Täpselt nii selle atolli nime siin kirjutatakse. Atoll ise koosneb, nagu ikka hulgast saartest — Direction, Home, West, South, Horsburgh jne. ja need avastas eurooplastele kapten Keeling 17. sajandil. Praegu on need üks omapärane osa Austraaliast ja elavad nad siin 100% riigi kulul. Elu on kohutavalt kallis. Näiteks nii kartulid kui sibulad maksavad üle kuue euro kilo. Inimesed, nii malai- kui valget karva, tunduvad siiski rõõmsad olevat.

Meie alustasime tutvust Cocose atolliga praegu asustamata Direction-i saarest, mille külje all asub ainus ankrukoht kuhu siia saabuvatel purjekatel tulla lubatakse. Erinevalt näiteks Tuamotudest (või mistahes muudest saarestikest kuhu me seni sattunud oleme) on purjetamine muus atolli piirkonnas siinsete superohmakate ametnike poolt keelatud. Siin tundub valitsevat paaniline hirm, et kohalikud ja purjetajad võivad sõbrunema hakata. Millegipärast tuleb meelde NL-i aeg.

Direction ise on ankrukohana imeline – liivapõhi 4-5 meetri sügavusel kristallselges vees ja tuules õõtsuvate kookospalmidega koralliklibune liivarand mõnekümne meetri kaugusel — täielik idüll.

Kaldal on siinviibinud purjetajatest jäetud viidad, varjualused laudade-pinkidega ning isegi väsinud kruiserit ootav võrkkiik.

Passaattuul puhub küll ankrukohas vee vahule, aga laine on nii madal ja lühike, et paat praktiliselt ei kõigu.

Kuu palmilatvades.

Padrikut läbib jalutusradade võrk.

Peale meie jalutab siin ringi hulk kanu ja ka mõned erakvähid.

See kuivanud palmileht on erakvähkidele tõsine looduslik takistus.

Ruu selja taga on siinne parim snorkelduskoht The Rip.

Palmid Directioni ookeanipoolsel kaldal.

Ookeanilaine on siiapoole kokku kandnud suure hulga plätasid, jogurtitopse ning, minu jaoks üllatusena, ühekordseid tulemasinaid.

Veel üks jalutaja.

Troll, helesinine laguun ja palmid liivarannal.

See pisike saar on Prison Island.

Jullaga Home Islandil. Gaasi ei õnnestunud meil Jõulusaarelt enne lahkumist saada, sest rauapoes kus balloone täidetakse, oli see otsas. Õnneks saime me oma gaasiballooni siinses rauapoes valutult täidetud.

Töökojaomanikult saadud info kohaselt viibis tema keevitaja parasjagu naabersaarel West Island-il.

Sinna pääseb praamiga.

Kuna praami väljumiseni oli veel paar tundi aega, siis tegime esimese kiire ringi Home Islandil.

Lippudega memoriaal 2. maailmasõja ajal toimunud pommitamise mälestuseks.

Muuseum oli kinni.

Värvikad prügikastid külatänava ääres.

Siinsed väiksed majad on kenad ja korras. Paljudel on hoovis ka mõned potitaimed.

Mošee nägi välja nagu alles valminud. Home saarlased on moslemid.

Väike mingolfirajaga park.

Põhilisteks liiklusvahenditeks sellel saarel on ATV-d ja golfiautod.

Jahtklubi.

Nii mõnelgi meist on Eestis see taim potiga kuskil toanurgas.

Praamisõit valgete asukatega West Islandile oli palav kuid tuuline.

Meil oli vihje, et keevitajat võib leida firmast nimega Cocos Autos.

Keevitajat siin ei olnud, aga firmaomanik David oli lahkelt nõus meid aitama ja mehe saarel üles otsima.

Leidsime tööhoos keevitaja Maz-i ühest sadamaangaaridest. Ta oli nõus töö ette võtma ning parandatud rooliõla kahe päeva pärast meile Home saarele, kus ta ka ise elas, tooma.

West island on asustatud valgete valitsusametnike ning neid teenindavate firmade töötajatega. Mingit kohalikku tootmist Cocosel ei toimu. Kogu raha tuleb riigikassast.

West Island on üks väheseid kohti maailmas kus ka reisilennuväljale avaneb miljonivaade.

Vastvalminud elumaja kohe väärikal krundil kohe lennuvälja ääres. Lennuk käib siin kaks korda nädalas.

Tagasi Home Island-il.

See oli tõeliselt viljakas päev — gaasipudel täidetud ja rooliõlg töös. Võtsime poest ka veidi värsket toidukraami õhtusöögiks kaasa.

Laeva ümber tiirutavad haid Ruud snorkeldamast ei seganud.

Siinse peatuskoha üheks iseärasuseks on, et isegi juhul kui laevas kõik korras ja päras väikest suvitamist Direction Island-il võiks laevavööri taas ookeanile suunata, peab enne siiski 1,5 miili kaugusel asuval Home islandil ankurdamistasu maksmas käima. Kahe päeva pärast olimegi taas Home-l asju ajamas.

Siin maksan ma kohaliku omavalitsuse hoones nädalase ankurdamise eest 50 kohalikku dollarit.

Kuigi kell oli alles üks oli politseikontor asustamata ja välja möllida meil ennast ei õnnestunud, kutsuti järgmisel päeval tagasi.

Kuna me siin juba olime, siis tegime saarele veel ühe tiiru peale.

Kohalik koolimaja.

Maz ja meie parandatud rooliõlg olid kohal kokkulepitud ajal.

Loodetavasti on see roostevabast moodustis nüüd taas valmis ookeanilainetega võitlema.

Tagasi koduse Direction Island-i poole.

Rooliõlg taas paigas oleme valmis siit atollilt lahkuma, et võtta ette pikem ülesõit Rodriguese saarele India Ookeani teisel pool.

Siin veel mõned pildid Cocose kaunist loodusest.