Ankrus Mc Leod lahes. See on tuultele ja lainetele avatud ankrukoht, aga pidamine mudas on hea ja matkarajad on lähedal.

Taas teel. Esialgu siiski Marsden Cowe juures ühele tuttavale kuuluva poi otsas tormivarjus. Homme läheme siit teisele poole lahte ankrusse.

Saared on loomulikult siinkandi põhimagnetiks. Meie alustasime oma saarteekspeditsiooni Moturua saarest. Kuigi saar pole suur on selle ümber kuus täiesti arvestatavat ankrukohta ja neljast neist pääseb ka saarele ringi peale tegaevale matkarajale. Kuna tuul oli endiselt lõuna – lääne suunaline siis otsustasime varjuda Moturua ja Motukieke vahelises väinas asuvasse Waiwhapuku lahte. Laht ise pole kuigi suur ja põhi on kõva muda. Kuulu järgi pidid siin suvel jahid väinades tuhistavate tuuleiilide mõjul kolinal üksteise vastu ja kaldale triivima. Sel hetkel oli siin ruumi küll ja küll.

Teel Moturuale möödusime kenadest majapidamistest ja

muljetavaldavatest kaljusaartest.

Hotell naabersaarel Motukiekie-l.

Ankur sisse.

Kummikas oli meil mitu nädalat vees kõlkunud ja selle alla hakkas tekkima meie isiklik austrikasvandus. See pruunikas sodi koosneb umbes 2mm läbimõõduga terakestest millest igaühest sirgub mehe käe suurune auster.

See karp ei kuulu austrile, oli lihtsalt ilus.

Waiwhapuku lahes oli lisaks meile ankrus vaid üks mootorjaht.

Moturua-le saab ringi peale teha mööda matkarada, mis läbib enamust saare plaaže.

Ruu sõnajalametsas.

Üks Moturua ankrulahtedest.

Oli poolkuu-aeg. Sel ajal on tõus-mõõn väikseima amplituudiga.

Ruu kaurimetsas.

Järjekordne lahesopp ja plaaž. Suvel kihab see kõik suvitajatest.

Selline huvitav puu.

Midagi lillherne moodi.

Kõikjal kuhu silm ulatub on kaljused rannad.

Kui me jullaga Trollile tagasi sõudsime viibati meid naaberpaadile külla.

Aeg möödus Eesti, Uus-Meremaa ja muu maailma asjadest rääkides kiirest. Inglismaal Vodafone-le töötav tütar oli just vanematele külla tulnud ja pere tiirutas koos Bay of Island-i lahesoppides. Tema jutust jäi meelde, et pika vaikuse taktika läbirääkimiste ajal, mis enamuse Euroopa rahvaste puhul ärgitab vastaspoolt oma kaarte avama, soomlaste puhul ei kehti, need kuulavad rahulikult seda vaikust ja ei iitsata sõnagi.

Õhtul nühkisin veel paadi veeliini sinna kogunenud sodist puhtaks. Ilmad on juba päris soojaks läinud ja seega on see töö nüüd päris talutav teha.

Järgmisel hommikul liikusime taas edasi. Paremal paistab Waewaetorea saar – meie järgmine peatuskoht. Vasakule jääb Okahu saar.

Praktiliselt plaažile oli ennast ankurdanud üks omapärane kata. See roosa taglase nimi on, kui mu mälu ei peta, aero-taglas. Poom keerab koos vabaltseisva mastiga ja ees- ning suurpurje trimmimine käib samaaegselt. Lisaks on sellel paadil ka suurpuri rullil, nii et kokkuvõttes on tegemist ühe väga hõlpsalt käsitsetava purjestusega.

Siin veel üks pilt, et saaks aru millest jutt käib.

Trolli taustaks on tilluke Motungarara saar.

Vaevalt olime ankrusse jäänud kui Ruu juba saare kõrgustesse kadus.

Nii järgneb siin üks saar teisele – eemal on Urupukapuka saar.

Hein oli veel kevadiselt madal´.

Turistidega mootorkata tuleb tagasi Bream Head-i poolt.

Madala veega on tore mööda kaldakaljusid ronida.

Leidsime kaljult linnupesa.

Ruu summimas Waewaetorea rohus.

Jalutuskäigult naastes oli meile tekkinud uus naaber.

Õhtuks liikusime ümber Akeake neeme Urupukapuka (kõlab ju nagu Kurrunurruvuti?) saarele Otaio lahte ankrusse.

Siin oli juba tunduvalt rahvarohkem.

Hommikul sõudis pilv läbi ankruala.

