast ankrukohast (nad lahendasid probleemi nii, et ankurdasid üksteise külge kinnitatuna ja ühe ankruga, sest kahele eraldi poleks ruumi lihtsalt jätkunud) lõpuks poide külge pääsesid.

Kubernerimaja teisel korrusel asuv muuseum on praegu kahjuks suletud, sest siiatulev tee on maalihke tõttu ametlikult kinni.

Siit läheb metsarada ülesmäge, mäenõlval asuva Drumsite asula juurde. Juba metsaservas võtsid meid vastu paarikümnesentimeetrised punased krabid.

Jala alla nad just jääda ei tahtnud, aga ega nad eriti pelglikud ka polnud ja pilti sai üsna lähedalt teha.

Tegemist on ehtsa korallsaarega ja teravaid korallimürakaid on kogu metsaalune täis.

Maastik meenutab Niue saart, aga loodus on tunduvalt lopsakam.

Uudishimulik lind ja üks kõikjal krabistavatest krabidest.

Korallimürakad on siin muljetavaldavad.

Läbi õhujuuri täis metsa.

See veel suurem loom on robber crab (röövelkrabi). Nende sõrad on nii tugevad, et nad saavad nendega ka kookospähkli purustatud. Kohtasime neid laias värvivalikus sinisest kuni keeduvähioranžini.

 

Kui neile läheneda, siis hakkavad nad sind sõrgadega vehkides ähvardama.

Flying Fish Cove mäenõlvalt vaateplatvormilt nähtuna.

Kohalikud kiigel.

Mõni individuaal nägi päris ontlik välja.

Muuseumieksponaadid muruplatsil.

Metsistunud kanu kohtab kõikjal, nii külavahel kui metsa all.

Elu on kirju ja mõjutatud lisaks Euroopalikule kultuurile ka Malai ja Hiina kultuuridest. Ka sildid on kolmes kohlikus keeles.

Need inimesed kes siin elavad, töötavad peamiselt fosfaadikaevanduses.

Õis mäenõlval.

Tugevad vihmad põhjustavad aeg-ajalt suuri kivivaringuid. Mäenõlva all kulgeb maju kaitsev teraspunutisest aed.

Siinsamas asula kohal, järsul nõlval, on väike ja vana eurooplaste surnuaed.

Ahne lind.

Siinne loodus on tõeliselt lopsakas. Metsas on mitmeid taimi mis olid meile seni tundmatud ja nii mõnigi tuttav taim (näiteks Cabbage Tree) oleks siin nagu kaks korda suuremad kui varem kohatud.

Mina ja heinad.

On tunne nagu jalutaks botaanikaaias.

Madal alustaimestik praktiliselt puudub, sest selle panevad krabid lihtsalt nahka.

Saare tuulepoolsel küljel tulevad mõrisedes randa mitme meetri kõrgused murdlained.

Kahjuks koguneb siia ka kõikvõimalik ookeani pillutud rämps. Kahtlustan, et see on pärit põhiliselt Indoneesiast ja Taist, kus meri toimibki prügilana.

Kohtumine robber crab-iga.

Punane ja sinine krabi. Sinised on oma punastest vendadest tunduvalt pelglikumad loomad.

Siia plaažile tulevad munema kilpkonnad.

Kuna olime seal päeval, siis nägime ainult kilpkonnajälgi.

Röövelkrabi kookospähklit avamas.

Inimesed on äärmiselt sõbralikud ja formaalsest “How are you?”-st võib hõlpsasti pikemgi vestlus kasvada.

Siin olen koos Terry Clarke-ga, kelle juured on Norras. Ta töötab kohalikus omavalitsuses ja korraldab kõikvõimalikke hooldus- ja parandustöid.

Ola (kes on selle pisikese Maria isa) on sündinud Gröönimaal ja Taanis üles kasvanud jõulusaarlane.

Need toredad noored inimesed, Shaun ja Veronica, korjasid meid tee kõrvalt oma autole, kui me kuue kilomeetri kauguselt Drumsite-st tagasi paadi poole marssisime. Nagu näha käisid nad meil hiljem külas ka.

Kõige üllatavam oli kohtumine saare ainsa eestlase Evelin-iga. Olime Ruuga toidupoes ja arutasime omavahel mida sealt õhtusöögiks kaasa võtta, kui Evelin meilt üllatunult päris, et kas tõesti räägite eesti keelt? Ta oli täiesti juhuslikult just sama ajal, samasse poodi, samasse riiulivahesse sattunud. Pärnust pärit tüdruk elab siin juba aastaid. Ta võttis meid kohe oma hoole alla, laenas asjaajamisteks oma autot ning seda juttugi siin kirjutan tema internetiühendust kasutades.

