Horta võttis meid vastu tuule ning sajuga, aga pärast mitmenädalast merereisi on sadamas tore iga ilmaga. Mõned asjad siiski häirivad ka. Erinevalt teistest Assooride sadamatest kus ankurdamine on kas keelatud või siis lubatud aga tasuta, tuleb siin selle eest maksta. Taks on kõigil sama 6.22 €/päev. Sadamakai ääres oleks meiesuguse taks 19.- €/päev. Seega ankurdame. Ankrutasu eest mingeid teenuseid ei saa: julladokki ei ole, duššiskäik maksab 2 euri ja kuigi WC on tasuta on see kaks korda päevas üle tunni aja suletud ning öösel suisa kinni. Kai ääres seistes saab vähemalt tasuta elektrit. Kraanivesi on siiski kogu linnale tasuta saadaval ja WiFi on vaba. Marina WiFi on siiski nii ülekoormatud, et sellega ühendust ei saa, kasutame linnavalitsuse poolt pakutavat.

Nii jahisadam kui ankruala on purjekaid täis ja elu lärmakas. Kuna põhi on kivine mõnede liivalaikudega, siis on ankru haakumine juhuslik ning vähemalt kaks jahti kolistasid ennast otse meie silma all uude kohta ankrusse ilma kaldal viibiva meeskonna abita. Kokkupõrkeid pole seni siiski toimunud ja suhtumine paistab üldiselt olevat mõistev.

Kuna meie Saksamaalt DHL-ga teel oleva kütusepumba siia jõudmine võtab ilmselt rohkem kui nädala, siis on meil siin aega piisavalt nii paaditöödeks kui ka saarega tutvumiseks. Alustasime nagu ikka paaditöödega. Mastis taglast kontrollimas käies märkasin, et vasakul esimesel vandil on paar traati ülemise otsa silmuse juurest katki. See oli meie grootmastil viimane seni parandamata tross.

Õnneks on Hortas paar päris head paadipoodi. Ühes neist, Mid-Atlantic Yacht Services, leidus meile sobiv Sta-Lok-i pikk silmus.

Tagasi jahis, lasksin grootmasti seisva taglase lõdvemaks ning tõin vigase vandi tekile.

Pika Sta-Lok-i otsiku eelis on, et sellega saab ära parandada vana vandi, lõigates purunenud osa maha ja kruvides Sta-Lok aasa endise pressitud aasa asemale. Nagu näha, oli trossi 19-st traadist katki koguni viis

Vant taas masti, alumise otsa keermetele veidi määret ja taglas taas pingule. Kogu lugu!

Samal ajal harjutas sadamas keegi genu pea-alaspidi heiskamist.

See on prantslase Jean Christophe purjekas. Tema meeskond oli parasjagu saarel ekskursioonitamas.

Ju ta oli pisut uudishimulik, et kutsus meid oma paati teed jooma.Ta seilas Assooridele lihtsalt paati proovima ning aega veetma, et siis sügisel juba tõsisem teekond Patagooniasse ette võtta.

Horta on kena, puhas ja vaikne väikelinn. Siin on mõnus jalutada mööda pikka hoolitsetud kaldapealset.

Kui aega rohkem ja soov veidi pikem retk teha, siis siinsamas linnaservas on kaitsealused kaljukünkad Monte Queimado (86m) ning Monte da Guia (145m). Neilt avaneb vaade kogu linnale.

Siin on sadamas ankurdavad jahid Monte Queimadolt vaadatuna.

 

Nende küngaste jalamil, mootorveesõidukitele suletud kitsukeses lahesopis on musta laavaliivaga Porto Pim plaaž.

Vaated Monte da Guialt.

Eemal paistab Pico saar koos samanimelise vulkaaniga.

See jaht on ankrus Monte da Guia vulkaani kurjakuulutava nimega, Caldeira do Inferno, kraatris. Nagu näha, on see kraater tänapäeval ühest küljest merele avatud.

Kellegi maaliline ja looduslähedane elamine.

Jalutasime piki Porto Pimi lahe kallast ning nautisime vaateid.

Pico tikub Hortas igale pildile trügima.

Aaloehekk supermarketi kõrval.

Keegi on mäenõlvale vaala teinud.

Monaco printsi Alberto nimeline meteoroloogiajaam. Horta on siinsamas teisel pool küngast.

Üks eriti sile linnaosa.

Tee ääres kasvavad ja õitsevad meie vanad tuttavad Uus-Meremaalt – pohutukavad. Siin nimetavad nad neid Faia-deks ( inglise keeles Fire Tree) ja väidavad, et need puud on endeemilised Assooridel, Portugalis ning Hispaanias. Vaata kaugelt või lähedalt — pohutukawa mis pohutukawa.

Sadamasse tuli uhke prantsuse purjekas, kümnekonna noore inimesega pardal.

Just praegu, kui ma seda juttu kirjutan, triivib meist mööda järjekordne ankrus paat, kelle meeskond ilmselt kaldal Peter-i baaris aega veetmas on. Kuna see asi kedagi teist eriti segavat ei tundunud, siis läksin jullaga talle poordi ning sidusin ta pika otsaga meile ahtriknaapi.

Appi tuli ka parasjagu mööduv naabrimees Outremer 45 katamaraanist.

Kui kutsu meil kenasti rihma otsas oli, läksin marina kontorisse uurima, kas neil selle paadi kapteni number on. Ei olnud, sest kuigi sellid saabusid juba ööpäev tagasi, polnud nad veel ennast kontorisse möllima viitsind vedada.

Õnneks ilmusid nad enne ööd ise välja.

Troll sai oma otsa tagasi ning marina tender pukseeris mootoririkkega purjeka paremasse ankrukohta.