Toau atolli loodeosas on huvitav “vale läbipääs” Amyot. Lähenedes tundub, et siitkaudu saab atolli siseneda, aga kui olla juba kanalis sees, siis selgub, et enam edasi ei pääse – kõikjal on korallrahud. Ankurdamiseks on see väike laht aga suurepärane. Juba aastaid peab siin oma mehega restorani särav Valentina.

Et pisikesse lahte rohkem jahte mahuks on nad siia pannud kümmekond poid kuhu ka suured katamaraanid kinnituda saavad. 10 dollarit öö eest ei ole liiga palju. Valentinal oli meeles, et mõned aastad tagasi käis siin mingi “ajakirjanikega” eesti katamaraan (Nordea ilmselt).

Mehed tegelesid uue “paadikuuri” püstitamisega. Kaval, aga äärmiselt lihtne  “rooliratastega” süsteem võimaldab paadi veest vähese vaevaga välja tõsta. Paremal, pisut eemal, paistab restorani kala ja vähihoidla, kalalõks kuhu need elukad ise sisse lähevad ja kust peremees neid külalistele vahetult enne praadimist tooma sumpab.

Kuna veevahetust korallrahu ei takista, siis on see siin alati kristallselge ja kalarohke. Nii rasvaseid veeelanikke me snorkeldades kuskil varem kohanud ei ole. Hirmus kahju, et me praegu neist vee all pilti teha ei saa. Siin mõned trompetkala maimud resto silla juures.

Trolli taga paistab läbipääsu takistav korallriff (rohekas-pruunikas).

Korallimeres on propid kulumaterjal.

Siin pildil on Troll koos meie naabri Danieli Ovni 43-ga. Daniel on šveitslane kes viimased 25 aastat on purjekas elanud ja on hetkel koos naise Natalie-ga oma kolmandal ümbermaailmareisil. Tiksuvad vaikselt ja kuhugi ei rutta. Danieli sõnade järgi oli tema esimene viie aastane ring liiga kiire, et elu nautida.

Veel paar pilti paaditõstemehhanismist.

Laguunipoolne palmiallee.

Palmide all kuivavad võrgud.

Taimedel pole siin kerge.

Kui aga taimed juured korralikult maasse saavad on tulemuseks tõsine padrik.

Meid saatsid Valentina koerad. Põhiliselt nad siiski hullasid vees ja ajasid madalas kalu taga.

Selline sell siis.

Ruu ja puu.

See pruunikas triip on ainus mis meid siitkaudu laguuni siseneda ei lase.

Restorani paadisild.

Ruu leidis sõbra.

Öösel tõstis tuule üles ja hakkas sadama. Kuna tuul oli laguuni (ja korallrahu) poolt, siis laine õnneks praktiliselt puudus.

Daniel ja Natalie tulid meile kohvi jooma.

Olime Valentinaga teinud diili umbes kilose vähi hankimiseks.

Peremees saadetigi “keldrisse” vähki tooma.

Kuna kilost ei olnud saime kolm veidi väiksemat. Need said ka kohe salatilihaks keedetud.

Salat valmis ja külmkapis reisi 401. päeva pidustusteks, läksime veel saarele jalutama.

Õhtul olid poide otsa lisandunud veel mõned suured katamaraanid.

Ruu fotojahil.

Seekord saatis meid vaid üks peni.

Atolli ookeanipoolne kallas on oodatult karmim.

Leidsime pilsist veel mõned eesti õlled.

Kauneid koralle mööda on kohe kahju käia, aga valikut ei ole.

Veel üks puu.

Asusime teel õhtupoolikul, et rahuliku öise purjeretke järel hommikul juba Apataki atolli külje all olla. Nagu karta oli, ei saanud me ankrut esimesel katsel kätte. Käisin kaks korda sukeldumas, et vaadata kus meie ankur jälle kinni on jäänud ja siis ümber selle korallipea ringi sõites, ketti järgi andes ja õigel hetkel taas sisse võttes õnnestus lõpuks ankur vabaks saada. Lubasin endale taaskord, et olgu see viimane kord nii sügavas vees (18m) ankurdada. Edaspidi olgu ankrukohas põhi näha!

