Kuna varjulises sadamas meil täit ettekujutust merel valitseva tuule suunast ja kiirusest ei olnud, siis olime jätnud oma plaanid lahtiseks. Võisime püsida kalda lähedal ja sõltuvalt läbisõidust keerata sisse kas Bedford-i või Flattery neeme taha või, siis eriti ambitsioonikana, kimatada rannikust eemal asuvale Lizard-i kuurortsaarele.

Cooktownist lahkudes oli meri karvane.

Kiirus oli hea ja loomulikult otsustasime otse Lizard-ile sõita.

Lizard läheneb. Veidi lähemal paistavad ühtesulanud Palfrey ja Newt-i saared. Nende ning peasaare vahel on suur kuid madal korall-laguun mis põhjakaare tuultega on suurepärane ankrukoht. Kuna hetkel on siin talv, siis puhub kagupassaat ja meie liikusime edasi Lizardi loodeküljel asuvasse Proua Watsoni lahte.

Kohale jõudes tõin esimese asjana besaanmasti otsast alla purunenud WiFi-antenni jäänused.

Tegelikult peaks kogu kupatus veel töökorras olema. Anihileerunud on antenni ümbritsev ja seda püsti hoidev plastiktoru.

Siin ka mõned mastitopist tehtud pildid.

Järgmisel päeval võtsime ette tõsisema saareringi. Kunagi peatus siin kapten Cook kes kohalikest karidest ja läbipääsudest ülevaate saamiseks ronis saare kõrgeimasse tippu. See kannab nüüd Cooks Lookout-i nime.

Esialgu ikka jullaga randa. Liiv on lumivalge ja meri nii sini-sinine.

Plaaži põhjaots läheb koralliseks.

Pisut eemal olid ankrus kaks umbes 150 jalast mootorjahti.

Linnuke plaažil.

Ronisime vaikselt kõrgemale ja nautisime aina avaramaid vaateid.

Ankrulaht on suur ning, vaatamata tipphooajale, ülerahvastamata. Juhukülaliste ja päevaturistide jaoks asub Lizard rannikust liiga kaugel.

Siin ja seal läks rada mööda haljast kaljut.

See kollaste õitega puu on kapok.

Kapoki puuvillalaadne viljasisu on praeguseni kasutuses naturaalse padja- ning madratsitäidisena.

Rada viis mööda fantastilistest kuivanud kapokijäänustest.

Üks õitsev asi veel.

Mingi omapärane karvane vili.

Kõrgemalt avanes vaade nii Lagoon-ile

kui ka Mrs. Watson-i lahele.

Pea 250 aastat tagasi seisis siin Cook.

Panime oma nimed ning kohalviibimise asjaolud kirja tipust leitud külalisteraamatusse ja asusime laskuma, et ära käia saare vastasservas asuva laguuni ääres.

Troll ja taamal asuv kuurort.

Mõned pildid teeäärsest loodusest.

Oleksime hea meelega just siia laguuni ankrusse tulnud kuid tugeva kagupassaadiga sobis see koht vaid lohesurfamiseks.

Ja muidugi ka lõunapeatuseks.

Põõsastikust piilus saare nimitegelane.

Umbes meetrine hiidsisalik.

Veel viimased pilgud sellele kaunile saarele ja olimegi valmis taas teele asuma.

Selle meremärgi hoolduseks tullakse kohale kopteriga.

Kaldajoon muutus kummaliseks kivivaaluks.

Tuli jälle kalaisu ning saimegi kätte kena tähnilise makrelli.

  

Siinkandis on korallrifid otse faarvaatri kõrval ja silmad tuleb pidevalt lahti hoida, sest rohekalt helendav veealune oht ilmub nähtavale vähem kui miili kaugusel.

Hea kimaga Morris-e saare suunas.

Veetsime selle laiukese ja tema korallrahu taga tuulise kuid küllaltki ummikavaba öö.

