Ankrus Kawau saare sügavas Bon Accord lahes. Ilm on tuuline ja vihmane ning homme peaks veel hullemaks minema. Üritasime Barrierile minna, aga tulime tagasi.

Ankrus Kawau saarel Mansionhouse lahes. Ilm on imeilus ja lahes erinevalt eelmise korra paarikümnest vaid kolm pasti. Kõrghooaeg on möödas.

Ankrus Tiritiri Maitangi saarel Fishermans lahes. See on pisike ja küllaltki sügav laht, aga õnneks on tuul täpselt saare teiselt poolt.

Auckland on Uus-Meremaa suurim linn ja ka siinne purjetamispealinn.

Meie saabudes oli südalinna meresadamas kolm suurt kruiisilaeva.

Siin pildil keskel on “Ferry House” ehk siis vana laevaterminal.

Kesklinna Westhaven Marina-st möödudes jäi silma turiste lõbustav kahvelkuunar.

Esimese öö Aucklandis veetsime ankrus. Kohe pärast silla alt läbi purjetamist jääb vasakut kätt hea ankrukoht kalda ja pisikese Watchman-i saare vahel. Siin on lähedal mitu väikest plaaži ja üks korralik kai mis on kõik ühiskondlikuks kasutamiseks, nii et kaldale pääsemisega ei ole probleemi ja kesklinn on paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Linnaliinibusse me ei ole küll tarvitanud, aga ka need on täiesti olemas.

Järgmisel hommikul kolisime ümber oma broneeritud kohale Westhaven Marinas. See on suur ja põhiliselt kohalikele jahtidele mõeldud sadam. Külalisjahte nägime peale Trolli vaid ühte ja seegi oli pigem superjahina kirja minev elukas. Nagu oleme nüüd aru saanud, ei ole Auckland eriti kruiserisõbralik koht. Toidupoed on kallid ja kaugel, tohutus sadamas on vaid üksikud duširuumid ning ainult kaks pesumasinat. Autorenti sadamas ei ole, peab kõndima kesklinna. Sadamakontori rahvas oli küll kiwilikult lahke, aga ega neil mingeid teenuseid ega ka linnainfot pakkuda ei olnud. Pigem olid nad pisut ehmunud, et mis me neist tahame. Tõsi, ega meil neid vaja ei olnudki, sest kõik rahalised tehingud olid internetis ette tehtud ning väravakoodidki olid e-mailiga käes. Ilma koodita poleks isegi kailt välja pääsenud, et kontorisse minna. Marina ise on korralik – kaid on uued ning stabiilsed ja igal kaikohal on oma elektri- ja veeühendus, mille kasutamist mõõdetakse ja mille eest siis vastavalt ka tasuda tuleb.

Siin üks kena puupurjekas.

Dinghy dock.

Sky Tower sadama poolt vaadatuna.

Värviliste pisipurjekate võistlus sadamaterritooriumil.

See on üks võimalus oma mootorpaati kesklinnas hoida.

Kohe nende endiste tsemendihoidlate taga on superjahtide kaid.

Kalad sadama kalaturul.

Marinast pääseb südalinna üle tõstesilla.

Igati moodne arhitektuur.

Olemas on nii tavalised- kui ka vesilennuk-, kaater- ja koptertaksod. Palju liiklust käibki just kesklinna ja lähisaarte vahel.

Südalinna kaide äärest leidsime lisaks nii mõnelegi superjahile ka ühe Mini Transat-i 6,5 meetri pikkuse purjeka.

See on üks endistest Uus-Meremaa Ameerika Karika jahtidest millega nüüd lõbusõite tehakse. Üks huvitav võimalus on võtta osa kahe Ameerika Karika jahi vahelisest match race-st.

Peatänav Queen Street.

Siin on tuliuute pilvelõhkujate vahel ka mõned vanemad hooned.

Kräu ja Ruu Victoria pargis puu juures.

Purskkaev Victoria pargis.

Aucklandi muuseumi massivse hoone imposantne sissepääs. Muuseum ise on ka päris põnev pakkudes igaühele midagi.

Muuseumi kõrval pargis oli käimas laternatefestival. Telgid pakkusid nuudleid ning muid idamaiseid toite ja laval esinesid hiina artistid.

