Ankrus Cooktownis. Ruumi ankurdada ei ole. Sadam on madal ja seisame teistele paatidele vastikult lähedal. Pingutame ehk ühe öö siin siiski ära olla.

Ankrus Hope saare juures. Vesi on siingi üsna hägune. Isegi 5m vees põhi ei paista. Raske on korallide vahel head ankrukohta leida. Note: Ullar Vosumaa is sharing information about this point but may not be at this location.

Ankrus Low Isletsi pool-laguunis. Vahetult enne sisse keeramist jäi landi külge väike hai. Lasksime ta minema. Kuigi sügavus on 6m, põhja ei paista.

Ankrus Double Islandi külje all. Oleme nüüd taas teel põhja suunas ja plaanis oli veel paarkümmend miili kaugemale jõuda, aga tuult selleks ei jätkunud.

Whitsunday saared on Austraalia koralliranniku legend – troopiline soojus, valged liivarannad, lummav rohelus ja sügavsinine ookean. Meid võttis siiski vastu tunduvalt argisem hall taevas ja rohekas, mitte just väga läbipaistev, vesi. Whitsunday-d on suunatud põhiliselt Austraalia siseturismile – siia tullakse mujalt Austraaliast puhkusele. Siin on kaks mitte väikest jahtsadamat, mitu supermarketit, korralik ehituspood ja palju muid putiike ja väikepoode. Meiesuguse meele teeb rõõmsaks võimalus kohe sadamavärava kõrvale ankrusse jääda ja linna minekuks jullaga mõnusalt pontoonkai külge kinnituda. Sadamas on ka lühipeatuseks mõeldud külaliskai kus on võimalik jaht kerge vaevaga magevett täis imeda. Abell Point Marina territoorium on avar ja kütuse võtuks manööverdamine ka suurema alusega lihtne. Enamus neist paatidest on püsivalt oma poide küljes. Kuuldused Austraalia ämblikkudest ei ole liialdatud. Austraalia – Lõuna-Aafrika suguvõsa külaskäik Trollile. Meie väike julla usinalt töös. Airlie Beachi lähiümbruses on rohkelt firmasid ja poode. Selle autovärvimistöökoja lähedalt leidsime me oma ankruvintsi puldile vajalikud 12V 2/3 AAA (27A) patareid. Selline näeb välja pool-dingo (pildil paremal pool). Veidi tööd ka. Kuna mul tuuleanduri katkist pistikut parandada ei õnnestunud, siis tellisime kohalikust Whitworths-i nimelisest chandleri ketist uue. Et nii pistik, kui mastitopis olev pesa olid rikutud, siis tuli vahetada ka mastis kulgev kaabel. Ookeaniummikas mastitopis käimine on juba peaaegu et rutiiniks kujunenud. Juhtmed kokku ja ongi valmis. Whitsunday saartele planeerisime esialgu nädala. Pärast igasugu asjatoimetusi Airlie Beachil jäi sellest alles vaid vaid kuus päeva. Pärast neid päevi nentisime, nagu juba traditsiooniks on saanud, et siin võiks veeta terve kuu, kui mitte rohkem. Seadsime sihiks peatuda heades snorkelduslahtedes. Esimene peatuskoht Langford-i saarel ei olnud selles mõttes väga õnnestunud – kalu küll oli, aga vesi pisut segane ja korallid enamuses surnud. Saar ise koos oma liivaneemega oli siiski maaliline. Edasi viis meie tee Hook-i saare põhjaküljele, Maureen Cove-i. See koht täitis kõik lootused. Õnneks polnud ka naabreid liiga palju. Vees kohtasime nii vanu tuttavaid kui ka uusi nägusid. Lahesopis on korallipurune plaaž. Olemas on kuivkemps ja piknikulaud. Hea tahtmise juures leiab koha ka telgile. Ruu ja rannale uhutud korall. Mere kujundatud kaldakaljud. Kõlalispoi on mugav peatuskoht korallrahu kõrval. Hea ankrukoha leidmine ei oleks lihtne, sest põhi sügavneb järsult. Õhtupäikest nautimas. Öine külaline. Teel Border-i saarele külastasid meid vaalad. Väga lähedale nad ei tulnud, näitasid vaid eemalt saba. Border Islandile me ööbima ei jäänudki, sest ilmaennustus lubas tugevat ummikat põhjasuunast ja see oleks meie ankrulahte otse sisse suhistanud ja elu siin põrguks teinud. Leidsime rahuliku ankrukoha Hook-i saare lõunaküljest. Meelelahutuse eest hoolitsesid delfiinid. Järgmine stopp – kuulus kuue kilomeetri pikkune Whithaveni plaaž Whitsunday saarel. Turistid lükkavad liivalt lahti neile liigse innukusega järgi tulnud laeva. Kuna erilist ummikat ei olnud, siis saime jääda ankrusse otse plaažil. Üks omapärane ritsikas lumivalgel liival. Siin oli meil kümneid naabreid. Õnneks lahkus enamik neist õhtu saabudes. Suurepärane suvitusilm tõi rahvast kohale igasugu ujuvvahenditega. Tsüklon Debbie murtud puud rannal. Kel load taskus, see võib kohale lennata kasvõi kopteriga. Võib ka rentida lennuki koos piloodiga. Kolasime kilomeetritepikkusel rannal. Nautisime vaateid… …ja mustreid. Oli täiskuuaeg. Tagasi Airlie Beach-i suunas. Neemede ümbruses voolas tõusu-mõõna hoovus nagu mägijõgi ja kiirus tõusis paarilt sõlmelt äkki kümne sõlmeni. Peatusime paljulubava nimega Sandy Bay-s, aga liivast polnud siin juttugi. Ka ankrukoha põhi oli nii kondine, et saime ankru pidama alles kolmandal katsel. Samas, jalutuskäik Lõuna-Molle saarele korvas kõik valud. Vaadake ise. Otsustasime jääda veel teisekski päevaks. Need omapärased sõnajalapuu taolised asjad on grass trees ehk heinapuud. Merepõhi on siin madal. Sellest ka see veetlev värvidemäng. Veel mõned müstilised taimed. Ruu on matkaga rahul. Pilvede varjud meres. Saare kõrgeimas tipus. Julgemad seiklemas madalike ja korallide vahel. Tagasi Airlie Beachil ootas meid röömus üllatus – siia oli jõudnud ka meie vana tuttav Uus-Meremaalt, Hollandist siia purjetanud, Sietse. Haakisime Trolli korraks tema Samaria külge. Kohtumine oli meeliülendav. Järgmisel päeval saime veel korra meie juures kokku. Sietse näitas häid Hollandi ankrukohti. Ise ta sinna niipea veel tagasi minna ei kavatse. Tema sihiks on Indoneesia, aga enne seda tahab ta veel autoga Austraalias ühe ringi teha. Tegime veel väikse ringi Airlie Beach-il… … ja ja siis oli aeg edasi liikuma hakata.