Teel Morriselt Prtland Roads-i vahetasin ära ankruketi otsad nii, et hullult roostes ja kulunud esimesed kolmkümmend meetrid jäid nüüd viimasteks ja igapäevakasutusse tuli seni vaid mõned korrad merd näinud, praktiliselt tarvitamata lõpuosa. Seda tööd peabki ju sõidu ajal tegema, aga kas just 7-8 sõlmega vihistades, on muidugi iseküsimus.

Portland Roads-il ankrusse heites tuli meid kontrollima kohalik boss – soolase vee krokodill ehk salty.

Aeg ajalt sukeldudes vaatas see üle kõik ankrusolevad laevad.

Veel üks näide siinsete kalade landisöömistavadest. Meie võdistajast oli järel vaid pool ja kadunud olid mõlemad konksud.

Lootsime krokusid näha ka meie järgmises ankrukohas Round Point-is, sest teame, et siin nad elavad, aga võta näpust.

Enne Torrese väina suubuvasse Albany Pass-i sisenemist tõmbas mere taas karvaseks, sest hoovus ei saanud tuulega hakkama.

Niipea kui saime selle segase ala ületatud ümbritses meid rahu ja vaikus. Plotteri järgi liikusime kaheksa sõlmega, aga logi näitas vaid viit.

Selle asemel, et kohe Darwini suunas edasi kihutada, otsustasime korraks siinse aborigeenide kogukonna külasadamasse Seisia-sse sisse keerata. Meil oli infot, et see on mõnus ankrukoht poe ja bensukaga. Selle koha hinnad on küll kaks korda kallimad isegi Cooktowniga võrreldes, aga ega meil palju midagi vaja ka ei ole ning joogivesi on siingi tasuta.

Kajutiluugist on pea välja pistnud ankrunaaber Trevor.

Meie saabudes oli siin ankrus vaid kaks purjekat. Õhtul pimedas saabus veel üks kata ka.

Auto olgu suur ja tolmune.

Kämpingu kohvik ja käsitööpood.

 

Külatänav. Siit väljub vaid üks tee – Bamaga-sse.

Toidupood.

Koerad leiavad meid igal pool kohe üles.

Rannapromenaad.

Tänavalatern otse kiriku kõrval.

Ja siin on kirik ise.

Liikudes Austraalia Korallirannikul põhjasuunas on Cairns viimane koht kus kõik purjetaja vajadused täidetud võivad saada. See on elav, turismile orienteeritud linn. Kesklinnas paraku muud kui hotelle, baare, ja restorane eriti ei leidugi. Õnneks on suhteliselt sadama lähedal üks väiksemat sorti supermarket. Igasugu paadipoode on parem külastada rendiautoga. Nii et mingi Whangarei, Uus-Meremaa see teile ei ole.

Siin aga on üsna suur jahisadam ning meiesugustele ka võimalus ankurdada kohe sadama vastas. Jäime kindluse mõttes ankrusse valvega purjeka lähedusse.

Sadamas on ka kummikakai mida võivad kasutada kõik soovijad. Samas jätab kohalik mereharidus nii mõndagi soovida. Siinsete paadimeeste ja -naiste loova ankrutulede kasutuse üle olen ma vist juba vingunud – hilisõhtul ankrualale tulles aitab ainult radar, sest tuli võib olla või mitte olla ja kui on, siis ükskõik kus ja mistahes värvi. Hulga kindlamad reeglid tunduvad olevat oma julla silla külge kinnitamises – see tõmmatakse otsa ja ketiga tihedalt vastu kaid nii, et hilisemal saabujal pole mingit võimalust oma lootsikut kaini saada. See tundub olevat rangelt Ausside tava, sest seni läbitud kohtades on jullad pigem pika otsa küljes olnud, et kõigil oleks võimalus paadist maha ronimiseks oma sõiduk korraks kai juurde saada.

Kohe jullakai vastas töötas kahes laevas baseeruv mereandidele spetsialiseerunud baar-restoran, kus vastavalt reklaamile, lisaks nii elavatele kui ka küpsetatud mudakrabidele pakutakse ka küpsesitikaid.