Samad sägad olevat esinenud ka Pekingi olümpia avamisel.

Öine vaade kesklinnale sillatagusest ankrukohast.

Otsustasime, et ka meie julla on omale rattad ära teeninud. Neid kasutades saab ka üks inimene mootoriga julla kaldale veetud.

Vajadusel saab need rattad lihtsalt küljest monteerida.

Linnapargis lõbutsesid tudengid. Lisaks sellele, et nad isa nalja tegid, oli neil  vaja ka muid sealviibivaid inimesi igasugu lollusi tegema panna.

See säga käis näiteks purskkaevus ujumas.

Heidil värvisid nad ühe küüne pärlmutterlakiga ära.

Siin mõned lilled linnapargist ja selle talveaiast.

Üks ekstrakole paarisentimeetrine putukas ka.

Ankrus Oneroa lahes Waiheke saarel. Kuna on reede õhtu, siis on laht kubinal jahte täis ja neid tuleb muudkui juurde.

Ankrus Motuihel Takutairatoa lahes. Laht oli tühi kui me siiapoole pöörasime, aga nüüd on siin lisaks meile kaks suuremat ja üks väiksem mootorpaat.

Ankrus Islingtoni lahes Rangitoto vulkaani kõrval. Oligi juba aeg linnast minema saada.

Taas Aucklandis Westhaven marinas. Ilm on suvine, ehk liigagi suvine sadamas istumiseks. Lähme linna jalutama.

Järgmisena olid meil plaanis paarissaared Rangitoto ja Motutapu. Need on kaks üksteisega kitsa maaribaga ühendatud teineteisest totaalselt erinevat saart. Rangitoto on ainult 800 aasta vanune vulkaanisaar kus puude vaheline pind on kaetud musta karuse basaldiga. Motutapu seevastu kujutab endast kaunite roheliste küngastega pastoraalset idülli. Mõlemal saarel on kilomeetreid korrastatud matkaradu.

Ankurdasime Trolli nende saarte vahelisse Islington-i lahte ja võtsime esimesena käsile Rangitoto vulkaanisaare. Siin me kõnnimegi Rangitoto 259 meetrise tipu suunas.

Vulkaanikraatri servas asuvalt platvormilt avaneb kaunis vaade Aucklandile.

Siin me Ruuga seisamegi, seljad Aucklandi poole.

Vaade Motutapule üle Islington-i lahe. Horisondil on Waiheke saar. Ülalt vaadates tundub ka Rangitoto kena roheline.

Põõsaste vaheline tagelikkus on aga selline.

Kimalane mustal kivil.

Troll ja meie sinine julla Islington-i lahes.

Oystercatcher oma nimele kohaselt austrikarpide sisu analüüsimas.

See siin on bach ehk Uus-Meremaa traditsiooniline suvila. Need kujunesid välja suvitajate telkidest ja olid algselt käepärastest materjalidest illegaalsed ehitised mis õigustasid oma olemasolu maavalitsusest võetud kämpimislubadega. Hiljem kasvas nii mõnigi neist uhkeks klaasist, kivist ja terasest rannavillaks.

Veel üks enam vähem audentne bach.

Järgmisel päeval võtsime ette Motutapu ringi.

Maalilised puud rohustel küngastel.

Vaade tillukese kõrvalsaare Motuihe laevu täis Takutairaroa ankrulahele. Jõudsime sinna hiljem meiegi.

Home Bay. Seal on suur telkimisplats.

Pastoraalne idüll.

Eemal paistab Little Barrier-i saar.

Motutapu põhjatipust mööduv kahvelkets. Või ehk hoopis jaul, sest besaanmast on üsna ahtris ja besaan ise üsna pisike. Põhiline ideeline vahe ketsil ja jaulil on, et ketsi besaan on disainitud andma jahile olulist lisakiirust, samas kui jauli besaan on mõeldud pigem purjestust tasakaalustama.

Vaade tagasi, piki Motutapu läänekallast, Rangitoto vulkaani suunas.

Kivine Administration Bay.

Teepuuhekk.

Kaunis roosaõieline põõsas.

See lind nokkis mingi ülekasvanud (2-3m kõrguse) tilli sarnase taime seemneid.

Veel üks usin mesimumm.

Värvikas plaaž Administration Bay-s.

