Kuigi lahkusime St. Helenalt juba rohkem kui kuu tagasi, on mälestused veel värsked. Hilisõhtul lahesuusse jõudes andsime St. Helena Raadiole teada oma saabumisest ja nende vahendusel saime ka info, et võtke üks vabadest kollastest poidest. Kollased poid on nimelt alla 9 tonnistele paatidele ja punased suurematele. Saime oma poi ööpimeduses edukalt kätte vaatamata sellele, et nii mõnelgi purjekal puudus mistahes ankrutuli.

Hommikul tulid meid sisse möllima tollitüdruk koos sadamakapteniga. Immigratsiooniametnike juurde pidime ise maale minema.

Lisaks meile oli poidel veel 4-5 külalisjahti. Tuttav tuli ette ainult üks St. Helena Bavaria, mida olime kohanud Uus-Meremaal Opuas.Selle kapten James Herne tegeleb siin turismindusega ja oli oma jullaga meil peatselt pardas. Tema pakutud ekskursioonidest ning sukeldumis- ja snorkeldamisreisidest me esialgu huvitatud ei olnud. Küll aga soovisime leida meistrimeest, kes meile purunenud vöörstaagirautiste asemele uued meisterdaks. James oli optimistlik ning tema kätte meie vanad rautisetükid läksidki. Süda jäi siiski veidi valutama.

Ookeani saast oli Trolli küljed taas mudaseks teinud. Õnneks on veetemperatuur siin veetöödeks soodne ja tänu avatud ankrualale oli ka vesi selge.

Nüüd oli käes aeg immikate külastuseks ja linnaga tutvumiseks.

See on sadama sildumiskoht. Siia võib hea ilmaga (loe – väikese ummika korral) tulla ka oma jullaga, mille peab kas kuidagi eemale poi külge jätma võis siis hoopiski kuivale ttõmbama. Eespool nähaolevad paadid saavad merre pühitud vähegi kõrgema lainega.

Alternatiiv on kasutada igal täistunnil oma ringi tegevat “paaditaksot” mille edasi-tagasi ots on £2.- per nägu. Siin on mees oma paadis töövalves järjekordset täistundi ootamas.

St. Helena ainus asula on Jamestown. See on kaljuorus asetsev pikergune asula ühe peatänava ja paari-kolme väiksema, sellega paralleelse uulitsaga.

See on sadamavärav.

Peatänav suundub merre.

Kuna meil polnud kaasas ei Inglise ega ka kohalikke St. Helena naelu, mis siin paralleelselt kehtivad, siis astusime kõigepealt läbi kohalikust pangast. Reklaamplakatitelt saime lugeda, et siinne ainuke pank on astumas netipanganduse aega. Õhku jäi küsimus, miks Suurbrittanniale kuuluvale, ühe pangakontoriga pisisaarele, on vaja trükkida oma raha.

Turismiinfo ees kohtasime isa ja poega USA-st, kes olid oma pisikese purjekaga just lõpetamas kiirringi ümber maakera. Toredad ja asjalikud kujud olid.

Tähtsaim ja tuntuim vaatasmisväärsus St. Helenal on muidugi järsk, 699 astmega kivitrepp kesklinnast kaljuserval asuva kindlustuse ning praeguse elamurajoonini.

Kohe trepi alumise otsa juures, iidse olemisega kivimajas, asub kohalik muuseum.

Trepi ronimine on iga siiasaabuva turisti jaoks kohustuslik programm.

Üleval avaneb kena vaade linnale ning lahele.

Vaateplatvormi juures on ka kehakinnituseks ning väsimuse peletamiseks igati oodatud piknikulauad.

Autoteed on järskudele mkaljunõlvadele kohaselt kitsad ning käänulised. Millegi pärast on nad otsustanud tuletõrjedepoo paigutada mitte linna, aga siia üles vanasse forti.

See parempoolne on Troll.

Trepp oli algselt mõeldud sadamast kaljuserval asuvasse kindlustusse pääsemiseks.

Praegu on see vana kindlustus ilmselt aeglase arenduse objektiks. Kaldanõlval on mahajäetud olemisega, kuid korraliku võrguga tenniseplats.

Kui sport ära väsitab, siis võib minna mõnekümne meetri kaugusel asuvaid kahureid uudistama.

Kohe forti kõrvalt algab hoolitsetud ja kenade majadega, kuid siiski pisut karmiilmeline, elamurajoon.

Autonumber on siin lihtsalt mingi arv, ei mingeid tähti ega kirjavahemärke. Illustratsiooniks siis siin auto number 1.

Kivisel pinnasel kasvab tuttavlik Kapok.

Siin-seal on kaljunõlvast nina välja pistnud mõni kaktus või agaav.

Kohe sadama kõrval asub tilluke linnapark ja kohvik, kust lisaks söödavale-joodavale saab osta ka wifi-aega.