Enamus marina-asukatest on kalapaadid.

Leidub siiski ka mitut masti superjahte.

Suur osa sadamast on reserveeritud igat tõugu turiste teenindavatele laevadele. (Võtke kuidas soovite, kas igat tõugu turistid või igat tõugu laevad, mõlemad on õiged.)

Kohe sadama (ja paari suurema hotelli) läheduses on supluskoht nimega Lagoon.

Kohe samas kõrval puhkavad, mõõnaga kuivaks jäänud merepõhjal, pelikanid.

Puhkepeatuseks ja jalasirutuseks on Cairns suurepärane. Siin on kilomeetreid pikk rannapromenaad ning mitmeid lähedastele mägedele viivaid matkaradu.

Meie võtsime algatuseks ette rannapromenaadi.

Rannapromenaadi üks ots viib jalutaja peaaegu, linnast mõni kilomeeter eemal asuva, botaanikaaiani. Siinne aed ei ole tavapärane kompaktne asi vaid koosne mitmest lähestikku asuvast üsna erineva iseloomuga alast. Igatahes jalutamist ja vaatamist jätkub.

Leidsime ka rohkete liblikatega ja eriti niiske kliimaga kasvuhoone.

Huvitavaid ja kauneid taimi vaatamast ei väsi me kunagi.

Sel ogalise koorega puul

on pehmed vatised viljad.

Kas midagi hõlmikpuu laadset?

Üks eriti värvikas eukalüpt.

Mõni puu oli aastaajast ka enam-vähem õigesti aru saanud – juuli lõpp on siin ju südatalv.

Enne Cairnsist lahkumist käisime hüvasti jätmas oma uute sõprade Don-i ja Eliza-ga. Don-i huumorimeelest ja Eliza südamlikkusest  hakkame kindlasti suurt puudust tundma.

Õnneks olid meil välja sõites kohe käed-jalad jälle tööd täis. Don-i vihje landi suhtes (tegelikult käisin ise ja luurasin, mis tal spinningu otsas rippus) töötas ja tähniline makrell oli käes vähem kui poole tunniga. Alates Cairnsist lahkumist me landi leotamisega enam ei tegele – nagu sööt sisse läheb, nii kala tuleb. Püüame korra kahe – kolme päeva jooksul, et mitte moraalset kalamürgitust saada.

Kindad on mul käes eelkõige selleks, et tamiil viimaseid meetreid sisse haalates ihusse ei lõikuks. Fileerimise delikaatne töö saab ikka paljakäsi tehtud.

Lisaks kalapüügile paigaldasin kambüüsi kulunud klapiga mageveepumba asemele uue Cairnsist hangitu. Selle pumbaga on seotud üks lugu ka. Nimelt märkisin Don-iga rääkides, kui tuli jutuks, et mis jubinat ma Cairnsi peapostkontorisse ootan, et meil on laevas neli sellist pumpa ja soov on ühtlustamise mõttes kasutada ainult Inglismaal valmistatud Whale Galley Gulper-eid. Mõni päev hiljem taas kokku saades küsis Don äkki muu jutu sekka, et kuskohas mul laevas need neli jalgpumpa on? Mul on tavaks vahel loo kaunimaks muutmise nimel veidi tõde mugandada, aga seekord ma vahele ei jäänud – kaks pumpa on kambüüsis: üks mere- ja teine mageveele, üks tualetis ja üks ahtrikajuti kraanikausi juures.

 

Cairnsist põhjapool valitseb kaunite ankrukohtade üleküllus. Kuna tuult algatuseks eriti polnud, siis keerasime sisse Double Island-ile.