Need heinapallid vajasid vaid kerget tõuget, et piki mäenõlva alla veerema hakata.

Männid on siin kaitsealadel põlu all kui sissetoodud taimed. See väike männiriba on siiski ellu jäetud.

Meie järgmine stopp oli väikesel Motuihel.

Oli pühapäev ning Takutairaroa laht oli puupüsti paate täis.

Motuihe on vaatamata oma väiksele pindalale mitmekesise loodusega. Siin on kaks plaaži, kõrgeid kaldakaljusid, karjamaid ja metsa.

Waiheke on suur ja eriti suvel äärmiselt rahvarohke saar. Kuna see saar asub Aucklandist ka lühikese autopraamiteekonna kaugusel, siis on siin palju jõukate aucklandlaste suvekodusid ja ka aastaringses kasutuses olevaid elumaju. Lisaks on siin palju viinamarjapõlde ja pruulitakse kohalikke veine. Kuna põhjapoolt ookeanilt tuli saarele korralik ummikas ja tuul puhus läänest, siis valisime ankurdamiseks lõuna suunas avaneva Huruhi lahe. Saare suurim linn Oneroa koos oma supermarketiga jääb siit vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusele. Sama kaugele jääb ka superturistliku Oneroa lahe sagin ja kära.

Lahesse sisse sõites tuli meile vastu selline miniatuurne kahvelkuunar. Või on see hoopis brigantiin?

Lahe tipp on pikalt madal.

Mõõnaga kuivale jäänud rohekarbid.

Nende, üle kümne sentimeetri pikkuste karpide, sisu on söödav ja neid saab siin ka kalapoest osta.

Osa neist poide küljes olevatest jahtidest jäävad madala veega kuivale. Troll on ankrus kaldast üsna kaugel.

See siin on saare põhjakaldal asuv Oneroa laht. Vaatamata sisserulluvale ummikale oli laht paate täis.

Üheks sellel lahe populaarsuse põhjuseks on kindlasti siinne suur valge liiva plaaž. Teine põhjus on aktiivne kohalik turistielu kõikvõimalike kohvikute, restoranide ja pisipoodidega.

See kummikas vuras hiljem omal käigul siit minema, aga seekord mitte vette vaid parklas ootava treileri juurde.

Maaliline paadikuur kõrvallahe Little Oneroa kaldal.

Meie jalutuskäigu jooksul oli vesi Huruhi lahes päris kaugele taandunud ja see enne kenasti poil hulpinud kahekiiluline seisis nüüd oma kiiludele ja roolilehele toetudes lahe mudasel põhjal.

Waiheke läänekaldal on mitmeid korralikke merevaatega elumaju.

Mõne juurde neist kuulub oma viinamarjaistandus.

Kaldad ise on enamasti kõrged ja kaljused.

Rannakaljudel kulgevatelt radadelt avanevad suurepärased vaated ümberkaudsetele saartele.

Rangitoto ja Motutapu.

Motukaha.

See lind kaitses valjuhäälselt oma pesitsuspiirkonda.

Kaldakaljule on kujunenud värvikas soo.

Üks huvitav rannamaja.

Ühel neemel sattusime vabaõhu kunstinäitusele. Siin üks kineetiline skulptuur.

Puu otsa oli riputatud metallist pitsilisi paadikeresid.

Linde lennutavad paat-linnud?

Plätadest tehtud teokarp.

Taolisi erinevate kunstnike loodud rohkem või vähem paeluvaid abstraktseid objekte oli sellel neemel kümneid, mõned neist ka muljetavaldavate rahanumbrite eest müügis.

Matatia lahe ühes sopis seisid kaks purjekat postirea ääres. Need postid jäävad mõõnaga kuivale ja siis saab nende külge kinnitatud paadi kallal põhjatöid teha, näiteks sinna kogunenud molluskeid maha kraapida.

Veel mõned Waiheke kõrgetele kallastele ehitatud majad.

Kineetiline skulptuur ühe elamu aias.

Selline ratastel koer ootas meid Cable Bay-s.

Mootorjahid ankrus Owhanake lahes.

Eemal paistab Coromandel-i poolsaar.

Oli käes aeg Aucklandi poole liikuda.

