Teele asusime 10. mail. Gribid näitasid, et mingi sujuv ja kiire sõit see ei tule. Alguses ilmselt tihttuules ja Assooridele lähenedes on juba loterii kui palju tuulevaikust või ehk hoopis tormituuli me seal saame. Otsejoones Floresele, kuhu meil oli plaan suunduda, on umbes 2100 meremiili. Ideaaljuhul läbiksime selle maa nii kolme nädalaga, aga olime valmis ka tunduvalt kestvamaks meresõiduks.

Esimesed 10 päeva möödusidki tihttuules pressides. Kuna kreenis laevas on salongis vaid üks mugav lesimiskoht alltuulepoordi diivanil, siis võttis merekindlam Ruu koha sisse vöörikajutis.

Kaldus paadis elamine nõudis taas jälle õppimist, aga mõne päeva pärast oli meil see taas käpas ja elu oma tavapärases mererütmis – hommikukohv kokpitis ning seejärel tegeleb igaüks oma asjadega.

Üle kahe aasta tagasi Atlandil õmmeldud kokpitikate vajab kohendamist.

Pikapeale tuli jälle kalaisu ka tagasi. Ei tea missugune lant siin kala saab?

Taas leidis kinnitust tõsiasi, et väikse kala jaoks mõeldud konksu pole siin mõtet leotada. See tõmmatakse lihtsalt sirgeks.

Millimeetrisest roostevabast trossist lipsu otsa läksid hambapastatuub ja kaks suuremat konksu.

Ja siis tuli kala ka. 1,2 meetri pikkune mahi.

Õhtusöögiks oli kala friikartulitega.

Tihttuules pressimine asendus pagiseguse tuulevaikusega.

Esimesel tuulevaiksel õhtul panime mootori käima. Kütust oli kaasas umbes nelja ööpäevaseks motoriseerimiseks, aga nii kaua meie kiire sõit ei kestnud. Vastu hommikut muutusid mootori tuurid ebaühtlaseks ja varavalges suri see lihtsalt välja. Kas meie mootoriprobleemid on tagasi? Kahtlustasin mingit jama kütusega. Kõigepealt muidugi peenfiltri vahetus ja eelfiltri kontroll – mõlemad tundusid kenad ja puhtad olevat. Kütust, õhu süsteemist välja saamiseks, käsitsi üles pumbates nägin, et kütusepump lekib. Selge see, et membraan on puruks.

Kütusepumba kättesaamine on Trollis üks tülikamaid ettevõtmisi.

Aga siin see on.

Meil polnud kaasas ei varupumpa (SUUR VIGA) ega isegi mitte varumembraani. Alles mõnepäevase nuputamise järel tuli pähe idee teha asendusmembraam meie hypalonkummika paigast.

Mootor jäi pärast edukat proovikäivitust igaks juhuks siiski reservi. Kursi võtsime ka Florese asemel Hortale Faial-i saarel, sest seal pidid kõikvõimalikud paaditeenused ja poed Assooride parimad olema.

Nii me siis vaheldumisi triivisime ja purjetasime, sõltuvalt sellest kui palju ilmataadil meie jaoks tähelepanu jätkus.

Ajuti tundus, et need purjega millimallikad kimatavad kiiremini kui meie.

Korraks käisid meid vaatamas ka mingid väiksemat sorti vaalad.

Ega laevas töö lõpe. Meie soolapritsmeid saanud telekal hakkas jantima hääl, kord tulles ja siis taas kadudes.

Katsetasin teleka kõhus sorkides lihtsamaid nippe, kuid ei midagi. Tegin lõpuks uue juhtme ja nüüd kuulame teleka häält läbi laeva helisüsteemi. Filmiheli kvaliteet tõusis tunduvalt!

Esimene rehv suurpurjes ja halo päikese ümber.

Suurpuri oli hea rehvituna hoida kahel põhjusel: esiteks, luurasid meid endiselt vihmapagid, mis tuule hetkega 15 meetrini sekundis tõstsid ja teiseks seetõttu, et vaikses tuules ookeaniummikas loksudes, peksles suurpuri muidu liiga rajult.

Kui me lõpuks Faial-ile lähenesime, muutus ilm halliks ning tuul muutlikuks.

Laheda pakstaagi asemel rammisime taas tihttuules ja pidime Horta sadamasse saamiseks isegi mõned paudid tegema.

Seetõttu jõudsime muulide vahele jälle sügavas pimeduses. Sadamatulede valguses olid ankurdavate laevade siluetid siiski kenasti aimatavad ja omale mõistliku veelapi leidmine oli küllaltki lihtne.

Kokku läbisime Guadeloupelt Faialile seilates 23 ja poole ööpäeva jooksul pea 2350 meremiili.