Järgmisel päeval edasi liikudes oli selge, et Neptun soosib laevatöid, mitte kiiret edasiliikumist. Võtsin ette, juba pikemat aega tegemist vajavate kuid mitte kiireloomuliste tööde nimekirja tipus ilutsenud, Mer-Veille radaridetektori antenni ümberpaigutamise. Juba Kariibi meres Point-A-Pietre-s hangitud, meid lähedale sattuvate laevade eest hoiatama pidanud seade, on installeerituna kuid kasutuna meil pardal seega juba poolteist aastat kaasa loksunud. Nimelt paigaldasin ma Mer-Veille antenni liiga lähedale DeLorme satelliiditräkkerile ja nii kõlaski, sisselülitatud Mer-Veille korral, selle alarm iga kümne minuti järel, just siis kui DeLorme meie asukoha kodulehele saatis. Enda õigustuseks saan öelda, et mingit vihjet nende kahe riista kohatule koostööle Mer-Veille hästi lakoonilises prantsuskeelses juhendis ei leidunud. Juhtmete vedamine, väiksemat sorti leavas, eeldab kitsastesse ruumidesse pugemist.

Katsetuste tulemusel leidsin antennile ohutu koha ahtrikajuti katusel.

Kui eelmine kala söödud ja kõht taas tühi, võib taas landi vette lasta. Sedakorda hüppas konksu otsa väike hai.

Siin läheneme Low Islets-i nimelisele korallidega ümbritsetud saartegrupile.

Vaevalt ankrusse jäänuna viipasin mööda aerutavale (nagu hiljem selgus David-ile) ja küsisin, et kuidas läheb. Mees pidas hoo kinni ning lubas hiljem läbi tulla ning asjast lähemalt rääkida.

Kuna olime korallisaarel, eemal krokudest kubisevast rannikust, siis otsustas Ruu taas lemmiktegevuse, ujumisega, tegeleda.

Koheselt hakkasid teda piirama kaks suuremat sorti lapikut kala.

Kuna Low Islets on väga kaunid ja lisaks sellele asuvad turistliku Port Douglas-e lähedal, oli siin turistilaevade liiklus üsna tihe.

Ruumi jätkus siiski kõigile.

Snorkeldamine on siin suurepärane. Kui miski üldse segab, siis ehk lainega üles loksuv hõljum.

Otsustasime saartele jalutama minna.

Ainsaks eluliselt vajalikuks kehakatteks on korallisussid, sest iial ei tea millal mõnele toadfish-le või millelegi lihtsalt teravale võid sattuda.

Saare stiilne majakas ja majakavahi maja.

Madala veega saab ühelt saarelt teisele kõndida.

Pelikanid võtavad poose.

Madalst veest leidsime suure rõõneskarbi.

See on merekaitse roheline tsoon ja isegi kui tahaks, siit midagi kaasa võtta ei tohi.

Lummavad mangroovid.

Kolm pluss üks.

Veel veidi ja oleme kõik kuival.

Vaade mangroovisaarelt majakasaarele.

Tagasi koju.

David on palju käinud ja palju näinud mees kes enamuse elust on laevamehaanikuna merd sõitnud. Ta on väga palju lugenud ja äärmiselt loogilise mõtlemisega. Mida sa veel vestluskaaslasest soovida saad?

Külas Davidi purjekas.

Õigupoolest olime siia õhtusöögile kutsutud. David oli, nagu meiegi, mustatipuliste uimedega hai kinni püüdnud ja sellest maitsva curry valmistanud. Basmati riisiga – suurepärane.

Olime siin ankrus kokku kolm päeva. Osalt selle tõttu, et nõrk tuul ei võimaldanud edasi sõita, kuid siiski tõeliselt iga siin viibitud hetke nautides.

Neljanda päeva hommikul oli ennustus soodne – 7-10 m/s kagutuult, nii et otsustasime edasi kulgeda. Kuna tegelik tuulekiirus oli lubatust pisem, läks üle hulga aja taas masti spinnaker. Korallide vahel suurt ummikat ei ole ja seega puri liialt ei rapsi.

Pealelõunal tõusis tuul üle 10 m/s kuid minek oli hea ja enne õhtut me purjeid ei puutunud. Enne Hope Island-ile sisse keeramist õnnestus spinna vaatamata vihistavale tuulele, suurpurje taga, üsna taltsalt kotti ajada.

