Aeg kulub siin kiiresti, sest teha on palju ja ülesõitude rahuliku elutempoga harjunud purjetajale rabistamine ei istu. Oleksime siit siiski juba varem edasi sõitnud, aga Trolli vandid ning barduunid vajasid vahetamist. Kuna oli pühadeaeg siis ei liikunud ei kaup ega info. Võtsimegi siis vaikselt – vaatasime linna ja olime niisama mõnusad.

Kui korraliku kagutuule üles tõstis, siis kõikusid nii laevad kui ujuvkaid.

Selle purjeka vööriankur andis järgi. Õnneks ootas mõnekümne meetri kaugusel pehme mudapaljand. Sadama mehed kinnitasid ta pärast tuule vaibumist taas sügavamasse vette.

Troll taglasetöid ootamas.

Steve ja Wendy Run Free pardalt tõid meile kingituseks kaks kohalikku käsitöölooma.

See pilt on raekoja vastast.

Raekojas oli ka väike kunstigalerii ning zooloogiamuuseum. Galeriis olid vaid fotod ja natuke käsitööd. Zooloogiamuuseum seevastu oli päris kobe.

Koljatkurg käis meid ikka aeg-ajalt uudistamas.

Otse meie vastas, teisel pool kaid oli siin mõnda aega seeriavalmistatud katamaraan. Sadamas nägime neid kokku kolme. See konkreetne isend on juba korra maailmale ringi peale teinud ja kuulus praegu siinsele veinikasvatajale Davele.

Üks selle kata huvitav konstruktsiooniiseärasus oli bulb kere esiotsas.

Sellistel alusraamidel tulevad siin veest välja nii ühekerelised kui katad.

Saime omale kaks uut naabrit. Amel Super Maramu Dave ja Vickiga Inglismaalt. Nende paat Inglismaad siiski külastanud ei ole. Ostsid nad selle Floridast üheksa aastat tagasi ning sinnakanti kavatsevad nad ka taas peatselt elama jääda.

Maramu meeskonnas rollis oli ka kass.

Teise uue naabri Manta 42 on pärit samast kandist. Selle sakslastest omanikel Rolfil ja Carmenil ei ole samuti mingit plaani Põhja-Euroopasse naasta.

Kui lõpuks taglaseparanduseks vajalik tross ja muud vidinad Kaplinnast kohale jõudsid, siis võtsin algatuseks tagumise vandipaari maha.

Siin need lebavad Trolli kõrval ujuvkail.

Rigger Gavin koos abimehega viisid need oma töökotta ja lubasid varsti uutega tagasi olla.

Tõmbasin puuduvate vantide asemele ühe otsa saalingutest ahtrivintsini, et masti keskosa toetada.

Asja kiirendamiseks võtsin maha ka barduunid. Veidi lõdvemaks keeratud ahterstaakidega (neid on Trollil kaks) püsib masti ülaosa püsti ka ainult proofili jäikuse najal.

Kohal on uued esimesed vandid ja barduunid. Kuna Trolli millimeetermõõdus vasakkeermega ühtesobivaid vidinaid ei õnnestunud leida, siis läks vahetusse kogu moos koos talrepitega, mis tegi asja muidugi mõnevõrra kallimaks.

Barduunide paigaldamine saalinguotste külge on vaid ahvidele sobiv töö.

Lõpuks veel kontroll, et kõik otse ja õige.

Nüüd olime tehniliselt ärasõiduks valmis. Ilma oodates tegime veel tiiru siinsamas sadamas asuvasse meremuuseumi.

Samuti tegime hüvastijätutiiru plaažile.

Käisime korra veel ka paadipoes, sest tahtsin osta teele kaasa ühte käsitsi kinnitatavat trossiotsasilmust. Esimesed vandid ju veel vahetamata!

Kui ilm tundus sobivana, siis möllisime ennast Durbanist välja. Selleks oli vaja võtta sadamakontorist paber arve tasumise kohta, täita dokument nimega Vojage Plan (vaid üks lehekülg, no problems) ning minna nendega kõigepealt sadamavõimude juurde, siis immigratsiooni, seejärel tolli, ning taas sadamavõimude juurde. Seejuures oli tulutu uskuda sadamakontorist saadud infot, et immigratsiooniameti külastus ei ole vajalik kui riigist ei väljuta. Tollis nägin, et meie paberipatakas oli sama paksusega nagu kaubalaeva agendilgi.

Sadamasuus võttis meid vastu murduv ookeaniummikas.

Alustasime sõitu kõigi purjede all, aga kui Nõelaneeme (Agulhase) hoovusse jõudsime ja kursi läände võtsime, tuli suurpuri alla ja eespuri läks poomile.

Hoovuse abiga tõusis meie kiirus 10 sõlme kanti.

Tuule tõustes jäi üles vaid pisike siil eespurje ja lainetest alla surfates saavutasime uueks reisi tippkiiruseks 20 sõlme.