Siin naudime koos, Trolli kokpitis, Evelini küpsetatud ülimaitsvat kooki.

Aeg ajalt tegime ka paaditöid. Kuna mootor oli jalust ära ja pilss kergelt ligipääsetav, siis otsustasin selle puhastamise ette võtta. Esiteks pumpasin õlise pilsivee töökojast laenatud kanistritesse ja seejärel pesin mootoriruumi õlieemaldaja- ja lõpuks ka veega üle.

Pilsipuhastus ei ole puhas töö.

Meie besaanmasti otsas asuva WiFi-antenni kajutisse tuleva võrgukaabliga ühendav pistik oli korduvate antennipurunemiste käigus liialt muljuda saanud ja võrguühendus antenni külge ühendatud Bullet-i ruuteriga enam ei toiminud. Vaja oli leida mees, kes laenaks võrgukaabli tange ja kellelt saaks uue pistiku. Rauapoest saadud info kohaselt oli see mees Alan kes veab siin oma elektrifirmat. Alan oli nii kena ja leidis aega, et meie juurest läbi sõita, leidis kohvrist vajaliku pistikutooriku ja laenas meile tangid, millega see pistik kaabli otsa pigistada.

Taas masti otsas. Õõtsuvas mastitopis peenikeste värviliste juhtmete õigetesse piludesse meelitamine ei ole just lihtne tegevus, aga tööle me selle kaabli saime.

Vaevalt olid siin nädala veetnud sakslased lahkunud kui saabus uus naaber — Inglise lipuga haruldane kesk-kokpitiga Ovni (neid valmistati ainult kaheksa tükki).

Pardal olid kolm lõbusat habemikku Mark, Paul ja Desmond.

Jõulusaarlased on lõbus rahvas ja kolme kultuuri peale leiab kokku ikka mõne põhjuse jälle pidu pidada. Meie sattusime siia Territory Week-i nimeliseks ajaks ja seega oli mitmesuguseid rahvakokkutulekuid suisa järjest.Siin on mõned pildid Mooncake Festivali nimelisest Hiina kultuurisündmusest. Tantsiti, lauldi ja jagati laternaid ning tasuta toitu. Meile see sobis.

Juba jägmisel päeval, esmaspäval, tuli pidu meile otse koju kätte Cove Day nimelise peona, mis siin on suisa riigipüha ja kõigile vaba päev. Inglaste Ovni “Tin Tin” lipuehtes.

Laste suureks rõõmuks (ja vanemate hirmuks?) kõigutas kaikraana sel päeval suurt torujuppi, millel kõik soovijad kõlkuda said.

Ametlik osa sisaldas lisaks ujumisvõistlusele ka fantaasiaparvede võidusõitu.

Lasteklassis oli lubatud vanemaid päramootoritena kasutada.

Suured RIB-id viisid soovijaid sõjalaevale ekskursioonitama.

Pidupäeva vääriline päikseloojang Smith Point-i taha.

Kui meie lõbusad naabrid järgmisel päeval lahkusid, olime taas ainus jaht Flying Fish Cove-s.

Üks toredamaid kohtumisi oli siinse protestantliku kiriku pastori Ernie ja tema abikaasa Marylin-iga. Sattusime nendega esimest korda juttu ajama Mooncake festivalil ja leppisime kokku hiljem veel ühendust võtta. Ernie ja Marylin ei ole saare püsiasukad, vaid käivad siin aeg ajalt vahetuse korras mõneks kuuks tööl. Siin oleme nende köögis kohvi joomas ja kooki söömas.


Ernie ja Marylin viisid meid oma autoga saart vaatama. Ja vaatamist siin jätkub.

On vaateplatvorme,

ja plaaže.

Siin oleme üsna saare vastasservas, Blowholed-e juures. Need on tunnelid kaldakorallides, mis suurema ummikaga tohutuid veesambaid taevasse saadavad.

Meie saabudes oli asi ummikaga kehvapoolne.

Aeg ajalt õnnestus siiski päris korralikke purskeid näha.

Ruu Lily Beach-il.

Ujumiskoobast uudistamas.

Kiire lõuna kohvikus 1888. (Aastal 1888 kuulutati Jõulusaar Inglismaa omandiks.)

Kui keegi kohe ära arvab, et see sild on krabidele tee ületamiseks ehitatud, siis on ta suure tõenäosusega Jõulusaarel käinud.

Džungel on oma valdusse haaranud nii diiselveduri kui ka raudtee millel see seisab.

Ernie on väga huvitava elulooga mees kes on näiteks ise kerglennuki konstrueerinud ja ka valmis ehitanud ning sellega ka lennanud. Samuti on ta korduvalt koos Maryliniga Queenslandi ja Paapua Uus-Ginea vahel purjetanud. Meil on palju ühist ja on millest rääkida.