Praamisõit Wellingtonist Põhjasaarel Pictonisse Lõunasaarel võtab umbes kolm tundi. Meie sõit üle saari eraldava Cooki väina oli tuuline kuid päikeseline.
Lähenevad Lõunasaare kaljused rannad.
Laevatekil.
Tohutu kalafarm.
Picton ei ole kuigi suur.
Pictonisse me pidama ei jäänud. Niipea kui uus auto oli käes sõitsime edasi Motueka-sse, et minna jalutama Abel Tasmani nimelisse rahvusparki. Kämbis tuli meid tervitama raagritsikas.
See naljakas elukas on üsna suur, nii 7-8 cm pikkune.
Kui me järgmisel hommikul Tasmani parki jõudsime, oli vesi madal ning mägede ja vee vahel laiusid tõelised liivalagendikud.
Oli tore mööda liivavälju kõndida ja eemal sinerdavat vett imetleda.
Kaldal oli veel teisigi mõõnanautijaid.
Rada kulges piki kaldajoont, kord kõrgemale tõustes ja siis jälle madalamale, vee piirile laskudes.
Kõrged kaljukaldad vaheldusid liivaplaažidega.
Teeservas kasvavad puud olid enamasti tundmatut liiki ja mõned neist üsna eksootilise välimusega.
Raja kõrgemates punktides saime metsast välja
ja ümberringi avanesid lummavad vaated.
Kui on soovi, siis võib siin jalutamise asemel ka kajakiretke teha.
Vajadusel saab endale ka veetakso järgi kutsuda.
Ilm oli tõesti hea ja Ruu otsustas ujuma minna. Eesti talvest saabunud Killy ja Elton ei olnud veel piisavalt aklimatiseerunud.
Ühte teed ei saa kaks korda käia. Kuigi tulime tagasi sama rada mööda mida läksimegi oli see juba uus, suur puu oli otse rajale langenud.
Järgmisel päeval sõitsime läänerannikut mööda lõuna poole Punakaiki suunas. Teele jäi Tauranga lahe hülgekoloonia.
Cape Foulwind-i hobused.
Ilm läks sajuseks. Aeg-ajalt isegi müristas äikest. Õnneks oli Punakaiki kämping halvaks ilmaks hästi valmistunud. Lisaks suurtele katusealustele söögilaudadele ja köögile oli olemas isegi eraldi pursuikaga riietekuivatusruum. Sellise ilmaga läheb veini nii söögi sisse kui selle kõrvale.
Punakaiki “Pannkoogikaljud”.
Ilm ei paranenud oluliselt ka järgmisel päeval. Ikka udu ja sadu üksikute selginemistega. Vaatamata sellele oli vaja Franz Josef-i liustikku vaatamas käia. Tee liustiku juurde on ümbritsetud kõrgete kaljuseinte ning kümnete neilt langevate jugadega.
Liustikule lähemale saab siin ainult giidiga.
Ka raja ääres tuli kohati jää moreeni alt nähtavale.
Orupõhja sammaldunud kivid.
Kõrvalrada viis kummalise soiste servadega mägijärve juurde.
Mis taim see küll võiks olla?
Veidi lähemalt.
Tõsiselt samblas puu. Selleks hetkeks me polnud nendega veel harjunud.
Kohev ja vesine.
Lihtsalt üks tore sõnajalapuhmas.
Edasi Wanaka suunas.
Wanakast saab hea ülevaate, kui ronida kõrvalasuvale Mount Iron-ile (Rauamäele). See koht on siin tähtis selle pärast, et siin peeti Uus-Meremaa esimesed karjakoerte võistlused.
Järgmisel päeval võtsime ette juba väärikama, 1578 meetri kõrguse Roys Peak-i nimelise mäe. Vaated olid kõrgusele vastavad.
Mõned rajaäärsed taimed.
Need kajakad noolivad võileivatükke Wanaka järve ääres.
