Pärast riigi raha järgi lõhnavat ja ülereguleeritud Austraaliat tundsime taas vabaduse hõngu: inimesed on rõõmsad ning lärmakad, uudishimulikud kuid mitte pealetükkivad, saia saab pagaripoest ja puuvilju-juurikaid turult. Mis kohapeal kasvab, see on kohapeal kasvatatud. Tundub ehk pisiasjana, aga ka sadamakai ääres seismine on siin tasuta. Ahnel Cocosel ja Christmasel tuli ka ankurdamise eest maksta. Maailmas siiski on veel kohti kus raha ei ole jumal.
Sellel pooliseseisval kuid Mauritiuse koosseisu kuuluval 8x18km suurusel saarel on umbes 40 tuhat elanikku. Enamus on kristlased, osa ka muhameedlased, aga imaami laulu üle linna ei kaigu. Port Mathurin-i väikelinn on tüüpiline troopiline kulunult värvikas asum.
Suur osa saarest on lopsakalt roheline kuid leidub ka kivilagendikke.
Esimesel päeval võtsime ette vaid lühikese jalutuskäigu linna ja linna kõrval asuvale künkale, et merereisi käigus kängunud lihaseid mitte kohe liialt ehmatada.
Mäenõlvalt avanes hea vaade kogu sadamaalale
See pilt annab vihje Rodriguest ümbritsevatest koralliväljadest.
Kaubasadamas oli lisaks Trollile vaid kaks puksiiri.
Kala püüti nii purje kui mootori abil.
Järgmisel päeval läksime ühistranspordiga saare kaugemaid paiku avastama.
Bussid on troopiliselt värvikad.
Saare teisel küljel, vaevalt bussist maha astununa, sattusime kokku Hedley Naiken-i nimelise ettevõtliku kohalikuga, kes korraldab ekskursioone, viib sukelduma või niisama paadiretkele ja võib korraldada ka näiteks grilliõhtusöögi looduses. Meile näitas ta kätte üle saare mineva raja alguse.
Rühkisime ülesmäge ja vaade muudkui avardus.
Siin-seal olid mäenõlval suuremad ja väiksemad villad.
Pesu kuivab meretuule käes kenasti ka puu otsas.
Poolel teel mäe saare keskele möödusime baarist mis tundus hetkel suletud olevat.
Kellegi kaunis kodutee…
…ja põllulapp.
Järgnevad vaated on saare kõrgeimalt, ligi neljasaja meetri kõrguselt mäelt, Mont Limon-ilt.
Kohustuslik tipupilt.
Rajad olid hästi tähistatud. Kahjuks polnud aga ühtegi viita, et kuhu need viivad.
See muljetavaldava aiaga maja asus saare keskel Mont Lubini külas.
Kuskil siin lähedal elab ilmselt raadioamatöör.
Kohati tundus mets koosnevat vaid erinevas vanuses ränduripuudest – osa neist vaid noored rohelised lehed, aga vanemad kõrge tüvega palmid.
Sellise seene leidsime ka.
Mina ja ränduripuu leht.
Mingi maasikalaadne taim.
Lõpuks läks rada teeks…
…ja tee maanteeks…
…ning olimegi tagasi linnas.
Pagaripoest sai lisaks saiale osta ka mune.
Suures turuhoones oli hea valik värsket kraami.
Üle pika aja saime taas kartulit mis laskis ennast korralikult krõbedaks frittida ja tomateid mis lõhnavad ja maitsevad nagu tomatid.
Meie kõrval sadamas seisva puksiiri kapten Harry kutsus meid juba varem endaga koos lõunastama, aga lõkkasime selle edasi kuna tahtsime ennem saarele pilgu peale heita.
Täna käisimegi selle nii kalalaeval kui kaubalaevadel merd sõitnud rodrigueslasega linnas lõunastamas.
Serveeriti kala- kaheksajala- või sealihaga maisi, lisaks salat ja läätsekaste.
Maitses väga hea.
Tuleb möönda, et sellele saarele võiks tunnetele toetudes pikemakski ajaks pidama jääda, aga tsüklonihooaeg on käes ja mõistus sunnib edasi rühkima. Täna andsimegi immigratsioonile ning tollile teada, et soovime homme välja möllida ning Reunioni poole teele asuda. Tuuled tunduvad nõrgaks jäänud olevat ja see 460 miili pikune teekond võib nii rohkemgi kui tavalised 4-5 päeva aega võtta.