Lootustandva nimega Hope ISland-il oli kaks laeva juba enne meid ankrusse jäänud.

Edasi Cooktowni poole.

Cooktown on põhjapoolseim asustatud punkt Austraalia idakaldal. Edasi on aborigeenide maa kus jala mahapanekuks tuleb eelnevalt luba küsida.

Sadam on kitsuke ja ankruala madal ning pea olematu.

Sadamaelu on siiski vilgas ning värvikas.

Panime ankru sisse otse kaide ees paar-kolmkümmend meetrit lähimast kalalaevast.

Umbes samapalju jäi selle poi otsas oleva Beneteau 50-ni.

Veidi eemale, selle pruunika triibu taha, jääb teine ankruala mis on madala vee ajal faarvaatrist ära lõigatud. Kui oleksime soovinud pikemaks jääda, siis oleks ainus mõistlik lahendus seal kuskil omale koht leida. Meie asukoht oli pikemaks peatuseks liiga kitsuke ja seetõttu olid närvid pingus.

Ruu läks linna toiduvarusid värskendama ning tegi mõned pildid sellest huvitavast kohast kus kapten Cook 17. juulil 1770 aastal oma uppumisohus laevaga ankrusse heitis.

Linn ise on väike ja mõnus.

Kuna ankrukoht oli väga kitsas ning laeva asendi ankru suhtes pani paika kord tuul ja siis jälle hoovus, siis mina Trollist kaugele minna ei julgenud. Jalutuskäigu asemel tegin tutvust meie naabri, Beneteau 50 meeskonnaga.

Siin pildil olen koos Steve ja Anette-ga.

Sadamat õmbritsevad mäed.

Siinne kalalaev.

Slip ja ujuvkai.

Need kalalaevad olid otsekui käega katsuda, aga õnneks me ühtegi neist ei puudutanud. Meie kitsikusest aru saamiseks olgu märgitud, et selle siinsamas kõrval poi otsas seisva Beneteau kiil oli madala veega põhjamudas kinni.

Kohalik sadamakail kala püüdmas.

Hommikul, enne teele asumist, võtsime veel Trolli paagid magevett ning kütust täis. See on meile arvatavasti viimane mugav kütuse ning vee tankimiskoht enne Lõuna-Aafrikat.

 

Ankrus Seisias. Vaikne Ookean jäi seljataha. Siin on lisaks meile veel 2 purjekat, aga ruumi oleks veel kümnelegi. Jääme siia paariks päevaks moblalevisse

Ankrus Escape Riveri suudmes, otse pärlifarmi kõrval. See on tuulele avatud ankrukoht ja seda on ka vantidest kuulda, sest alla 10 m/s tuul ei lange.

Ankrus Shelburn Bays Round Pointi kõrval. Tänane 50 miili sai juba lõunaks läbi Kuna eile ujus paadi kõrval krokodill, siis hoiame ka täna silmad lahti.

Ankrus Portland Roadsil. See on pisike mõne majaga küla. Peale meie on siin 3 kalalaeva. Täna võttis meiega raadiokontakti piirikate lennuk.

Ankrus Morrise saare kõrval. Tuul ulub vantides. Tundub, et oleme kagupassaadid kätte saanud. Samas saar on nagu muinasjutust – paar palmi ja liivarand.

Ankrus Bathurst Bays Cape Melville varjus. Vari on ainult ookeanilaine eest, sest üle mägede tulev tuul on ikka puhanguti üle 10 m/s. Teisi paate ei ole.

Ankrus Lizardi saarel Watsoni lahes. Siin on kena liivaplaaž ja mõnus liivapõhjaga ankruala. Lainet pole, ainult tuul ulub taglases.

Päris tore oli ülituristlikust Airlie Beachist taas minema saada – kiilupaak magevett ja kütusepaagid taas diislit pilgeni täis. Tuul oli muutlik ja aeg-ajalt vaikis sootuks, nii et sõiduplaani tuli pidevalt ümber mängida ja kui õhtupoole kippusime vaatamata hoolikale planeerimisele siiski pimeda kätte jääma, läks raudruun tööle ja nii podistasime end ohutus valguses siiski kohale.