Läpipääsust väljusime punaka õhtupäikese särades. Atollile toodi varusid.

Läbipääsukanalis oli väike järsk laine, sest tuul oli vastu hoovust.

Päikesetõusuks olimegi Apataki lähistel.

Läbipääsukanalisse sisenesime peaaegu seisva veega – hea ajastus.

Onnid kanali servas.

Kogu side käib muidugi satikate kaudu.

Apataki on suur nagu sisemeri. Vastavalt on suured ka siinsed töölaevad.

Mingi jõukama kaluri või pärlikasvataja eluruum/võrgukuur.

Küla juures me seekord ei peatunud, sest siin mõistlikku ankrukohta ei ole.

Esimene peatus oli hoopis Apataki edelanurgas motu Rua Vahine juures. Leidsime umbes viie meetri sügavuse veega praktiliselt korallivaba liivaplatsi. Suurepärane!

Troll on hakanud jälle “karva” kasvama.

Viie meetri sügavusel liivapõhjal on kenasti näha meie vari.

Amfiibruu.

Ere päike lõi selges vees ka korallid särama.

Need on ka meie viimased veealused pildid (vähemalt mõneks ajaks), sest meie veidi üle aasta vanune “veekindel” Ricoh WG-4 otsustas vett läbi laskma hakata. Pärast ujumist akukambri kaant avades märkasin ehmatusega selle all soolase vee piisku.

Rua Vahine õhtuvalguses.

Hämarust siinkandis ei ole. Kümme minutit päikseloojangust ja ongi pime.

Hommikul sõudsime laidu avastama.

Rua Vahine’l on üks elamine. Keegi paistis ka kodus olevat.

Eemal paistab järgmine jupp Apataki atolli saarerõngast – Totoro.

Saatuse hooleks jäänud kookospähkel rannal.

Tagasivaade küla suunas. Seal sisenesime me atolli.

Kogu laiu pind on koralliklibust…

…ja karbitükkidest.

Lõuna paiku hiivasime ankru ja purjetasime piki korallrahu Totoro suunas.

Siin oli kaks purjekat juba enne meid ankrus. Puude kohal paistis kümmekond mastitoppi. Siin on võimalik lasta oma purjekas kuivale vedada, et põhjatöid teha või siis mõneks ajaks purjekas maale jätta ja ise vahelduseks koju lennata.

Siin pidime ankurdama kaldast üsna kaugel, sest kalda pool oli palju peaaegu veepinnani ulatuvaid korallipäid. Vesi oli kenasti läpipaistev ja see mis toimus 12m kaugusel olevas veepõhjas kenasti näha. Valisime endale korallivaba liivase platsi eemal külast ja kärast.

See tükk korallipitsi oli lainete poolt kaldale uhutud.

Üldiselt on maha kukkunud kookospähklite plaan idanema minna.

Kõigil neil see siiski ei õnnestu, sest ringi luusib hulk kõikvõimalikke ahneid rotte ja krabisid.

Noor kookos.

Meie naabrid.

Vana tuttav erakvähk. Neid on kõikjal.

Eesti lippu ei paistnud olevat. Ei hakanud neile andma ka.

Kõigi purjetajate sõber, legendaarne pärlifarmer Assam on pensionile jäänud: “Pärlikasvatamine ei tasu ennast enam ära, liiga palju makse”. Tema poeg ja pojapoeg tegelevad nüüd jahtide parandamisega.

Assami lemmikloom on hai, kes on väga huvitatud igasugu toidujäänustest ning ennast meeleldi sügada laseb.

On teine ennast siin üsna laiaks söönud.

Metsalagendikul on kuivale tõmmatud mitukümmend jahti.

