Retk algas vaikses tuules ja liblikas eespurjede all. Liblikas eespurjed on mitmes mõttes mugav moodus reisida. Esiteks katavad need ilma mingi seadmiseta laia tuulenurga ala 120 kraadist tüürpoordist kuni sama kaugele pakpoordi. Teiseks ei laksu need vaikses tuules paadi poordist poordi kõikudes nagu grootpuri. Kolmandaks, ja see on meile spetsiifiline lõbu, saame me siis kui groot kasutuses ei ole, oma kokpitikatte peale jätta ning sellest tulenevat päikese ja vihmavarju nautida.

Etapi esimene raksakas oli väikse genu allasadamine.

Seekord läks puruks valli plokk, mitte selle mastikinnitus nagu eelmine kord.

Õnneks kannatas see plokk ennast praavitada.

Paari tunni pärast oli valli plokk taas mastis…

…ja purjed taas liblikas.

Nautisime mõnusat sõitu vaikses tuules nagu oskasime.

Tegime head sööki ja jõime veidi veini.

Tuul jäi aga veel vaiksemaks ning vaja oli Trollile lisa vedu saada.

Üles läksid groot ja spinna. Algul mõtlesime spinna ööseks alla võtta, et pimedas äkitselt saabuvad vihmapagid taglasele liiga ei teeks. Tegelikkuses jäi spinna üles pea nädalaks kuni tuule korraks tihedaks keeras.

Ühel hommikul märkasin, et meie InReach träkker on ära hangunud – pilti näitab, aga numbrid ei muutu. Ühelegi nupukombinatsioonile ka ei reageerinud. Mis muud kui kruvikas kätte ja kaas maha. Akujuhtme eemaldamine ja tagasiühendamine taastas selleks korraks normaalse funktsioneerimise.

Veepaaki läheb järjekordne 10 liitrit magestatud vett. Vee magestamine on meile rohkem nagu sport. Tore on teada, et mageveepaak on täis ja et me oleme sõltumatud kaldapealsetest mageveevarudest.

Saime endale mõned kaasreisijad.

Linnud olid üsna julged ja ei pannud meie igapäevaseid toimetusi tekil üldse pahaks.

Pärast pea pesu on samas WC laes kohapealne looduslik föön.

Teki puhastamine sinna öösel maabunud lendkaladest sai igahommikuseks rutiiniks.

No ja mis sina tahad!

Imetilluke krabi oli ennast läbi tualeti kraanikausi väljaviigu sisse smugeldanud.

Õhtused värvid.

Pärast ekvaatorit saime kätte esimese tuulevaikuse ja seetõttu spinnakerisse loksunud sõlme (loomulikult öösel). Veidi rooliga mängides saime spinna siiski ilma suurema mureta taas jonksu.

Kolm ekvaatoriületuse järgset päeva olid pagilised ja aeg ajalt kasutasime isegi mootorit.

Vihmasajus ning mootori tuksusdes veetsime aega kõvakettalt vanade koduste fotode vaatamisega.

Koos Põhja-Atlandiga saabusid ka merepinnal hulpivad vetikaväljad. Need tegid DuoGen-i elu raskeks. Pidime sellele purjeliistust lahased panema.

Katki läks ka DuoGen-i veovõll ja nii õnnetult, et kukkus korpuse sisse.

Nüüd oli vaja kogu krempel kokpitti tassida ning lahti harutada.

Millegipärast võtavad kõik tööd kreenis purjekal rohkem aega kui tasasel pinnal.

Üldiselt oli elu siiski rahulik. Küpsetasime leiba ja olime niisama mõnusad.

Kümmekond päeva enne planeeritavat Guadeloupele jõudmist murdus taas (nüüd juba kolmandat korda) katki autopiloodi ajamit roolipalleriga ühendav roostevabast õlg. Töösse läks roolirattaga ühendatud varupiloot.

Kui vetikaväljad eriti ulatuslikuks muutusid jäi DuoGen energiatootmisega hätta.

Pidev DuoGen-i puhastamine on korralik trenn.,

Linnud harjusid mu pideva ahtrikülastamisega täiesti ära.

Viimase sõidupäeva ja ühtlasi minu sünnipäeva auks tegi Ruu pannkooke.

Martinique paistab. Paar päeva pärast autopiloodi õla murdumist võtsime uue kursi sadakond miili lähemal asuvale Martiniquele. Lisaks oli meil info, et Martinique lõunaotsas asuv Le Marin on oma remondivõimaluste ja paadipoodidega siinkandi parim.

Üks eriti lahmakas vetikasaar.

Marin asub pika ja madalikurohke lahe lõpus.

Esimese asjana külastasime tanklat. Paakide täitmiseks kulus 142 liitrit diislit. Viimati võtsime kütust (20 liitrit kanistrisse) Austraalia kirdetipu lähistel Seisias, 13221 meremiili tagasi. Seega on meie keskmine kütusekulu olnud viimasel ajal 0,01 liitrit meremiilile.

Pärast ankurdamist tuli meid naaberpaadist tervitama kanadalane Frank.

Ruu ja Martinique päikseloojang.