Ankrus Cairnsis Marlin Marina vastas. Põhi ei ole suurem asi, aga tundub, et saime siiski ankru pidama. Jääme siia ilmsel mõneks päevaks turisti tegema.

Ankrus Fitzroy saarel Welcome Bays. See on üsna turistlik koht 15 miili Cairnsist. Rannal on palmid ja vesi kubiseb snorkeldajatest.

Ankrus Mourilyani sadamas Moresby jõe suudmes. Siia ummikas ei küüni. See on tõeline krokodillijõgi – ümberringi ainult mangroovid ning metsased kaljud.

Mackay-s elab Ruu onupoeg Graham kes meil juba Sydney-s külas käis ja nüüd lahkelt meid oma majja külla kutsus. Täpsemalt asub ta maja 50 kilomeetrit Mackay-st sisemaa suunas, kaunis Pioneer-i orus.

Ümberringi laiuvad suhkruroopõllud ning metsased künkad.

Maja ise on pea sada aastat vana ja elab just üle ümberehituskuuri, mille käigus saab juurde uue suure toa ning mõnusa veranda.

Meie elukohaks oli eraldiasuv külalistemaja. Siin vaade meie magamistoa aknast.

Nagu näha, on kõikjal ürgne rohelus. Ruu leidis maja ümbrusest mitmeid metsikuid lilli.

Kui hoolega vaadata, siis võib näha igasugu uskumatuid satikaid.

Loodus kipub siin koguni tuppa ronima. Need toredad konnad armastavad kempsupotis supelda.

Siin pildil on nende sisalike luukered, kes konditsioneeri elektroonikasse ronisid ja seal lühise põhjustasid.

Olles Pioneer-i orus peab kindlasti minema vaatama Pioneer-i jõge. Üleujutuste ajal tõuseb selle jõe veetase mitmeid meetreid. Halvimal juhul ei piisa kojusaamiseks ka snorkliga varustatud neljaveolisest.

Jõekaldad on mitmekesised – muda ja mangroovisest kuni kaljude ning liivarandadeni.

See jalakäijatesild on suletud alates paar kuud tagasi mõllanud tsüklon Debbie-st.

Kaunistused Mackay vanal tollihoonel.

Mõned paadid olid ennast Mackay-sse, Pioneer-i jõe suudmesse smuugeldanud. Seda saab teha ainult tõusu ajal ja mõõn tuleb üle elada sügavamates lompides.

Mõõn jõel õhtuvalguses.

Kaldapromenaad.

Käisime Grahamiga lähedalasuvat Finch Hatton Gorge ja sealseid jugasid vaatamas.

See on populaarne jalutus- ja supluskoht.

Veidi kaugemal asub Eungella rahvuspark, kus on samuti kenad jalutusrajad ning kus asuvas Platypus Creek-is on hea õnne korral tõesti võimalik ka vabaduses elavaid nokkloomi näha.

Vaade Pioneer-i orule. Seal kusagil all on ka Grahami maja.

Kilpkonnad Platypus Creek-is.

Ja loomulikult vana tegija, pardinoka ning koprasabaga, nokkloom ise.

See on jällegi üks koht maailmas, kus võiks telkides ja ringi jalutades vabalt nädala või kaumgi veeta.

Keerutis rajal.

Tagasiteel keerasime veel sisse Teemburra tammi juurde paisjärv-veehoidlat vaatama.

Udu Pioneer-i orus. Esiplaanil olev karjamaa kuulub Grahami krundi juurde.

Pikemaks ajaks paadist lahkudes ei taha jullat kai külge seisma jätta. Seega oli meil nii lahkudes kui paati tagasi tulles vaja kõrvalist küüti. Austraalia paadirahvas on õnneks otse uskumatult sõbralik ja abivalmis. Kui rääkisin sellele mehele kail, et ootan kedagi, kes oma paati läheks ja mind möödaminnes Trollile viskaks, pani ta oma tööriistad kõrvale ning asus pikema jututa meie kokkuhamsterdatud toidukraami oma alumiiniumjullasse laadima ja mõne minuti pärast olimegi taas Trollil.

Ankrus Dunki saare Brammo lahes. Tuul on värske ja kiirus oli 7 sõlme ümber. See on meie kohta hea. Täna võtame vaba õhtu ja homme lähme saart vaatama.