Meie järgmises peatuskohas Te Anau-s puhus tuul endise hoolega ja samanimeline järv oli jäneseid täis. Turiste Milfordi lahele vedavaid koptereid see ei seganud.
Kepler-i rada Waiau jõe ääres.
Eemalt paistsid Fjordlandi lumised tipud.
Rajalt kõrvale põikav laudtee viis kena soojärve juurde.
Mõned sammaldunud ja seenetanud kännud.
Mõned linnud uudistasid matkajaid julgelt ega kiirustanud minema lendama.
See peaks olema South Island Robin.
Milford-i lahe äärde mineva tee äärest algab kuulus mitmepäevane Routeburn-i matkarada. Meie tegime sellest ühe väikse jupi kuni Earland-i joani.
Siin oli vett tilkuvat sammalt juba kõikjal.
Siin näed ühe päeva jooksul rohkem jugasid kui terve Norra puhkuse jooksul.
Tegime väikse kõrvalpõike lähedalasuvasse mäetippu. Vaadet küll polnud, aga läbi pilve kumav päike tõi huvitava soiselt niiske taimestiku värvid kenasti esile.
Tagasi Routeburn-i rajal.
Kui selline puu rajale kukub, siis on järsul nõlval sellest mööda saamine tõsine osavuseproov.
Kaunis sügavpunane kännujurakas.
See on 174 meetri kõrgune Earland-i juga.
Päev lummavas, veest pakatavas, samblasse uppuvas metsas on ainulaadne.
Meie aeg Lõunasaarel hakkab lõppema ja on aeg tagasi tsivilisatsiooni pöörduda. Tee Queenstown-i kus meid ootas ees hüvastijätt Uus Meremaa Lõunasaarega viis läbi “hirvedemaa”. Deer Country – nii nad seda kanti kutsusidki.
Queenstown on kaunis ja modernne, maalilise Wakatipu järve kaldal asuv linn,
aga väga turistlik. See väljendub nii linnapildis kui ka poodide hinnatasemes.
Klassikalise välimusega lõbusõiduaurik läheneb Queenstowni südamele.
Ronisime linna kohal kõrguvale Queenstown Hill-i otsa.
Juba kaua aega ei ole nii tuttavlikke seeni kohanud.
Ohakas oma täies ilus.
Brittide “jõulukuusk” holly.
Elton mäel.
See on “Soovide korv”.
Vaade Wakatipu järvele. Kaugel ees on Fjordland.
Teepuu õitseb.
Veel üks õitsev asi raja äärest.
Päike oli veel kõrgel…
Oma Lõunasaareretke viimasel päeval läksime veel meile juba tuttavale Routeburn-i rajale, kuid seekord selle teise otsa.
Kui minu klassikaaslased ja head sõbrad Killy ja Elton ei oleks Uus-Meremaale tulnud, oleks meil tubli osa sellest riigist ilmselt nägemata jäänud, sest purjetajatena piirdunuks me oma uurimisretkedel ookeaniäärsete lahtede ning linnadega. Võimalus rendiautoga kämpima sõita oli seega teretulnud. Samuti kõlas hea nende plaan enamus ajast kõledavõitu kuid eksootilisel lõunasaarel veeta. Igatahes mahutasime me end ja oma telkimiskraami autosse ning pärast paaripäevast Whangarei lähiümbrusega tutvumist keeras Killy kindlakäeliselt auto nina lõuna suunas.
Tulemuslik retk nõuab head planeerimist. Siin Elton, Killy ja Ruu sellega meie esimeses, Rotorua kämbis just tegelevadki.
Toit valmib tuulevarjulises kohas.
Vana-aasta õhtu.
Uni maitses põrandaküttega telgis hea. Kuna viibisime soojaveeallikate ja muu seesuguse piirkonnas, siis oli maapind nii mõneski kohas tuntavalt soe.
