Veel Jõulusaare elust

Meie mootori remont võttis siin enam-vähem täpselt kuu. Aeg-ajalt sain kohalikule mehaanikule Richardile abiks olla, aga enamus ajast olime Ruuga vabad saarel ringi kondama. Seda siis kas jala ja omaette või koos siinsete sõprade ja nende autoga.

Sellel pildil on näha endise jahtklubi (tagapool) ja sukeldumisklubi (eespool) varemed. Hooned asuvad järsul mäenõlval ning mõne aasta taguse maalihke tagajärjed on masendavad.

Vaba päev koos Evelini ja Marciga algas hommikusöögiga künkatipus asuvas spordikeskuses.

Edasi suundusime linnalähedastele vaateplatvormidele ja plaažidele.

Udusulis linnutitt.

Kuigi ilm oli hea ja ummikas minimaalne, olid murdlained järsul kaldakaljul muljetavaldavad.

Hea, et siin-seal on karmile kivisäbrusele pinnale ehitatud mõnusad laudteed.

Linnud ennast siin üldiselt jalutajatest ennast segada ei lase.

Sadamasse tagasi jõudes nägime, et meie jullakai olid enda valdusse haaranud väikesed õngitsejad. Ei tea kuidas meie kummikas nendesse väikestesse konksudesse suhtub?

Taas Ruuga matkamas. Seekord siinsamas Flying Fish Cove kohal.

Poidel on peale meie vaid paar kohalikku paati.

Kaunid õied mäenõlval.

Praktiliselt iga päev oli sadamas laev fosfaadilaadungit peale võtmas.

Piirikate laev tegi aega parajaks neeme varjus asuvas naftaterminalis. “Terminal” kujutab siin endast paari kolakat poid ja ühte vette minevat toru, mille kaudu poidele kinnitatud tankerist nafta maale tsisternidesse pumbatakse.

Leidsime kena, kuid kahjuks lühikese, kaldanõlval kulgeva, rohelusse uppuva raja.

Üks kohalik tirts.

Uudishimulik metsaelanik.

Ruu kivises padrikus. Nagu juba varem sai märgitud, alusmetsa siin ei ole, sest maapinnalähedase roheluse panevad 20 kohalikku krabiliiki ühistegevuse käigus kiirelt nahka.

Taas kokpitis päikseloojangut nautimas.

Mootori varuosi oodates parandasin ära käigukasti mineva trossi mis oli traate välja ajama hakanud ja seega akuutses murdumisohus. Keerutasin selle roostevaba traadiga kokku ja panin kihi isevulkaniseeruvat teippi peale.

See peaks nüüd jälle mõnda aega kestma.

Kõige tihedamaks kujunesid meie suhted tehnika- ja videohuvilise Ernie ja tema naise Marilyniga.

Erniega oli alati millest rääkida – purjekad, lennukid ja muu huvitav tehnika. Kord külastasid nemad meid ja siis jälle olime külas neil. Vaatasime kohvi kõrvale Ernie tehtud (proffessionaalsel tasemel) videoid…

…ning pesime pesu.

Vahelduseks saime endale ka ühe uue naabri — ambitsioonika nimega Ameerika firma SeaMester koolituslaeva Argo.

Purjekas oli täis “ookeanisemestrit” läbivaid noori kes olid ostnud endale õiguse sellel laeval kolme kuuga Darwinist Cape Towni purjetada.

Taas Ruuga jalutamas. Sedakorda piki kallast läbi Settlementi golfiväljaku suunas.

Kala turismiinfo maja seinal.

Siinkandis asub enamus saare kohvikuid ja restorane.

Miljonivaate ning kauni eesaiaga restoran kuhu sattusime isegi ühel ühtul lüunastama.

Seekord oli meil kaasas kohv ja võileivad.

Seda tundmatut puuvilja me ei maitsnud.

Kõlaservast algasid surnuaiad. Ühel pool teed hiinlastele…

…ja teisel pool teed moslemitele.

Hiinlased tunduvad keskelt läbi jõukamad olevat.

Jõudsime välja golfiplatsini. See on siin veidi mahajäetud olemisega, sest saare turismikorraldus ei ole hetkel just parimas seisus. Siiski, muru on pöetud ja augud-lipud paigas, ning mängimas käib nii kohalikke kui ka mõned turistid. Vaated platsilt on muljetavaldavad — ühel pool kõrged kaljud ja teisel ookean.

