Kui juba Faiali külastada, siis peab kindlasti ära käima ka siinsetel vulkaanidel. Viimased vulkaanipursked olid Faialil1957-1958 aastal saare läänetipu, Capelinhose neeme, lähedal meres. Faial kasvas seeläbi 2,5 ruutkilomeetrit suuremaks. Piirkonda tuleb endiselt vulkaaniliselt aktiivseks lugeda, sest tugevad maavärinad olid siin alles nii hiljuti kui 1998.

Alustasime oma tutvumiretke saare lääneservast. Siin pildil on Capelinhose neem ja majakas.

Majakas on nüüd turistiatraktsioon ja kuulub koos selle kõrvale, maa alla rajatud muuseumiga ühte kompleksi.

“Uus” osa saarest on veel praegugi praktiliselt vegetatsioonivaba, punakaspruuni ja halli, basaldi ja vulkaanilise tuha segu.

Mõni taim siin ja seal ikka kasvab ka.

Kaldajärsakuid kujundavad Põhja-Atlandi talvetormide tuuled ning lained.

Ronimist ja kõndimist jätkub nendel laavaküngastel mitmeks tunniks.

 

Capelinhose neemelt algab ka üks Faiali pikematest (20km) matkaradadest “10 vulkaani”, mis kulgeb piki vulkaanikraatrite servi saare keskpaiga põhikraatrini. Jalutasime sellest mõned alguskilomeetrid kuni selle ees paistva rohelusse mattunud Cabeco Verde-ni.

Vaade tagasi Capelinhose suunas.

Need rajaäärsed põõsad on Assooride kanarbik.

Cabeco Verde mudane põhi.

Vaade saare keskosa suunas. Selle väiksema kaatri taga paistab juba ka saare kõrgeim Caldeira, aga see on juba eraldi matka väärt koht.

Edasi viis meie tee Faiali edelatippu Morro de Castelo Branco nimelist kaljumürakat vaatama.

Mõned rajaäärsed põllulilled.

Morrot ühendab kaldaga kitsuke ja järsk kaljuriba.

Ruu ootab infot raja ronitavuse kohta. Oli ikka üsna järsk küll. Vähimagi vihma korral sinna asja ei ole.

Erosioon on oma töö teinud ja isegi hea ilmaga ei saa jalge all oleva pinna püsivuses päris kindel olla, aga ära me seal üleval käisime.

Järgmine päev algas pilvisena ja seetõttu ei siirdunud me kohe peakraatri suunas, vaid läksime hoopis kõndima Faiali väiksesse botaanikaaeda.

Kui me keskpäevapaiku Caldeira servale jõudsime, oli nähtavus nullilähedane.

Siin pildil peaks paremal olema vaade kraatri sisemusse ja vasakul Hortale ning Atlandi Ookeanile.

Sellises pilves polnud Caldeira matka mõtet ette võtta ja kuna ennustati pealelõunast pilvisuse hõrenemist, siis läksime taas allapoole siinset metsa vaatama. Huvitaval kombel meenutab Faiali loodus väga Uus-Meremaa põhjasaare oma. Isegi sõnajalapuud on täiesti olemas.

Lahe känd.

Mõned metsikud lilled.

Koduse maitsega metsmaasikad.

Kui ilm selgines, olime jõudnud saare põhjaküljele. Me ei viitsinud enam autoga tuldud teed tagasi sõita. Kuna MapsMe kaart näitas, et ka siit on võimalik Caldeirale ronida, asusimegi teele mööda põlluteid ja nurmi.

Rada jäi järjest nõrgemaks ja lõpuks kahlasime lihtsalt mööda karjamaid ning kiviribisid.

Vaated läksid aga järjest muljetavaldavamateks.

Auk laavaribis.

Ruu ja kohalik kanarbik.

Olemegi üleval umbes kilomeetri kõrgusel.

Ronimine teeb näljaseks.

Vaade kraatrile meie lõunakohast.

Ruu teeb esimesi samme 8 kilomeetrisel, mööda kraatri serva kulgeval, rajal.

Kõrguse tõttu ei ole siin rohelus nii lopsakas kui madalamatel kraatritel.

Aeg ajalt läks meist mööda ka mõni pilv.

Vaade kraatri sisemusele selle lõunaküljelt.

Huvitav valkjas sammal niiskel kaljupinnal.

Tagasi alla.