Rahuliku purjetamise ajal on hea majapidamistöid teha. Võtsin käsile vasakpoolse (punase) sõidutule, mis oli Airlies põlemise ära lõpetanud. Testimisel selgus, et viis aastat tagasi kehvalt tehtud ühendus oli vee sisse lasknud ja üks juhtmetest oli täiesti korrodeerunud.

Lõikasin juhet seni lühemaks kuni rõõmsanäoline vask taas nähtavale tuli. Õnneks oli siin juhtmevaru mitu meetrit. (Tegemist oli ju AJUTISE ühendusega!)

Seda nägu otsad on juba kasutuskõlbulikud.

Ühendus korralike, liimiga kuumkahaneva isolatsiooniga krimp-kontaktidega.

Kuumaõhupüstol imeb inverteri kaudu akust umbes 100 amprit. Õnneks ainult kümmekond sekundit.

Siia jätkukohta vesi enam ei pääse, sest ka see kuumkahanev toru on liimtihendusega.

Glocester Passage-t läbides (purjede all, muidugi) kimatas meist mööda üksik vanamees rohelises paadis ja siis äkki võttis kitsukeses kohas (siin ümberringi kõik madal) kiiruse maha. Oleks talle peaaegu tagant sisse pannud, aga saime nibin-nabin ikka paremalt mööda.

Kõlkusime vaikses tuules mööda Abbot Point-i söeterminalist, mille konveier ulatub miile lahe sügavusse.

Hülpisime mööda mingitest kalakiusamispoidest.

Võrku valvas kalalaev.

Nii näeb välja enamik siinseid kalapaate.

Kallas ja kauged mäed.

Õhtupäikeses võis kaldal näha suhkrurootüügaste põletamisel tekkivat suitsu.

Selle kalju nimi on sobivalt The Bun (Kukkel).

Selle etapi esimese pikema peatuse tegime Townsville lähedasel Magnetic Island-il.

Nüüd puhus küll juba korralik sõidutuul, aga Magnetic oma jalutusradade ja mitme plaažiga tundus kutsuv.

Põhiankrukoht on Horseshoe lahes.

Massiivne kivitrepp teel Balding Beach-ile.

Mõned pildid raja äärest.

Siin Balding Beach ise.

Edasi järgmisele plaažile.

See on Radical Beach.

Arthur Beach.

Siin nägime esimest korda küpseid Cabbage Tree vilju.

Lahedad seemned.

Eukalüpti otsas puhkas raskest lehtedenäksimisest väsinud koaalapere.

Muidugi ronisime ka saare kõrgeimasse tippu.

Orpheus-e saare paadikai on üsna mõttetus kohas – selle juures head ankrukohta ei ole. Meie leidsime mönusa nišši Little Pioneer Bay-s (Väikse Pioneeri lahes).

Ruu lappab enne poi võtmist besaani kokku.

Külalispoid on Queenslandis sinised.

Purjekatted peal ja otsad kokku sebitus, siis võib asuda loodust ja drinki nautima.

Ja seejärel on avastusretke aeg.

Rannalt, kämpinguplatsi juurest, läheb peaaegu märkamatu rada mäeharjale, kust avaneb tore vaade Väikese Pioneeri lahele ja seal ankurdavatele laevadele.

Teisel pool saart on koralliriffid ja nende taga Vaikne Ookean.

Matkajad tipus.

Mõõna ajal taandus vesi peaaegu et külalispoideni.

Väike ja vilgas kohalik.

Jalutasime mööda mõõnaga paljandunud merepõhja.

See toadfish mängis mõõnalombis kivi. Tal on võimas nokataoline suu ja on olnud juhtumeid, kus toadfish on hooletul vees sulistajal varba maha hammustanud. Lisaks on tal mürgised ogad ning süüa ta loomulikult ka ei kõlba.

