Reegel on, et igasse uude sadamasse jõutakse kas öösel või siis vähemalt nädalavahetusel või, kui miski muu ei toimi, siis mingite pikemate pühade alguses. Täiesti kindel on see reegel siis, kui on vaja teha mingeid hädavajalikke parandustöid või kui toidukraam on täitsa otsas.Meid toidupuudus hetkel veel ei ähvardanud, aga meil oli vaja kokku keevitada purunenud autopiloodi rooliõlg ja leida uus kompressoripakett mõni päev tagasi üles öelnud külmutuskapile. Seega, saabusime Martiniquele Lihavõttereedel.

Laupäeval läksime linna kontrollima, et mis toimub, mis on avatud ja mis kinni. Paadist sajakonna meetri kaugusel jäi kuss meie julla kuid kasutamata seisnud päramootor. Seda oli ka oodata. Nimelt, kui on plaan päramootor pikemaks ajaks seisma jätta, siis tuleb see suletud kütusekraaniga tühjaks töötada lasta. Mina seda ei teinud ja kraburaatorisse jäänud kütus oli vintskeks aurustunud. Asusime Ruuga hoolega aerutama kui oma jullaga vuristas vastu kanadalane Frank, võttis meid sleppi ja vedas kai äärde.

Alustasime toidukaubandusega. Tagasi purjekasse vedas meid juba meie oma, pisut kosunud, Yamaha.

Toiduostud tehtud, läksime tutvuma marina paadipoodidega.

Imekombel olid umbes pooled firmadest ka Lihavõttelaupäeval avatud, aga valik, vähemalt selles osas mis meid huvitas, oli niru. Pakkumine tundus olevat suunatud umbes viiesajale siinsele rendikatamaraanile.

Oli selge, et enne teisipäeva, kui pühad läbi, me siit peale söögi midagi asjalikku ei leia. Vaatasime siis niisama ringi.

Mõnest purjekast oli näha vaid mast.

Trolli küljed olid taas ookeanisodiga kaetud.

Põhja alla, eriti ahtrisse, oli tekkinud meie oma loomaaed. Peab jälle paadipesuga tegelema hakkama.

Tähtsamad asjad siiski eelkõige – Colummiers, baguette ja vahuvein.

Aprillikuus sajab siin juba päris tihti.

Monteerisin maha remondiootel rooliõla.

Kuutõus…

…ja loojang. Lihavõtted käivad koos täiskuuga.

Teisipäeva hommikul läksime taas linna, et leida keevitaja, kes parandaks meie rooliõla. Saime info Equinox nimelise firma kohta, mis pidi asuma 100 meetrit piki jõge ülesvoolu olevas kaubanduskeskuses.

Väikse jõe suudmesse sisenedes ei tekkinud küll mingit mõtet, et siin varsti võiks mingi kaubanduskeskus olla.

Kas see on jäänuk eelmisest orkaanihooajast?

Pigem tundus elu linnalähedase maa moodi.

Ootamatult jõudsime suurte tööstushoonete vahele.

Julladokk oli suurejooneline.

Peatselt jõudis metallitöökoja ukse taha ka prantsuse paar purunenud tuulerooliga. Nemad on juba 40 aastat purjekatega merd kündnud ja kolm tiiru pallile peale teinud. Esimese, 26 kuud kestnud, “kiirtiiru” tegid nad 28 jalase paadiga. Polnud sellega eriti rahul ja disainisid endale 45 jalas purjeka. Disain oli edukas ja nad müüsid ning ehitasid neid 49 eksemplari. Praegugi künnavad nad merd selle seeria esiklapsega.

Umbes pooletunnise hilinemisega kohale saabunud sell oli abivalmis olemisega, aga teatas, et keevitaja on kolinud linna teise serva ning saabub tööle alles kolmapäeval.

Meile selline viivitus ei sobinud ning läksime edasi, et otsida üles Chris Doile Windward Islands Guide-st tuttav meistrimees Tony Crater.

Pestud külgedega Troll. Roosteplekkidega peab veel tegelema.

Marinas asuvas külmutusagregaatidega tegelevas firmas leidsime meile sobiva komplekti.

Vana kulunud ja roostes süsteem oli oma aja ära elanud.

Uus aurusti on paigas.

Kompressor ja radiaator ootavad kohale kruvimist.

Kõik otsad koos ja töövalmis.

Tony parandatud-tugevdatud rooliõlg.

Paigaldustöö ahtrikajutis.

Neljapäev on jalutamiseks. Tore leivapuuleht.

Leivapuu viljadega.

Tahtsime matkata linna lähedal olevale vaateplatvormile. Rada on tähistatud õllepurkidega.

Naturaalne, maalähedane elu.

Tore on näha taas mitmesuguseid puuvilju kasvamas.

Siin ripub midagi arbuusilaadset.

Mangod on kahjuks veel toored.

Banaanid valmivad aga aastaringselt.

Papaiad on ühed meie lemmikviljadest.

Majake mäenõlval.

Under the mango tree…

Igal majal on miljonivaade.

Marina de Marin ja seda ümbritsev ankruala – sadu purjekaid.

Ruu vaateplatvormil.

Majaderead asetsevad vahvalt piki mäeharju.

Paljudel on kenad puuvilja- ja iluaiad.

Teel järjekordesesse vaatepunkti.

 

Antennide juurde ronimine on keelatud.

Tagasi metsas.

Vaade Fort-de-France suunas. Vasakul paistab teemantkalju, mille pärast inglased ja prantslased omavahel hoolega jagelesid.

Avokaadopuu.

Eriti suurekõrvalised veised.

Meie lahe suue. Taamal on St. Anne. See on kaunis koht suurepärase selge vee ja liivapõhjaga. Parim ujumiseks.

Noor papaia.

Tagasi koju.