Christmas Island oli meile siinviibitud pisut enam kui kuu jooksul koduseks saanud. Olime leidnud mitu uut sõpra ja enne lahkumist oli vaja nendega veel kindlasti kohtuda, et korralikult hüvasti jätta.

Lahkumiseelse päeva pärastlõunal tuli külla mehaanik Richard abikaasa Grace-ga. Jõime külma Cocat ja kuulasime mootori nurrumist. Filipiinidelt pärit Grace ei olnud kunagi varem purjekas käinud ning uudistas meie eluolu põhjalikult üle. Lõpuks ta leidis, et Troll on seest hulga suurem kui ta pealt välja paistab.

Mingi hetk märkas Richard, et me ei püsi enam paigal vaid oleme triivima hakanud. Jooksin vööri ja sain aru, et meie poiots ega poi ei ole enam põhja küljes kinni. Õnneks mootor töötas ja Ruuga roolis olime peagi kõrvalpoi küljes kinni. Lähemal uurimisel selgus, et poiots oli põhjas, betoonankru juurest läbi hõõrdunud. Meie õnneks juhtus see ideaalsel hetkel kui mootor töötas ja me ise kokpitis istusime. Oleks poi öösel meie magades või päeval kui me jalutamas olime, järgi andnud, oleks Troll kindlasti mõnekümne meetri kaugusel olevatele karidele triivinud.

Veidi hiljem tulid hüvastijätuõhtusöögile siinsed eestlased Ellu ja Evelin.

Ernie ja Marilyn leidsid, vaatamata oma tihedale töögraafikule, aega meile ärasõidupäeval lehvitama tulla.

Esialgu purjetasime saare varjus ja vaid paari-kolme sõlmega.

Kui saare varjust välja jõudsime võttis Troll kiiruse üles ja reis võis alata. Lasksin landi sisse, aga lindude huvi selle vastu osutus liiga suureks.

Kui esimesd kaks lindu konksu otsast taas vabadusse olin lasknud, otsustasin kalapüügi katki jätta.

Seda siiski vaid niikauaks kui kaldast kaugemale saime ja linnud veidi maha rahunesid. Kohe näkkas ka selline kena vahuu.

Ribastasime selle kohe ära ka ja pannile ta läks. Seda kala on siin rohkem kui pildilt arvata võiks. Viimased tükid panime nahka juba Cocosel olles.

Tuul kasvas ja meri kakkus karvaseks ning vaatamata rehvitud purjedele kihutasime 6-7 sõlmega Cocose poole.

Kuigi tuul oli kenasti bakstaagist tuli põhiline laine, sellega risti, pisut meie vööri poolt. Mingi hetk hakkas mul süda valutama ristlaines kõva tööd tegeva autopiloodi pärast ja ma läksin ahtrikajutisse pilooti roolipalleriga ühendavat kangi kontrollima. Olime selle detaili purunemise pärast enne Panamasse jõudmist paar päeva Ruuga vaheldumisi rooli hoidnud. Ehmatusega nägin, et Panamas keevitatud tugevduse kõrvale oli taas pragu arenema hakanud. Mis muud kui autopiloot seisma ja Troll kähku triivbakki.

Õnneks paigaldasin Panamas Trollile varuautopiloodi. See on põhipiloodist täiesti sõltumatu süsteem mis on kettajami kaudu ühendatud roolirattaga. Oli tarvis vaid hõõrdumise vähendamiseks eemaldatud kett oma kohale tagasi panna ja sõit võis taas alata.

Nii hõlpsalt kõik siiski ei läinud. Trolli triivbakist välja tuues õnnestus meil suurpoom sellise kõmakaga üle halssida, et viimane, Galapagose kandis tehtud, poomiparandus järgi andis. Seadsin Trolli genu ning uue piloodi koostöös Cocose kursile ja asusin, värskes tuules, dekile tekkinud mäsu koristama. Tuul oli veel pisut tõusnud, nii et pelgast genust piisas 6-7 sõlmega sihtkoha poole liikumiseks.

Cocos Keelingu saartele jõudsime neljanda sõidupäeva hilisõhtul, loomulikult suures pimedas. Õnneks oli garantiinipoi seal kus see kaardi järgi olema pidi ja ka korallid ei olnud Navionicsi kaardiga vastuollu liikunud.

Hommikukohv imekaunis Cocose laguunis.

Kohv joodud ja vahuujääkidest tehtud salat keres, oli aeg purustusi üle vaatama ning parandusplaane tegema hakata.

Grootpoomi jätkukoht oli ilmselt ajapikku süsi/kevlar parandusmuhvi sees lõtkuma hakanud ja viimane kõvem raksakas rebis selle 2-3mm paksuse seina katki.

Kuna DuoGen ununes triivbakis olles merre, siis peksid lained ühe selle kinnituskõrvadest katki.

Kuna teine kinnituskõrv oli juba enam kui aasta tagasi juba parandatud, siis oli tehnoloogia selge ja tunnikese-paari pusimise järel oli meie asendamatu energiaallikas taas töökorras.

Paadi ümber tiirutas pidevalt 6-7 pealine blacktip haide parv. Kartulikoored neid ei huvitanud, aga lihakontide peale läks vesi keema. Nad on siin ilmselt juba harjunud jahtide toidujäänuseid saama.

Seekord kasutasin grootpoomi paikamiseks lühendatud whisker-polest ülejäänud torujuppi. See oli just paras, et tihedalt poomiproofili sisse surutud saada.

Neetisin peale veel süsi/kevlar plastist tugevdused. Selles kliimas töö tegemine võtab higiseks.

Särk maha ja poom paikka!

Purje paigaldus värskes passaadis.

Paikasin veel ära meie paljunäinud julla täispuhutava kiilu, mis julla kasutamiseks küll otseselt vajalik ei ole, aga töökorras olles muudab meie kummika laineid lõikavalt paadikujuliseks. Kuna siin on vaja Direction saare juures asuvast ankrukohast pooleteist miili eemal asuval Home-i saarel asju ajamas käia, siis otsustasin selle töö lõpuks ette võtta.

Naaberpaadi omanik, kohalik mees Tony, meie laigulist uudistamas. Lisaks meile oli siin ankrus vaid mahajäetud Inglise umbes 35 jalane Surfer Girl mille verivärskeks omanikuks oli Tony Saanud 7500 Austraalia dollari eest. Purjeka omanik ei viitsinud ilmselt ookeaniületust ette vütta ja oli koju ära lennanud.

Vaja oli maha monteerida pragunev rooliõlg.

Et laineloksus, kitsas kohas, mutreid keerates näppudest mitte ilma jääda fikseerisime roolilehe avariipinni abil.

Nüüd oli käes aeg siinsete saarte eluoluga lähemat tutvust teha ja selle käigus ka üks asjalik roostevaba tööd teha suutev keevitaja leida, kes meie rooliõlga tugevdused suudaks paigutada.