Üks huvitav kiire olemisega kata.

Mõned jahtidest olid korallidel kannatada saanud ja ootasid korralikku parandustööd.

Läksime saare ookeanipoolset kallast vaatama.

Kuigi tõusu ja mõõna vahe pole siin suur (tavaliselt alla meetri) on mõõnaga avanev pilt tõusu ajast üsna erinev.

See erakvähk oli nõus meile oma nägu näitama.

Aga sellel oli kuhugi kiire.

Kookospalmide all krõbistasid krabid.

See kalameeste raadiopoi vilgutas meile rannale uhutuna tulesid.

Siin on katkine võrguparv mis ujuvvõrku pinnal hoiab ja mille asukoha leidmiseks neid poisid kasutatakse.

Tagasi kodus õhtut nautimas.

See saar on üle kümne kilomeetri pikk ja vaatamist siin jätkub.

Mahajäetud pärlifarmi hooned.

Farmi ümbruses oli pind kaetud noorte pärlikarpide jäänustega.

Seal kus saar on kitsukene käib tormiga laine üle ning alustaimestikku eriti ei ole.

Ruu kuul.

Musta tipulise seljauimega riffihaid pidid  ka ujujate vastu huvi tundma. Siin kütib ta mõnekümnesentimeetrises vees teisi kalu.

Sealsamas kõrval, kivi peal, uudistas elu mingi krabi.

Loomulikult ei puudunud seltskonnast erakvähk.

Eile sadanud padukas kattis metsaaluse korallpinna kümnesendise veekihiga.

Apataki’lt lahkusime hommikul, sest teekond Amyot lahte Toau atollil ei olnud pikk.

Ankrus Tahitil Papeete lähedal marina Taina kõrval. Siin paistab jälle WiFi ka levivat. Ehk saab varsti ka mailidele vastata ning pilte üles panna.

Oleme Toau atolli Amyot lahes poi otsas. Oleks ankru pannud, aga elu on selleks liiga tihe. Pisikeses lahes oli juba enne meid 2 katat ja 2 ühekerelist.

Ankrus motu Totoro juures. Endiselt Apataki atollis. Varjuline koht. Palmid, korallid ja väikesed riffihaid.

Ankrus Apataki atollis motu Rua Vahine juures. Esimene korralik ankrukoht Tuamotudel. Vesi on helesinine ja kristallselge.

Neljapäeva pealelõunal nihutasime Trolli uude ankrupaika Tetate (või teise allika kohaselt Tetarefa) laiu juurde. Motu (väikesaar) võiks ju eesti keeles laid olla küll. Tetate on osa Manihi atolli saarterõngast.

Samal hommikul jõudis Manihi’le ka meile tuttav Anemos Hugh’i ja Priscilla’ga pardal.

Nagu karta oli, ankur vabatahtlikult üles ei tulnud. Üritasime ringe üht pidi ja teist pidi, ketti järgi anda ja peale võtta. Sukeldusin korra isegi oludega tutvuma, aga päris 20m sügavusse ka minna ei tahtnud.

Vaatlusel selgus, et kett on korallipea pilusse kinni kiilunud. Lõpuks saime jõu ja mõistuse koostarvitamise läbi oma keti ja ankru siiski üles.

Tetate on kena riba korallikillustikku ja palme. Oli mõnus jälle külakärast eemal olla.

Päike loojub…

…ja tõuseb.

Hommikune ekspeditsioon laiule. Korallide peal olid uut moodi, sinise lainelise suuga, paari-kolmekümne sendise läbimõõduga karbid.

Kalad sillerdasid päikesepaistes.

Amfiibinimene Ruu.

Enne Tuamotu saarestiku atollidele suundumist veetisme veel paar päeva Taiohae lahes. Vihma sadas kohe hoolega.

Kuid oli ka paremaid hetki.