Udu mahalangemise järel tuli päikeseline päev. Urupukapuka on risti rästi kobedate radadega kaetud.

Troll läbi puuvõra

ja teiste omasuguste seltsis.

Meie teekond kulges plaažilt plaažile.

Mõned rajaäärsed taimed.

See on kahemastiline kata Cool Change.

Vaade tagasi Waewaetorea saare suunas.

Idakaldal, avaookeani poole, on kaldad kaljused ning kõrged.

Selles suunas on Kap Hoorn.

Kajakad ja muud merelinnud kalaparve kallal.

Radade kallal on kõvasti vaeva nähtud.

Eemal paistab Brett-i neem. Seal on Bay of Islands-i idapoolne piir.

Vaade Otaio lahele.

Kahekesi Urupukapuka kõrgeimas tipus.

Pisike plaaž kaljulõhes.

Puud ja kaljud.

Urupukapuka lahe plaaž on ametlik kämpinguala. See tähendab, et siin kämpimiseks tuleb ennast ette registreerida ja maksta kämpingutasu. Selle eest on rannas saadaval joogivesi, külmaveedušš ja kuivkäimla.

Et oma lambad võõrastega segi ei läheks.

Need linnud on osavad sukeldujad.

Oystercatcher pesal haudumas.

Peaaegu kana?

Ettevaatust, loomad teel.

Veel mõned saaremuksud.

Oleme Whangarei marinas postide vahel. See on odav variant pikemaajaliseks paigalpüsimiseks. Kuna on plaan kämpida, siis ei taha seda üksi ankrusse jätta.

Whangareis Riverside Marinas. Esmaspäeval tõstame paadi välja ja värvime põhja üle.

Bay of Islands (Saarte Laht), kus asub ka Opua kus me Tongalt tulles esimest korda maale saime, on paljude uusmaremaalaste lemmikpaik puhkuse veetmiseks. Selle piirkonna keskuseks on suvituslinn Paihia. Meid meelitas Paihia-sse ankrusse põhiliselt kaks asjaolu: esiteks, siin on piirkonna parimad toidupoed ja teiseks, siin ümbruskonnas on mitmeid toredaid matkaradu. Tegelikult me pendeldasime Opua ja Paihia vahel, ankurdades kord siin ja siis seal, sest mõlemal neist on oma plussid.

See pilt on tehtud veel siis kui olime ankrus Russell-i lähistel. Värske tuulega kimatas meie lähedalt mööda kohalik turistide lõbustamisega tegelev R Tucker Thompson.

Siin aga oleme juba ankrus Paihia juures.

Paremal paistab peoparve külg: esimesel korrusel on restoran ja tantsupõrand, teisel aga magamisruumid. Lisaks ahtris valik laudu ja süstasid.

Paihias oli veel vaikne, sest hooaeg hakkab nädal enne jõulu koos koolivaheaja algusega.

Tohutul plaažil oli vaid üksikuid inimesi.

Meie ronisime linnataguse mäe otsa. Siit avanes vaade vastaskaldal asuvale Russell-ile

Rada mäe otsa oli selline.

See vana ja uhke, aga veidi laokil maamaja on hiljuti saanud uue omaniku – teenijatehoone oli juba korda tehtud ja seal elati sees.

Selle joa juurest viis jalgrada tagasi Paihia-sse.

Paadikuur või paadikarp?

Vesi oli madal ja mangroovid kuival.

Selline ämblikuvõrk!

Sõnajalamets.

Jõeäärsed lilled.

Siin mõned Paihia lähistel Waitangi-s nähtud paadid.

Selle puu õitsele puhkemine on kindel märk jõulude lähenemisest.

Puuslikud nurmel.

Selle mäe (Mount Bledisloe) otsas sai tutvuda kohalike olulisemate ajalooliste ning tänapäevaste vaatamisväärsustega.

Ilm oli sandivõitu ja sel hobusel ilmselt nohu.

Oru lopsakas loodus.

Jõeäärsed linnud.

Taas Opuas. Sadama kohal hõljus hommikune udu.

Hommikukohv Opuas. Ikka Tiidu kingitud Vormsi kruusist.

Meie naaber – trimaran Epic.

Sattus olema kohalik regatipäev. Võistlus käis ka poidel- ning ankrus olevate paatide vahel, ühed ei sega teisi.

Sadama pontoonidel istusid linnud.

Mõni sonkis ikka kaldamudas ka.

Ennäe keda me sadamakontori ees kohtasime – Dulce, kes meid läbi Panama kanali aitas, on oma seiklustega samuti Uus-Meremaale jõudnud.

Üks rastapatsidega vend laadis maha kaste austritega.