Teekonnal Whangareist Uus-Meremaa purjetamispealinna Aucklandi huvitavatest peatuskohtadest puudus ei tule ja kogu reisi võib planeerida lühikeste päevapurjetustena ühest mõnusast ankrulahest teise. Väljudes Marsden Pointi ja Bream Headi vahelt avaookeanile peab valima kas liikuda lõunasse piki Põhjasaare rannikut või suunduda üle mere Barrieri saartele. Siiski, veel enne Whangarei Harbouri piiridest lahkumist, on praktiliselt kohustuslik peatuda Whangarei Headil ja teha mõned jalutuskäigud seal.

Aga kõigepealt saabus meile külla Kräu.

Seda tähistasime lasanjega.

Koos Kräuga tegime veel mõned hüvastijätujalutuskäigud Whangareis ja selle lähiümbruses. Siin ka mõned pildid.

Postkastid Kiwi House kandis.

Kivid Abbey koobaste juures.

Meie Whangareist lahkudes puhus lääne poolt korralik purjetamistuul, puhanguti isegi 15 m/s. Seega mootorit kasutasime ainult postide vahelt minema- ja silla alt läbi pääsemiseks.

Keegi oli auto madala veega plaažile unustanud. Meie möödudes oli pool autut juba soolases vees. Sellest masinast enam töölooma ei saa.

Kräu purjetab.

Tänu värskele läänetuulele olid Whangarei Heads-i ankrukohad rahutu olemisega. Õnneks tuli meile meelde Marsden Cove Marina külje all, läänetuule eest varjulises kohas, asuv meie heale tuttavale Robbie-le kuuluv poi. Küsisime ikka telefoniga luba ka enne kui selle külge ennast ööseks kinnitasime.

Siin on näha Marsden Point-i sadama ja naftatöötlemistehase tuled. (See sinakas asi on siiski meie oma päiksepatareiga aialambist ankrutuli.)

Hommikul käisime marinas diislit ja vett tankimas.

Seejärel purjetasime teisele poole lahte McLeod Bay-sse ankurdama. Siin pildil oleme juba kaldale aerutanud ning valmis jalutuskäguks Manaia mäele.

Järjekordne kodutehtud postkast.

Poolel teel nägime jälle Trolli, kenasti omas kohas ankrus.

Kuigi läheduses oli suur sadam ning naftarafineerimistehas, oli vesi äärmiselt puhas. Nii et saab küll kui tahetakse!

Edasi Manaia 460 meetri kõrguse tipu suunas.

Jahid ankrus naaberlahes Woolshed Bay-s. Tumedamad laigud vee peal on pilvede varjud, aga see heledam-rohekam ala on liivamadalik. Seega, ankrupaika tuleb hiilida mööda kaldaservi mitte ülbelt üle lahe keskosa.

Sama siin, meie oma McLeod-i lahes – kaldast kaugemal läheb taas madalaks ja mõõna ajal on kohati liiv väljas.

Siin olemegi juba mäe otsas.

Pildistas üks neist saksa tüdrukutest kes veidi peale meid kohale jõudsid.

Lõuna mäe jalamil.

Mis nad siis täpselt teevad nendega kes nende krundile satuvad?

Kuivanud puudel ei puudu oma võlu.

Laste mänguväljak vaatega Marsden Point-i tööstuspiirkonnale.

See tundub olevat siinkandi levinuim liblikas.

Troll ja meie sinine julla.

Mõned naaberpaadid.

Järgmisel hommikul suundusime juba avaookeanile. Kuna ilm oli hea ja sõit tõotas võtta terve päeva, siis otsustasin aega laevatöödega täita. siin pildil panen ma masti teist spinnakeripoomi ülesvedu. Siis on edaspidi hea kahe eespurje all allatuult minna. Kui ei ole varem maininud, siis kahe eespurje eelis spinnakeri ja suurpurje all seilamisega võrreldes seisneb selles, et väljapoomitud eespurjed ei hakka ookeanilaines laperdama ning veavad ilma mingi sättimiseta kasvõi nädalaid.

Kui tuul ahtrisse pööras panime spinnakeri üles.