Sinises järves (Jah, nii selle nimi oligi!) ujus ringi krokodillininaga amfiib-buss. Selge see, et olime keset kohalike puhkajate ja välisturistide möllu ja nii jäi see meie reisi lõpuni. Mis parata, tahtsime ju näha just neidsamu Uus-Meremaa olulisemaid vaatamisväärsusi mille pärast olid siia lennanud ka näiteks tuhanded jaapanlased.
Metsajalutusradadel oli elu rahulikum.
Lummav sõnajalapuude mets.
Eksimisvõimalust ei ole, sest rajad on korralikud ning sildid.selged.
Sõnajalgadest õhkub maagiat.
Seda looma siin olema ei peaks, aga ometi kalpsas ta metsarajal meie ette, poseeris rahulikult ja kiiret polnud tal kuhugi.
Kõrred üle pea.
Teeäärne lill.
Muljetavaldav jäänuk kunagisest hiidpuust.
Vaade Whakapongakau otsast. All paista Rotorua järv mille ääres me kämpisime.
Oleks nagu hiiglaslikus botaanikaaias matkanud.
Meie järgmiseks sihtkohaks oli Wai-O-Tapa termaalpark ehk siis selline koht kus kõikjal aurab ja muliseb maa seest tulevast soojast veest ning õhust. Kõigepealt läksime kindlal kellaajal purskavat geisrit vaatama. Esialgu oli kõik rahulik,
aga siis tuli lavale tädi kes puistas geisrisse mingit pesuvahendi sarnast ollust.
See oli piisav, et geiser ellu ärkaks. Saime teada, et see geiser purskaks ka ilma stimuleerimiseta umbes korra ööpäevas kuid ennustamatul kellaajal.
Pargis endas auras, mulistas ja lõhnas.
Mitmesugused veega maapinnale toodud keemilised elemendid tekitasid huvitava värvidemängu.
Eriti kirkate värvidega kosk.
Väävlikoobas.
Linnud tundsid end selles soojas ja värvilises nagu kodus.
Leheroheline järv.
Selle järve neoonsinakas-rohekat tooni digifotokal ei ole. Selle tooni nägemiseks tuleb ise kohale minna.
Termaalpargi lähedal oli veel tore koht mulksuvate sooja muda lompidega.
Aeg ajalt lendas muda isegi paari meetri kõrgusele.
Edasi võtsime suuna imekauni Taupo järve suunas ja tee peal vaatasime üle ka võimsa Huka joa Waikato jõel. See juga ei ole väga kõrge, kuid veemass mis sealsest kaljukitsikusest läbi läheb on tohutu ja klaassinine.
Hõljumit on vähe ning vesi seega kirkalt läbipaistev.
Matkajad puhkehetkel Waikato jõe ääres.
Jõkke suubuva soojaveeallika nautijaid oli, vaatamata jahedapoolsele päevale, suur hulk.
Jõeäärne lill.
Peatuma jäime Taupo järve äärsesse kämpi. Kohe sealsamas lähedal asub toredate kõrgete kallastega Tongariro jõgi, mis on tuntud oma forellirohkusega.
Meie nautisime siiki põhiliselt kohalikku loodust.
Valik sõnajalalehti.
Siin õitseb väiksemat liiki, kuni kaheksa meetri kõrguseks kasvav Tea-Tree (teepuu) Manuka.
Selline maja forellijõe ääres kuluks ära igale kirglikule kalamehele.
Tagasi oma Taupo järve äärses kämbis.
Vorstigrill.
Õhtusöök kuningliku vaatega.
Tongariro kandis igavaks ei lähe. Siin sõnajalad jalutuskäigult Tupapakurua joa juurde.
Ja siin juga ise.
Üks siinsetest põhiatraktsioonidest on ronida üle Tongariro ja Ngauruhoe mägede vahelise platoo ning sadula. Kuna trehvas olema mõistlik ilm läksime sinna meiegi. Kuigi olime kohal üsna varakult, ulatus parkivate autode rodu juba kolme kilomeetri kaugusele ametlikust parklast.