Mõne aja pärast saab Opua-st jalgrattateed mööda Uus-Meremaa läänekaldale Horeke-sse sõita.

Meiegi ajasime oma rattad välja ja käisime ära Kawakawa-s kuulsat Hundertwasser-i tualetti vaatamas.

Rattatee läheb kohati mööda endise kitsarööpmelise raudtee tammi.

Ees on raudteetunnel.

Puhkehetk Kawakawa-s Hundertwasser-i diivanil.

Kuulsa peldiku sissepääs.

See pilt on tehtud naiste poolel.

Käimla tagantvaade. Aknad on värvilistest pudelitest.

Veel paar lõbusat maja Kawakawa-st.

Kuna olime Opuas ja seega lähedal paadividinaid müüvatele poodidele, siis võtsin ette ka mõned paaditööd.

Siin käib alternatiivse gaasisüsteemi paigaldus. Nimelt ei saa me oma Camping Gaz-i balloone siin täita ja peame kohalikke pudeleid kasutama hakkama. Õnneks peaks see süsteem toimima ka Austraalias.

Meie külmkapp külmutab endiselt kenasti, kuid temperatuuri reguleerimine toimub juba, kuid käsilüliti režiimis – ikka ööseks seisma ja päeval tööle. Asjaga sügavamalt tutvudes selgus, et lisaks tugevalt korrodeerunud ja reguleerimise lõpetanud termostaadile haigutas meie külmiku taga rusikasuurune täiesti soojustamata auk.

Tellisin kohaliku paadipoe kaudu uue termostaadi.

Paigalduse käigus lasksin ka selle kohutava augu polüuretaanvahtu täis. Nüüd töötab külmik taas nagu kell.

Nostalgilistel kaalutlustel võtsime teist korda ette imekauni Opua-Paihia jalutuskäigu. Siin on Ruu mangroovide keskel.

Ootamatult selgus, et vee seis oli kõrgem kui me arvasime ning selle mehe krundist me kaugemale ei pääsenud.

Graham osutus väga mõnusaks meheks ning kutsus meid oma majja kohvi jooma.

Muude hobide hulgas meeldib talle ka mudellennukeid ehitada.

Miljonivaade Grahami verandalt. Täpsemalt on see kahe ja poole miljoni vaade, sest just nii palju talle praegu selle maja eest pakutakse – võta või jäta.

Vahepeal olid Opua-sse jõudnud ka Priscilla ning Hugh. Olime kutsutud Anemos-e pardale teele.

Järgmisel hommikul tundsime, et on aeg tutvuda ka selle lahe muude kohtadega. Tuul lükkas meid Te Puna Inlet-i suunas.

See on lind kes kala saamiseks tohutust kõrgusest vette pikeerib. Siin on ta juba uuel hoovõtul kõrgustesse.

Mootorpaadi taga langevarju küljes rippumine on siin väga populaarne atraktsioon.

Kohe, kui olime ankrusse jäänud, tuldi meid uudistama. Kes on selles peres kes? See kolmik oli kogu aeg koos.

Kuna tuul oli lõunakaarest ja tugev, siis olime lõunapoolse Opito asemel Akeake neemest põhja poole suundunud, aga siin laiuvad kõikjal eramaad ning läbpääsu ei ole. Lasksime kõrvad lonti ning ronisime all näha oleva eramu pöetud murule. Ega perenaine meie saabumise üle just ei rõõmustanud, aga lubas läbi oma valduste siiski kõndida.

Troll ankrus eraplaaži poolt vaadatuna.

Lehmad, hobused ning viljapuud.

Lõpuks jõudsime avalikule teele, kus meid hirmutati ainult kiwidega.

Jahid poide küljes Opito lahes, poolsaare teisel küljel.

Majarahvas uudistab möödakäijaid.

Mõned vaated Akeake neeme tipust.

Hommik ankrus. Ees ootavad Saarte Lahe saared.

Ankrus Omaha lahes, ümberringi kaljused kaldad. Esialgu tundub rahulik koht. Saja meetri kaugusel on väike sadam ja küla. Siin pidi toidupood ka olema.

Ankrus Smugglers (smuugeldajate) lahes Whangarei lähistel. See on suhteliselt lahtine koht. Kavatsrme siit homme hommikul lõuna suunas edasi kimada.

Ankrus Tutukaka neeme varjus. Lähedal on väike küla ja paadisadam ning loomulikult nii mõnedki jalutusrajad.

Ankrus Matapouri lahes. Täna külastasid meid suured pudelnina delfiinid. Üle hulga aja nägime jälle lendkalu ka.