See masti kõrval rippuv asi on kuivama pandud soolase köögivee filter. Neid peab aeg ajalt vahetama ja pesema, muidu tuleb veele mädamuna lõhn juurde. Kui oleme puhtas vees, siis kasutame soolast vett nii söögi tegemisel soola asemel kui ka nõudepesul enne viimast loputust mageveega. See annab tuntava magevee kokkuhoiu.

Pildil on näha ka Galapagose kandis tehtud grootpoomi parandus.

Ja et igavaks ei läheks harjutasime enne Great Barrier Island-ile jõudmist ka genu väljapoomimist. Mida kõike lusti pärast ka ei tee kui oled liiga kaua kuival maal istunud!

Õhtupoolikul jõudsimegi Great Barrierile ja jäime ankrusse Smokehouse Bay-sse. See koht sai nime ühe kohaliku poolt sinna püstitatud korralikust kalasuitsetusahjust mida ka puhkajad on juba aastaid usinalt kasutanud.

Kellegi väike kuid stiilne mootorjaht.

Veel mõned naaberpaadid.

Kräu jäädvustab tabletiga suvõhtust idülli.

Smokehouse Bay oli meile vaid üheöö-ankrukoht. Järgmisel hommikul sõitsime mõned miilid, et juba peasaarel, Forestry Bay-s ankrusse jääda ning saarega tutvuma minna.

Hea koht ujuvsuvilale.

Toidupoe külastus läbi teepuu- (Kanuka-) metsa.

Poe kõrval oli kohalik raamatukogu

ja saare infopunkt. Viimase avariiulitel oli üllatavalt palju asjalikku infomaterjali.

Juga, siinsamas lähedal.

Tagasi läksime üle kohaliku telkimisplatsi.

Selline näeb välja sõnajalapuu tüve läbilõige.

Õhtu ankrul.

Great Barrier-i saare kõrgeim tipp on 627 meetri kõrgune Mount Hobson. Sinna suunas me järgmisel päeval ronima hakkasimegi. Pildil on meiega samas lahes, kuid veidi eemal, ankurdavad jahid.

Vaade Port Fitzroy-le. Troll on pildist väljas, veidi paremal.

Enne rajale minekut tuleb jalanõusid desinfitseerida. Nimelt on jalanõude küljes oleva mullaga edasikanduvad bakterid üheks Kauripuude väljasuremise põhjuseks.

Mingi umbes õunasuurune käbi.

Sarnane käbi, aga kellegi poolt pisut järatuna.

Selliselt need seal puude otsas on.

Ruu ja Kräu üle kuiva jõesängi viival rippsillal. Rippsillad on siin nagu rahvussport, neid on sadu.

Siin on näha kõik, mis on järgi jäänud kunagisest kauritammist. Nimelt paisutati selleks, et vägevaid kauripalke mäest alla saada, muidu niru veega mägijõgi üles. Tamm oli nii kavalalt ehitatud, et siis kui veehoidlas juba piisavalt palke oli, sai paisu avada ning palgid liikusid koos tulvaveega mereni.

Mount Hobson juba paistab.

Siin oli mõni aeg tagasi maalihe.

Vee poolt lihvitud ning õõnestatud jõesäng.

Lõpuks ometi tipus.

Igas suunas avaneb muljetavaldav vaade. Siin on näha saare idaküljel asuvad Palmers-i ja Kaitona plaažid ning kohalik lennuväli.

Port Fitzroy ja horisondil on Little Barrier.

Tagasi alla.

Nad on siia ikka tohutult treppe ehitanud.

Selline näeb välja üks keskmine siinne matkajatele ööbimiseks ehitatud onn.

Magamiskott peab endal kaasas olema.

Enamasti on olemas voolav vesi ja gaasipliidid.

Süüa saab tuule ja vihma eest kaitstud söögitoas.

Märjad vihmariided tuleb jätta verandale.

Nagu ikka jäid silma ka mõned raja-äärsed taimed.

Karm elu kuivas jõesängis.

Teepuu viljad.

Järjekordne rippsild, seekord kandejõuga üks inimene.

See saar väärib lähemat tutvumist. Liigume vaid edasi Whangapara Harbour-isse Graveyard-i lahte. Õhtul saabub ka Laura Dekker oma ketsi Guppy-ga.

Kohale jõudes paigutasime oma julla teiste sekka telefoni- ja WiFi-putka kõrvale. Täna on plaan käia soojaveeallikaid vaatamas.