Rajale pääsemiseks tuli veidi trügida. Ei olnud kahtlustki, et tegu on populaarse atraktsiooniga.
Raja ääres õitses midagi tuttavlikku kuid ühtlasi võõrast.
Teiste omasuguste hulgas.
Ngauruhoe vulkaani tipp veel auras kergelt.
Hommikupäike sulatab igikeltsast jääkristalle välja.
Sadulalt avanev vaade oli vägev.
Lõunapeatuse tegime selle järve ääres.
Väävline oja.
Eemal paistis viimati alles 1998 aastal pursanud Ruapehu lumine tipp.
Helikopter transportis väikest ekskavaatorit.
Oli aeg Lõunasaarele suunduda. Kuna praamid sinna väljuvad pealinn Wellingtonist, siis tegime peatuse ka siin. Pildil on linna kohal kõrguva mäe nõlval asuva hostel-kämpingu telkimisplats.
Kõigil ei tule pähe enne auto ostu garaaž üle mõõta.
Tänavakunst.
Wellington kõverdub sügava lahe ümber.
See on südalinna paadisadam.
Hüppad ise või tuleks aidata?
Ajalooline ujuvkraana.
Kesklinn oli huvitav kuid eklektiline.
Üle tänava minev jalakäijatesild.
Õhtul ronisime Wellingtoni kohal kõrguva mäe tippu.
Wellingtoni kurikuulus lennuväli.
Majad kämpingu lähedalt.
Vaade telgisuust.
Hommikul vedasime oma kotid praamile ja jätsime Põhjasaarega hüvasti.
Ankrus Mawhiti lahes uhke nimega Palmiplaažil. Ilm on soe vaatamata pilves taevale. Õhtuks ennustatakse tormituult. Siin lahes oleme selle eest kaitstud.
Whangarei on koht kuhu paljud ümbermaailmapurjetajad oma paadid lõunapoolkera orkaanihooajaks (siinkandis tsüklonihooajaks) varju toovad. Paljudele on see esimeseks Uus-Meremaa sadamaks. Ja miks ka mitte. Whangarei asub üsna Uus-Meremaa põhjaosas ja ongi põhjapoolt vaadates esimene arvestatava suurusega linn kust mõistliku hinnaga süüa annab osta ja muudki kaubad käeulatuses on. Rääkimata kõikvõimalikest purje-, katete-, paadi-, tehnika- ja muudele firmadele, millel orkaanihooajal purjekate teenindamisega tuli takus. Mis puutub purjejahtide remonti ja hooldusse, siis siin saab selle tehtud ja maailma parimal tasemel. Meilegi oli siia sisse põikamise peamiseks põhjuseks vajadus paadipõhja uus värv saada.
Whangarei tuntum jahisadam on Town Basin Marina ja see asub sõna otseses mõttes kesklinnas. Asendi teeb kruiseri jaoks eriti meeldivaks veel asjaolu et suurim ja odavaim toidupood asub saja meetri kaugusel kaist ja otse selle kõrval on veel suur lihakarn ning alkoholipood. Mis sa hing veel ihaldada oskad? Miinuspoolele tuleb ehk märkida asjaolu, et siia jõudmiseks tuleb ookeanilt umbes viisteist miili piki jõge sisemaa suunas sõita. Selle eest aga ei ulatu siia ookeaniummikas.
Meie esimeseks sihtpunktiks oli siiski mitte südalinna jahisadam vaid sellest teisel pool jõge, viie minuti jalutuskäigu kaugusel asuv Riverside Drive Marina kus lisaks kaikoha võimalusele on olemas ka elling ning kõikvõimalikud tehnilised teenused. Muuseas on selles marinas ka päris hea paadividinate pood.