Teel Aafrikast St. Helenale saime aru, et soolane vesi sisenes Trolli mootorisse jahutussüsteemist ja selle vältimiseks sulgesime veevõtuava kraani kohe, kui mootori seiskasime. Jama oli selles, et samast veevõtust saab vett ka köögi mereveekraan ja magesti. Vaja oli paigaldada lisakraan köögi veevõtu ja mootori vahele. Vajalikud osad õnnestus hankida kolmest erinevast poest umbes kümne külastatu hulgast. Kummilohv näiteks on mingi maasturi radiaatorilõdvik ja vasktoru miinimumost oli 1m.

Valmisdetail.

Paigas ka.

St. Helena loojanguvärvid.

Ühel päeval võtsime väikse seltskonnaga ette giidiga ringreisi väljapoole Jamestowni.

See on üks kahest majast, kus saare ilmselt kuulsaim elanik, Napoleon, pikemat aega viibis. Napoleonist lugedes jääb mulje nagu oleks ta elu siin üks häda ja viletsus olnud.

Tegelikult elas ta suure kaaskonna seltsis algul selles kena aia ning suurepärase vaatega majas.

Ning hiljem selles tohutu aia ning rohkem meie mõisaid meenutavas häärberis.

See hoolitsetud rada viib Napoleoni nimetusse hauapaika.

Saare kesk- ning lõunaosa on märksa rohelisemad ja lopsakamad kui Jamestowni ümbrus.

Kontrastid on suured – kivisest kõrbest lopsaka rohumaani.

Ees on paljukirutud uus lennuväli, millele maandumine muutliku tuule tõttu eriti keeruline on.

See on meie pungil liiklusvahend. Õnneks olid Ruu ja minu kohad auto esiistmel.

Lõunapeatus keset ei midagit.

Saabume saare lopsakama loodusega poolele.

Need taimed on Uus-Meremaa flux, mis toodi sisse ärilisel eesmärgil ja mis kiirelt vallutas St. Helena parimad rohualad.

Selle taime kiust tehti matte ning köisi ja see oli aastaid kõva äri.

Ruu fluxikiust patsiga.

Üks tõliselt idülliline farm.

Ja nimi on kohale vastav – muinasjutumaa.

See on saare valitseja häärber. Esiplaanil on üks siinsetest aiaelanikest, rohkem kui meetripikkune kilpkonn.

Taas pesu- ja muu töö päev Trollil.

Rutiinkontrolli käigus selgus, et üks grootmasti esimestest vantidest oli tõesti purunemisohus. 4-5 trossikeerdudest olid vandi ülemise kinnituse juurest juba katki. Irooniline on see, et olin selle vandi ühe korra juba asendamiseks alla võtnud, aga kuna tekil kontrollides viga enam ei leidnud, siis läks see üles tagasi. Mõtlesin, et olin üleliia agar olnud. Tegelikult on asi selles, et purunenud kiud on näha ainult siis, kui vant on pinge all. Kui see maha võtta, siis poeb purunemiskoht rautise sisse tagasi ja kõik oleks nagu korras. Seekord ta mu käest ei pääsenud. Vana vant läks prügiks ja uus sai tehtud vanast kinnituse juurest katkema hakanud barduunist.

See on StaLok kruviotsik mida saab ise trossi otsa kruvida.

Need on Inglise kvaliteetvärk ja neid peab purjetajal võimalikeks taglasetöödeks mingi valik alati kaasas olema.

Jamesi väitel meie Uus-Meremaa gaasiballoone St. Helenal täita ei saa. See on kummaline, sest siin pidi täidetama meie omadega identseid Austraalia ja USA balloone. Kuna meil on olemas kõrgsurvevoolik koos vajalike otsikutega, siis laenasime Jamesilt täis kohaliku gaasiballooni ja lasksime gaasil sellest meie anumasse voolata – vedelik on vedelik ja läheb ikka allamäge.

Ajaviiteks võtsin lahti, puhastasin ja määrisin ära ragisema hakanud genu ja spinnakerivalli peli.

Hea nägu halva mängu juures.

Saime lõpuks kätte uued vöörstaagi rautised. Vanad katkenud olid 3mm roostevabast. Vaatamata suurejoonelistele lubadustele teha uued 5mm materjalist olid need hoopis 2mm roostevabast plekist. Seega nõrgemad kui vanad katkenud. Otsustasime need siiski vastu ja kasutusse võtta. Loodetavasti peavad kuhugi kultuurmaasse jõudmiseni vastu.

Meie väljamöllimispäeval oli ummikas juba kõrgemaks tõusnud ja laine murdus mürinal seal kus varem kuiva jalaga kaile sai astuda.

Saime oma kiirkäigu immigratsiooni ja sadamakapteni juurde siiski õnnelikult tehtud. Rautised läksid paika ja üle mõne aja oli vöörstaak taas paigas ning suur genu töökorras.

Lahkusime St. Helenalt veel samal õhtul.