264 miiline retk Durbanist East Londonisse oli pärituule ja -hoovuse koostööl kiire ning valutu. Keskmine kiirus sel etapil oli meile harukordne 6.3 sõlme.

Meie kutsungile 16 kanalil keegi ei vastanud ja nii me omal käel sadamasuust sisse seilasimegi.

See jõesuus asuv sadam ei ole kuigi suur, aga jahtidele ruumi jätkub.

Kohe enne silda vasakut kätt on Buffalo River Yacht Club mille korraldada on siinne jahiliiklus.

Kui on vabu kohti, siis võib oma jahi parkida nende ujuvkai äärde. Kui ei, siis võib minna jõe vastaskaldal asuva Latimer Landing-u kõrge betoonkai äärde.

Meie eelistame oma ankrut.

Selle 1,5 liitrit “õli” pumpasin ma mootori karterist väkja just enne selle sadamasse sissesõiduks käivitamist. Kontrollisin õli olukorda ka kohe pärast Durbanist väljasõitu mootorit seisates. Siis karteripõhjast nii hullu sodi ei tulnud. Kahtlus on, et vesi siseneb mootorisse hoopiski purjetamise ajal paadi loksudes. Viimase otsa lainetus oli üsna kõrge ja Troll kõikus pärituules mehiselt.

Tänu meie siinsetele tuttavatele Ron-ile ja Melanie-le kujunes programm siin tihedaks. Kohe meie saabumisejärgsel päeval käisime koos ära siinses Lõvipargis. Lõvisid me siin siiski ei näinud, sest nende asustatav ala on suur ning eesmärgiks on neil rahus paljuneda lasta.

Küll aga nägime siin mitmeid muid neljajalgseid.

See toreda sinaka karvakattega loom on kohaliku ahviliigi paarikuune esindaja ja kõndis pargis ringi oma surrogaat emast kõvasti kinni hoides.

Kõigil loomadel on siin piisavalt ruumi ringi jalutada.

Meist vaid paari meetri kaugusel lamav gepard.

Krokodill oli õnneks puuris.

Vaid paari kilomeetri kaugusel Roni ja Melanie majast laiuvad ookeanikaldal hiiglaslikud liivaplaažid.

Teisel päeva varahommikul suundusime Inkwenkwezi loomaparki. Siin võib, mõningase õnne korral, kohata praktiliselt kõiki Aafrika loomi välja arvatud jõehobud. Neid oleksime pidanud Durbani lähedastel jõgedel vaatamas käima.

Mingi madu üle mööda teetolmu rühkimas.

Igasugu sarvelisi kohtab siin igal sammul.

Viimase aja vihmad olid pargi teed kohati üsna hulluks muutnud.

Lõvisid hoitakse igaks juhuks enamusest ülejäänud loomadest eraldatud pargiosas.

Eelnevalt mingeid lubadusi, et me lõvisid kindlasti näeme, ei antud. Siiski kohtasime neid rahuloleva näoga liha luusse lesijaid kohe, praktiliselt värava taga.

Siin pargis on ka mitu haruldast valget lõvi.

Meie sõiduk Aafrika maastikul.

Metsa vahel vastu jalutav kaelkirjak mõjub sürrealistlikult.

Elevandid hoiavad omaette.

Pärast teoorialoengut saime neid muidu üsna metsikuid elukaid ka sööta ja katsuda. Aafrika elevant on hoopis midagi muud kui nende taltsas India suguvend.

Kolmandal päeval viis Ron meid East Londonist umbes 150 kilomeetri kaugusel olevasse Hogsback Foresti kaitsealale jalutama.

Swallowtail-i joa kohal.

Siit avanesid hingematvad vaated.

Jalutasime piki jõeääri ning metsaradu.

Siin-seal tõusime taas kõrgemale vaateid nautima.

See juga on Madonna lapsega.

Tagasi Hogsbacki külas.

Nüüd oli vaja veel auto üles leida.

See väike kirik on üks Lõuna-Aafrika kuulsamaid — St. Parick on the Hill.

Selline on kiriku aiast avanev vaade.

Oru järsul kaldal on tore külalismajakeste ja peoruumidega hotell-restoran. Ruu ja Ron üritavad labürinti läbida.

Sobiv koht hinge puhastamiseks.

Aaloed tee servas.

Õhtul veel kiire toidušopping ning kuna tuuleennustus oli soodne, siis ankur üles!

Siiski-siiski, enne lahkumist tuleb ennast siingi välja möllida. See on aga lihtsamast lihtsam, sest selleks tuleb vaid siinsamas jõe ääres olevast politseijaoskonnast läbi käia ja “sõiduplaan” ette näidata.

Politsei on turvaliselt raudaia taga ning külastajaid tuppa ei kutsuta.