Lahesuusse saabus ankrusse tuunipüügilaev. Üks õnnetu meeskonnaliige oli töö käigus viga saanud ja ta saadeti Papeetele ravile.

Viimasel öösel enne Manihi’le jõudmist võtsime kiirust maha, et mitte enne valget päeva kohale jõuda. Saime kaela mitu tuulist vihmavalangut ja üks neist rapsis besaani tagaliigi õmblustest lahti. See puri ei ole enam oma esimeses nooruses. Saime selle kaasa Trolli ostes ja säilinud paberite alusel võib arvata, et see on ligi 20 aastat vana. Lisaks kõigele on just besaan üleval kui ilm karmiks läheb ja suurpuri on liiast.

Ka hommik oli vihmane ja nähtavus kehv. Mitte just parim hetk tundmatu atolli korallide vahele sõita.

Ootasime triivbakis kuni pilvede vahele mõned sinitaeva laigud tekkisid ja kimatasime atolli sissepääsukanalisse. Sattusime heale ajale ja hoovus kanalis ei olnud tugev. Tuul oli endiselt üle 12 m/s.

Õnneks on Manihi sissesõit küllaltki lai ja hästi tähistatud. Põhiline on ennast mitte kanalist välja triivida lasta.

Head tuult ei saa ka ankrus olles kaotsi lasta. Nii saigi esimese asjana DuoGen-i veepropeller asendatud tuuletiivikuga.

Muhu stiilis katused Paeua külas, kohe läbipääsu kõrval.

Juhuslikult sattus olema meie 35-s pulma-aastapäev. Ja üllatus-üllatus, külmkapis sattus olema hea pudel hispaania vahuveini.

Ankrust paistsid meid ümbritsevad korallrahud ja mõned pärlifarmid.

Saarerõngas on madal ja tuule eest ei kaitse. Küll aga võtab see kinni ookeaniummika ja purjekas ankrus praktiliselt ei õõtsu.

Besaani parandamine ei ole ühe päeva töö, nii et parem sellega kohe pihta hakata.

Järgmisel päeval läksime külaelu vaatama. Paeua paadisadam on uus ja korras. Vesi on nii selge, et paadid hõljuks nagu õhus ja paatide varjud merepõhjas on kenasti näha.

Viidad aitavad teekonda planeerida ja lapsed võivad ujuda vähemalt ühe täiskasvanu valve all.

Olime ainus purjekas Manihi’l.

Üsna kai kõrval oli kalapuur.

Vesi voolas parasjagu laguunist ookeani. Ja päris hoolega.

Üks Lagoon 380 üritas parasjagu siseneda.

Kahe mootori möirates see tal ka õnnestus.

Kalasabadega kaunistatud värav.

Aiamüüri peal vihma käes kasvama läinud kookospähkel.

See antenn vist enam kasutuses ei ole.

Veel paar vaadet külaesisele paadisadamale…

…ja meie armsale Trollile.

Kata sai ka kenasti meie lähedale ankrusse. Hiljem selgus, et see oli liiga kalda lähedale läinud ja ankur jäi korallide vahele kinni. Hetkel seda juttu kirjutades tegeleb selle meeskond ankru vabastamise katsetega. Loodame, et see neil ka õnnestub. Loodetavasti saame oma ankru lihtsamalt üles kui aeg tuleb.

Noored külatänaval.

Majad on siin, erinevalt Markiisisaartest, enamuses kivist. Võimalik, et ehituspuud ei ole lihtsalt kuskilt võtta.

Majavalvur.

Siin-seal on näha ka mahajäetud elamisi.

Lemmikliiklusvahend on kolmerattaline pakikorviga jalgratas.

Ankrus Manihi atollil Tuamotu saarestikus. Viimane ööpäev saime kõvemat tuult ja tõsist vihma. Enne sissesõitu jäime triivbakki, et päikest oodata.