Enne kui Whangarei jahisadamate juurde pääseb tuleb läbi pääseda uuest tõstesillast mille kuju maooride luust õngekonksu peab meenutama. Oli reede õhtu ning silda ei avata tipptunnil kella neljast poole kuueni. Kuigi tõusuhoovus oli meie poolt jõudsime sillani siiski alles 16.03. Võtsin sillaavajatega varakult ühendust ja üritasin neid ära räälkida, aga punktuaalsus jäi võidule. Õnneks on silla kummalgi poolel ootepontoonid mille külge meiegi end ühendasime ja rahulikult kuni silla avamiseni õlut libistasime. Kuhu meil ikka kiiret. Välja meid enne esmaspäeva hommikut nagunii ei tõsteta.
Kui sild lõpuks lahti tehti, siis kimatasime Riverside Drive Marina poole (siin pildil on paremat kätt).
Kuna oli reede õhtu, siis olid töötajad juba koju läinud. Leidsime väikse otsimise järel omale marina ainsa vaba kaikoha, mis hiljem osutuski väljatõstmist ootavatele paatidele reserveerituks. Ehk siis just meile. Kui lõpuks endas kindlad olime ja silduma hakkasime, olid kail juba abikäed ootamas. Üks neist, oma eluasemeks olevat mootorpaati hooldama tulnud pensionär George, tuli hiljem koos oma veinigklaasiga meile tere tulemast ütlema. Kutsusime ta korraks kokpitti istuma. Korraks sellepärast, et tahtsime veel enne poodide sulgumist supermarketis liha ja leiva järel käia.
Järgmisel päeval läksime linnaga tutvuma. Ühtlasi oli tarvis veel suuremas paadipoes ära käia. Leidsime marinast ühe lõbusa selli kes meid oma mikrobussiga kohale lubas sõidutada.
Tagasi laevale tulime üle uue tõstesilla mineva jalutustee kaudu.
Sild veidi lähemalt.
Ja nii käib see lahti.
Jõe ääres seisis bulb-kerega purjekas. Laevainseneride mõte töötab siin väsimatult! Nii palju erinevaid taglaseid ja keretüüpe kui siin ei ole me kuskil varem näinud.
Siin oleme Trolliga veel ootekai ääres.
Jõulud on lähenemas ja kohalik “jõulupuu” pohutukawa on täies õies.
Esmaspäeva hommikul rippusime juba liikurkraana lintide küljes.
Nii nägi Trolli põhi välja kohe pärast veest tõstmist. Mürkvärvi just palju alles ei ole jäänud ja kohati paistab läbi alumisi värvikihte. See tume kiht on meresodist, aga karpe ega muid vee-elukaid ei ole kuskil näha. Käisin ju korra-kaks kuus kogu põhja kadakapuust pannilabidaga üle.
Värvipoe transpordiga saabus meie uus põhjavärv Carboline ja mõned töövahendid. Värvi tellisime kokku 12 liitrit. Sellest peaks jätkuma kolmeks korralikuks kihiks.
Pärast korralikku survepesu spetsiaalsel pesualal kust kogu mürkvärvi- ja molluskijääkidega vesi kokku kogutakse, pani kraana meid pukkidele paika. Pukid on siin kavala konstruktsiooniga ja toetavad paati külgedelt, veeliinist kõrgemalt ning paarist kohast kiilu alt, jättes selliselt praktiliselt kogu veealuse kerepinna hõlpsalt värvitavaks.
Kuna Trolli veeliin oli tavapärasest suurema koormatuse tõttu osaliselt vee alla jäänud, siis otsustasin seda varasema ehistriibu võrra tõsta, et molluskid ja muu vee sodi meie pragunevat geelkoati liiga lihtsalt kätte ei saaks. Selleks tuli ehistriibu värv korralikult maha lihvida, sest muidu ei hakka mürkvärv sinna korralikult kinni. Seadus lubab siin kuivlihvimist ainult koos tolmuimejaga. Õnneks oli üks sadamatöötaja varmas meile 50 NZ$ eest päevas kogu seadmekomplekti rentima.