Tee läheb ümber soo, kohati ka üle selle, mööda laudteed.

Kräu valmistub supluseks. Vesi on üsna soe küll.

Mingid imelikud viljad.

Tagasi lahe ääres.

Mõned Pohutukawad on vaatamata hilissuvele veel õies.

Järgmisel päeval purjetsime Coromandel-i poolsaare tippu Port Jackson-i nimelisse lahte.

Teisi paate oli siin vähe.

See eest oli plaaži ühes servas suur kämping. Siin pildil on see paremas servas ja vaevalt näha, sest see plaaž on ikka tohutu.

Oleksime tahtnud piki Coromandel-i poolsaart lõuna poole liikuda ja siin veel mõned uurimisretked ette võtta, aga tuul puhus meid hoopis Põhjasaare poole tagasi. Nii läkski, et maandusime lõpuks Kawau saarel sügavas Bon Accord Harbour-i nimelises lahes. Oli see koht alles paate täis! Tundus, nagu oleks kõik Aucklandi mootor- ja purjejahid ennast korraga siia ajanud.

Kirjade järgi pidi kaldal väike toidupood olema, aga lähemal uurimisel selgus, et see oli Kawau Boating Club-i kõrts kust hirmsa hinnaga veidi toorest söödavat ka sai. Ostsime ühe leiva ja mõned munad.

Kohe järgmisel hommikul liikusime, juba Bon Accord Harbourisse sisse keerates silma jäänud, Mansion House Bay poole. Ka see oli paatidest pungil, aga tundus siiski olevat jalutuskäiku väärt.

See kummikas ronis omal käigul veest välja plaažile, kus siis kõhu mõnusalt maha pani.

Maja mille järgi see laht nime on saanud.

Endise vasekaevanduse pumbamaja. Näha on aurumootoriga veepumba katla kõrge korsten.

Siin üks kaevanduse sissepääsudest.

Vasemaaki leidub siin tänapäevani, aga mitte kaevandamist väärival hulgal.

Kuna ilm oli, siis tegime pikema ringi ja käisime ka teisi lahtesid vaatamas.

Mõõn Schoolhouse Bay-s.

Tagasi laevale. Nii tehakse teele langenud puuga. Tundub, et igal pool vedelevad palgid ei huvita kedagi. Või jäetakse need mädanema sinna kuhu need kukuvad, sest tegemist on reservaadiga?

Ööbima me siia rahvahulka ei jäänud, vaid seilasime edasi Tiritiri Matangi saarele ankrusse. See pisike saar on tuntud oma rikkaliku linnuriigi poolest.

Saarega ebaproportsionaalsel kail oli raudtee.

Jätsime julla ettevaatamatult kai siseküljele trepi äärde, sest arvasime turistilaevu silduvat kai välisküljele.

Nagu hiljem selgus, jätkus suuremaid ja väiksemaid laevu koos sadade puhkajatega kai igale küljele. Kui keegi hea hing meie jullat ümber ei oleks paigutanud, siis oleks see vendrina kasutusse läinud. Parem mõte oleks olnud jullaga otse plaažile tulla.

Kaldal tervitas meid tui oma iseloomuliku lauluga.

Peatselt silmasime ka muid linde.

Vastu jalutasid paksud takahe-d, keda kuni 1948 aastani loeti väljasurnud liigiks.

See on Tiritiri teine võimalik ankrulaht. Nii, et kogu saarel oli kaks purjekat ankrus.

Künka otsas paistab majakas.

See on saddleback.

Majaka lähedal on udupasunahoone. Pasun töötas auruga nagu vedurivile ja paak maja kõrval on aurukatla vihmaveehoidla.

Süsteemi juurde kuulub automaatne optiline ududetektor AGA FDBV-100. Kogu see süsteem on nüüd muuseumieksponaat.

Kaunis ja väga heas korras majakakompleks.

Tui kännul.

Kui saar üle vaadatud heiskasime purjed ja seilasime Whangaparaoa poolsaare Arkles-i lahte. See on hea koht toiduvarude täiendamiseks ja ka muuks vajalikuks shopinguks, sest kohe plaaži taga mäe otsas on suur kaubanduskeskus korraliku toidupoega.

Ankrunaaber Arkles Bay-s.