Teekond Anaho lahest Nuku Hiva põhjakaldal Hakahaa lahte lõunakaldal ei ole pikk, umbes 20 meremiili, aga esimene osa sellest tuleb pressida vastu passaattuult. Kohe nagu jõudsime vabasse vette, libistasin sisse oma äsjakoostatud metallpea ja korraliku roostevaba lipsuga kalmaari. See ei saanud kaua vees liguneda kui juba kostis ahtrist rulli kärinat. Lasksin vahelduva eduga umbes poole oma 1mm läbimõõduga jõhvist rullilt välja joosta ja siis keerasin pidurit juurde ning hakkasin kala väsitamisega tegelema. Mis elukas see iganes oli, paadi poole ta eriti tulla ei tahtnud. Lõpuks sain ta siiski kokpiti kõrvale.

Esimesel pilgul tundus wahoo olevat. Hea, et landile roostevaba lipsu panin, wahoo tervad hambad oleks jõhvist lipsuga kohe kukimuki teinud. Vahetasin Ruuga ridva konksu vastu ja kokpitis see kala oligi.

Et ta rahulikum oleks andsime talle klõmmi piiritust lõpuste vahele. Siis julges juba noaga lähemale minna.

Lõikusime kala risdtipidi 15cm tükkideks ja mis mahtus läks külmikusse, ülejäänu teistele kaladele söögiks. Hiljem õhtul lõikusin suured kalatükid steekideks ja praadisin kogu moosi ära. Sügavkülma meil pole ja praekala säilib ehk paremini. Sõime seda soojalt ja külmalt ja tegime kalasalatit ka. Wahoo maitseb suurepärane.

Nuku Hiva idakallas on tuntud oma fauna poolest. Siin pidi isegi vaalu nägema. Meie paati saatsid aga delfiinid.

Lahte sisse keerates kees vesi kaladest ja lindudest.

Purjetamine võtab vanainimesed võhmale ja nii jätsime taas kord kaldale mineku järgmiseks päevaks. Loodust võib ka kokpitist jälgida.

Hommikul oli meil plaan üle vaadata siinsed tikid (kivikujud) ja marae (ohverdusteks ehitatud kiviplatvorm). Samuti oli teada, et orus on mitu kena juga.

Teekond algas läbi rohelusse uppuva küla. See on kiriku kellatorn.

Pilt külakeskusest.

Tänaval lonkisid mõned koerad.

See on noni ehk morinda. Meie seda veel pole maitsnud, aga kasvab see kõikjal troopikas ja vaatamata asjaolule, et ta on ebameeldiva maitse ning lõhnaga süüakse seda mitmel pool põhitoiduna. Siit saarelt läheb noni põhiliselt kääritatuna ekspordiks.

Tikide ja morae juurde viis mudane ja võssakasvanud rada, aga koht oli vaatamist väärt.

Tikid nähtud, tahtsime näha ka jugasid.

Õitsev papaia.

Nende puude otsast saaks juba küpseid papaiasid noppida.

Esimene vaade ühele jugadest.

Teetöid tehakse siin korralikult. Maha läheb 20cm betooni.

Järgmine juga.

Lootsime jugadele lähemale pääseda, aga see päris korralikult ei õnnestunud. Küll aga nägime teel igasugu looduslikke vaatamisväärtusi.

Sellest veest toitub siinne hüdroelektrijaam.

Väike paisjärv…

…ja edasi juba torude kaudu all orus olevale turbiinile.

Seal kaugel all on näha meie Troll.

Lihtsalt mõni pilt sellest mida tagasiteel nägime.

Kaks tigu.

Õhtul ja öösel sadas tõsist vihma.

Vesi lahes muutus orust vihmaga väljauhutud pinnasest pruuniks.

Esialgne plaan oli selles orus veel päev või paar veeta. Kuid kuna vihma muudkui kallas, polnud mägedesse muda sisse ronmisel mingit mõtet. Hiivasime ankru ja võtsime suuna Taiohae toidupoodidele ja WiFi levialale.