Kuigi põhi oli survepesu järel uueks mürkvärviks praktiliselt valmis lasksin selle kindluse mõttes korra jämeda liivapaberiga ka üle. Muret tegid eelkõige need kohad kus vanemad tundmatu värvi kihid olid välja tulnud ning kohati põhja küljest lahti koorumas.
Värvikaupmees ütles, et me võime oma korralikult pestud, Hempel Basic-u jääkidega põhja kohe uute Carboline mürkvärvi kihtidega katta. Kuna meil uue veeliini läheduses oli niikuinii haljas geelkoat väljas ja siin-seal põhja all punerdasid-rohetasid mingi tundmatu värvi kihid, siis katsime enamuse põhjapinda siiski ka kauni hõbedase Interlux-i krundiga.
Põhjatööde kõrvalt võtsime veel aega, et tellida uued kokpiti küljekatted. Mitte, et vanad totaalselt läbi oleks kulunud, aga tahtsime neid ahtri suunas veidi pikendada, et kuudi katuselt allanirisev vesi kokpitiistmetele ei valguks. Siin on Undercover Canvase omanik Ronnie Trollis mõõte võtmas. Ronnie on elupõline surfar ja tööd teeb ainult sedavõrd, et ära elada. Ise ütles ta enda kohta, et aastad pole enam need ja ta on surfi maha jätnud ning vanuritele sobivama ning füüsiliselt kergema lumilauaga tegelema hakanud.
Tallinnas vahetult enne ärasõitu uue katte saanud roolimehe iste oli lootusetult kulunud. Ronnie lubas ka sellele uue ja püsivama naha peale panna.
Siin on üks meie naaberpaatidest Riverside-s. Need rootslased on siin ellingus olevas uhkes Aphrodite-s juba aastaid elanud ja ei tundunud veel kuhugi kiirustavat.
Reede hommikuks oli Trolli põhi kaunis ookeaisinine ja veeskamisaeg käes.
Vahetult enne Riverside Drive Marinast lahkumist tuli kesklinnast mail, et neil vabanes meile sobiv hoiukoht. Nimelt oli meil plaan peatselt sõpradega kolmeks nädalaks autoreisile minna ja tahtsime selleks ajaks Trolli Whangareis postide vahele kinnitada, et süda reisi ajal tema julgeoleku pärast ei valutaks. Päris kaikoht sadamas oleks muidugi ka hea, aga meile liiga kallis. Olime juba üle kuu aja ootenimekirjas olnud ja meie võimalus avanes just parajal hetkel.
Laeva postide vahele kinnitamiseks on vaja üks ots vöörist ühe posti ümber oleva rõnga ning teine ots ahtrist teise post ümber oleva rõnga külge saada. Arvestades seda, et need rõngad ujuvad veepinnal käeulatusest väljas ja et puhus värske külgtuul ning mööda kohises mõningane tõusuhoovus, oleks see üsna triki tegevus olnud. Õnneks tuli meile appi meie kimbatust märganud Hollandi päritolu naaber.
Siin oleme juba kenasti kinnitatud, teiste omasuguste seas.
Korralik ujuvkai jullade kinnitamiseks oli meist vähem kui saja meetri kaugusel.
Nüüd kus organisatoorsed tegevused olid kontrolli all saime me rahulikult Whangareiga tutvuma jätkata. Siin paar jõuluvärvides puud.
Need lillad puud on ikka tõelised õitemered.
Ronisime ühe lähedase mäe otsa. Nii paistis sealt Whangareisse sissesõit.
Üks katamaraan on parasjagu linnast lahkumas.
Whangarei südalinn.
Nii need paadid seal postide vahel seisavad. Pildil vasakpoolne on katade rida.
Jalutuskäik sõnajalapuude all.
Raekoda.
Raamatukogu taga oli roosiaed.
Puuslikud raamatukogu kõrval.
