Kuna troopiliste tsüklonite hooaeg on siin juba käes, siis lahkusime kaunilt Cocos Keelingult niipea kui vajalikud asjatoimetused tehtud. Austraaliale tavapäraselt valvasid meie heaolu suured piirikate ja sõjaväe laevad. Lisaks veel piirikate lennuk mis meiega raadio teel ühendust võttis. Rahva raha jätkub siin mnii merele kui ka õhku hõljuma. Eks andsime meiegi selle seltskonna finantseerimiseks oma panuse.

Möödusime viimastest saaremuksudest ja peatselt olime taas sisenenud sõidurutiini. Ees ootas 2000 miili India Ookeani.

Tööpuudust laevas tavaliselt ei ole. Siin paigaldan ma kambüüsi mereveepumbale kahte väikest lisadetaili, et selle pedaali telg pesast välja ei saaks ronida.

Siin jälle on vaja DuoGen-i kronsteini tugevdada.

Ruule meresõit meeldib.

Ookeanil saame me ilmaennustust vastu võtta ainult üle SSB raadio. Seni ei ole me seda võimalust kasutanud. Siinkandis hakkab ilm meid üha enam ja enam huvitama.

Esialgu on ilm passaadivööndile kohaselt stabiilne. Saame aeg ajalt ka vihmapagisid, aga need ei too endaga kaasa nii vihast tuult nagu Atlandil.

Kuna rullgenuasse oli tekkinud väike auk, siis otsustasime selle pisut väiksema, sisemisele vöörstaagile kinnituva, genua vastu vahetada.

Korralikus tagantlaines otsustas üles öelda autopiloodi ajam.

Õnneks on meil kaasas identne varuajam, mille ma paigaldasin (Ruu roolis olles) ilma paadi hoogu maha võtmata nii umbes kümne minutiga. Kõik juhtmeotsad olid ettenägelikult juba kodus valmis tehtud.

Kuigi tegemist on pea poolteist korda suuremale purjekale mõeldud ajamiga, ütles see üles ümbes kahe ja poole aasta intensiivse kasutamise järel. Lähemal vaatlusel selgus, et mootori võllile kinnituv plastik hammakas oli täiesti kulunud ja kulumise käigus ka veorihma pea siledaks kulutanud. Sellises kohas peaks Raymarinil ikka metallhammasratas olema!

Säästsime DuoGen-i seda päiksepaistelise ilmaga mitte kasutades. Ta on meil juba ikkagi vanake kellel juba neli ja pool ookeaniületust selja taga. Kahjuks on meie kurss selline, et pool päeva on päiksepaneelid purjede varjus ja seetõttu me ilma veerežiimis Duo-Gen-ita hakkama ei saaks. Või siis peaks mootori akude laadimiseks appi võtma.

Ühel hommikul ärgates oli mu koiku ees suur lendkala.

Söögiks võtsime siiski hoopis värskeltküpsetatud leiba ja juustusalatit.

Tuul puhus kenasti ja lained olid päris korralikud.

Viimane värske puuvili – veel Jõulusaarelt pärit kookospähkel – läheb söögiks.

Appi, meid ründavad kalmaarid!

Kalmaaritinti on paaditekilt väga raske maha saada.

Viieteistkümnendal sõidupäeval hakkas Rodrigues paistma ja juba enne päikseloojangut oli Troll Port Mathurini betoonkai küljes kinni.

Kuna olime siin ainus külaline, siis instrueeris sadamakapten meid sõnadega: “Kinnituge kuhu soovite”.

Laupäeva õhtul pisut enne kuut, vaevalt veerand tundi pärast meie saabumist, oli kohal Immigratsiooni esindav näitsik. Ütles, et paati ta ei tule sest Tervis ei ole meid veel lahti klaarinud, aga andis paar paberit täita.

Mõne minuti pärast oli kohal ka sanitaararst ja me saime kollase lipu maha võtta.

Kohale tulid veel politsei ja toll. Kogu sisseklaarimine võttis alla poole tunni ja käis ametimeeste ja -naiste sõbraliku vabandamise saatel: “Tavaliselt me võtame rahulikult ja inimesi tagant ei kiirusta”.

Tõsisema otste korrastamise ja purjede pakkimise võtsime ette alles järgmisel hommikul.