Kuivale jäänud rõõneskarp.

Krabi teeb ennast hirmuäratavaks.

Ruu ja mõõn.

Mõõnaga pääseb mangroovijuurte vahele jalutama.

Mangroov on ikka üks naljakas taim küll.

Ruu ja teod.

Järgmisel päeval, enne Hinchinbrooki kanalisse sisse keeramist, möödusime Lucinda suhkruterminalist koos selle kolm miili merre ulatuva  konveieriga.

Meist kimatas mööda endise vähipüüdja Don-i 55-jalane mootorpurjekas Solstice.

Hinchinbrooke saare kauneim ankrukoht on Deluge jõe suudmes.

Samas ei saa laita ka Mendel-i, Paluma ja Gayundah-i suudmetest avanevaid vaateid.

Õhtuks ankrukoha valimine on tõsine töö.

Meie siin kanalis ei peatunudki, vaid ruttasime edasi Goold-i saare külje alla. Siin on kenad liivarannad.

Kaldal oli igasugu pusasid.

Sedakorda oleme oma laigulise jullaga Dunk Island-i rannas.

Siin oli mõni aeg tagasi noobel rannahotell mitmete väiksemate majakeste, restoranide, kohvikute ja basseiniga. Nüüd on majad räämas ja lagunenud, aga kuuldavasti on kompleks seitsme miljoni kohaliku dollari eest omanikku vahetanud ja tõesti, mõnel objektil töö juba käis.

Peale meie oli lahes ankrus veel kolm-neli paatkonda, nende hulgas Peter (minu kõrval) oma kollase Laurent Giles-i jauliga ning, meile juba tuttavad Don ja Eliza Solstice-ga.

Lõunapeatus mererannal.

Kas selles lehes elab mingi söödik?

50-jalane Lagoon kihutab värskes kagupassaadis asümmeetrilise jõul meie ankrukoha suunas.

Palmide juurestik meenutab pigem pintslit.

 

Põhiline on olla õiget värvi.

Kuulu järgi oli üks vaene mees pisut purjus olnud ja sadakond miili liiga vara Hinchinbrook-i kanalisse keerata üritanud. Kas see tõesti nii oli, me ei tea, aga kena alumiiniumjaht seisab igatahes juba rohkem kui aasta Mourilyan Harbour-i lähedal kaldakaridel.

See purjekas on troopilise tsükloni eest mangroovidesse peitu pugenud.

Taaskohtumine Solstice ja selle meeskonnaga.

Siin üks näide sellest, kuidas purjetajad üksteist toetavad ja aitavad. Dunk-i saarel kohtudes olin jutu sees välja lobisenud, et meil muidu kõik kenasti, ainult leib lõppes otsa. Eliza-le oli see meelde jäänud ja meid Mourilyani sisenemas nähes tõid nad Don-iga meile enne maale jalutama minekut pätsi leiba. Igati hoolitsev ja kena neist.

Tundub, et liigume Cairns-i suunas enam-vähem samas tempos, sest kohtusime taas juba meie järgmises ankrukohas Fitzroi saarel, matkarajal.

See vägev kivitee viib tuletorni juurde.

Pakkusin jutu sees ühe kohalviibinud Korea tüdrukuga välja, et tegemist on maailma koledaima tuletorniga, aga ta ei olnud sellega nõus. Nimelt oli ta kunagi Kambodžas kaks tundi roninud mäkke, et jõuda veel koledama tuletorni juurde. Lisaks ei olevat sealt ka mingit vaadet avanenud.

Igatahes olid need vaated, mis meie koletorni juurest avanesid, hingematvalt kaunid.

Tuletorni juurest viis rada ringiga tagasi meie plaažile.

Kakaduud on temperamentsed ja lärmakad linnud.

Enne tagasi laevale minekut põikasime läbi pisikeselt, kuid paljulubava nimega Nudey plaažilt.

Solstice teel Cairnsi suunas.