Käisime ka linna serva, endisesse karjääri, ehitatud kunstnikelinnakus.
Ühel õhtul olime kutsutud Robbie ja Stephanie purjekasse Red Whitch õhtusöögile. Robbie on päritolult Uus-Meremaalane, aga ta pidas aastaid Kalifornias paaditöökoda. Nüüdki töötab ta aeg ajalt teiste purjekate kallal, aga plaan on peatselt jälle pikemale tuurile minna.
Peale meie oli kohal veel üks ameeriklastest purjetajapaar.
Jõulutuledes naaberpaat.
Red Whitch.
Stephanie oma igapäevase liiklusvahendiga.
Kuna jullasild on nii lähedal, siis pole maale minekuks mootorit vaja kasutada.
Saime kätte ka meie uued kokpiti küljekatted. Nüüd vihm meid niisama lihtsalt kätte ei saa.
Vaade trollile jõe teiselt kaldalt.
Streikima hakanud käivitusakut laadima mõeldud generaator tuli välja võtta.
Lähemal uurimisel selgus, et streigi põhjustasid sisemise regulaatori ebaühtlaselt kulunud harjad. Nimelt on harjad kontaktori suhtes veidi nihkes ja kulumata serv tõstab harjade pinna kontaktorilt üles. Ajutise lahendusena lõikasin harjade turris servad maha. Nüüd funktsioneerib stardiaku laadimine jälle normaalselt.
Tahtsin välja vahetada ka roolipalleri ülemise, tugevalt loksuma hakanud, laagri. See on tekile kinnituv mingist plastikust moodustis. Kuigi olin oma mõõtmistes kindel, tahtis Whangarei Engineering-u Grant enne uue treimist ikkagi Trolli roolipalleri oma mikromeetriga üle käia. Sai viie sajandiku piires sama tulemuse mis mina oma nihikuga.
Ruu kasutas jõuluaega fotode sorteerimiseks ja tõlketööks.
Siin on Robbie ja Stephie meie juures õhtusöögil. Oli mõnus ja lõbus.
Ruu koos Stephie kingitud kommidega.
Pardipere meie paadi kõrval.
Siin üks teine lind meie kinnitusposti otsas.
Frances, meie tuttav Tongalt, oli kodusest Hollandist tagasi ning tuli oma Ameerika tüdruksõbra Shirly-ga meile külla. Selle mehega jätkub juttu alati kauemaks.
Siin oleme meie vastukülaskäigul. Loodetavasti satume veel kuskil koos ankrusse enne kui Uus-Meremaalt ära sõidame. Frances ja Shirly jäävad veel vähemalt aastaks Vaiksele Ookeanile.
Külas meist kaks posti edasi parkivas Amel Super Maramu 2000-s. Küpsiseid pakuvad Michel ja Marie-Noëlle. Oma 54-ja jalaga on Maramu tõeliselt mugav ja ruumikas purjekas.
Sõbrad tulid külla.
Veel enne kui me Maila (Killy) ja Tõnu renditud autoga sisemaatiirule suundusime käisime ära ka Whangarei lähedal asuvas Kiwi House-s kus on võimalik näha kahte elusat Kiwit ning paari muud haruldasemat kohalikku elukat. Siin pilt ühest gekkost.
Kiwi House ümbruses on lisaks väga kobedale kohalikule muuseumile ka mitmeid huviklubide ruume: auruvedurid, miniraudteed, vanaautod jms.
See jõgi jõuab kunagi ka Whangareisse. Lähme nimelt Whangarei jugasid vaatama.
Lill ja Killy.
Whangarei Falls.
Jugade kõrval olid basaltsambad. Väga sarnased neile mida me Iirimaal nägime.
Ankrus Motuihe saare Takutairaroa lahes. See on ilusa pika liivaplaažiga koht, aga avatud ookeaniummikale. Laht on pungil nädalavahetust veetvaid kohalikke.