Mune hauduv fregettlind teeservas kaldakaljul.

Mõned teeäärsed õied.

Metsaservas papaiajahil.

Seltskonnaelu on endiselt aktiivne. Sellel pildil on lisaks Ruule ja Marcile ka kõik kaks siinset eestlast Ellu ja Evelin.

Ellu on sündinud Austraalias kuhu tema vanemad Eestist viimase sõja ajal põgenesid, aga räägib vaatamata sellele kena Eesti keelt.

Külla tulevad Ernie ja Marilyn.

Marilyn käis Ruu ärgitusel esimest korda elus snorgeldamas. Ruu muidugi snorgeldab ja pildistab kalu igal vabal hetkel. Siin ka üks tema stiilinäide.

Et meelest ära ei läheks, mis saarega tegemist, viisid Ernie ja Marilyn meid veel korra saare kaugemat osa ja selle krabisid vaatama. Siin kohtasime vähemalt nelja eri liiki kahekümnest võimalikust.

Sellel pildil on kõrvuti umbes 25cm läbimõõduga punane krabi ja umbes poolemeetrine röövelkrabi.

Siin paar pilti mingist väiksemast, ligikaudu kümnesendisest pruunikast elukast.

Ei tea kas söögiseened?

Siinset kivipealset märga metsa krabid suisa jumaldavad.

Hugh’s Dale juga saare lääneranniku lähedal oligi meie tänase väljasõidu sihtkoht.

Röövelkrabide värv küünib tsüaansinisest kuni punakas oranžini. Tegemist on ikka sama liigiga.

Paarikünmesentimeetrise läbimõõduga sinikrabid on oma punastest suguvendadest arglikumad.

Punakrabid läheneja eest peitu ei jookse, aga luurata oskavad ka nemad.

Ruu rohelust fotografeerimas.

Jalutuskäigu lõpetasime mõnusa piknikuga parklas.

Kuna julla põhi on mürkvärviga töötlemata ja me seda igaks ööks veest välja ei tõsta, siis peame seda iga paari nädala tagant karpidest ja veekasvudest puhastama — troopika on troopika.

Lõpuks saabusid lisaks lihvitud väntvõllile kohale ka kauaoodatud varuosad: kolvirõngad, kepsu ja väntvõllilaagrid ning tihenditekomplekt. Tehasevalmistatud plokikaanetihendit hankida ei õnnestunud ja see valmistati ühes Perthi töökojas eritellimusena. Oli aeg mälu värskendamiseks üle vaadata kümned mootori demonteerimise käigus tehtud pildid.

Kes on diisleid lähemalt näinud, see saab aru kui laiali meil Trolli mootor oli.

Siin on see taas koos ja võtab sisse õli, et kasutuseks taas valmis olla. Edukas proovikäivitus toimus siinsamas töökoja põrandal. Mootorit toetasid kaks garaažitunki, üks puupakk ja kinni hoidis üks mees (mina). Äkšonit ei olnud, töötas nagu kell.

Järgmise päeva hommikul ootasin, kohvikruus käes, meie suurpurje poomist tehtud “tõstepoomi” all mootori kojusaabumist.

Peatselt see alumiiniumist tööpaadi põhjas saabuski. Saatma ning paigaldust koordineerima tuli firmaomanike Pete Cestilo isiklikult.

Kõik läks nagu õlitatult ning tunni aja pärast tegelesin juba mootoritugede reguleerimise ning juhtmete-torude ühendamisega.

Paigaldustööd võtsid mult kokku pea poolteist päeva. Selle aja jooksul suutsin tekitada peenfiltri õhukruvi muhvi prao ning seega tekitada leki, mille mehaanik Richard osavalt kuullaagrikuuli, polditüki ning Loctite keermetihendusmassi abil tunniga likvideeris. Parandamist vajas ka kõrgsurvepumba tagasivoolutoru, mille korrodeerunud kohta tekkinud august mootori käies kena diislifontään purskus.

Jälle tunnikeseks laevast Richradi juurde ning toru oligi vasega kinni joodetud.

Siin mootor jälle Trolli kõhus nagu olema peab. Eks näe mida aeg meie pingutuste kohta näitab, aga praegu töötab meie kapitaalremondi läbinud Volvo Penta MD21A küll nagu kell.