Paradiis Vigo lähistel

Pärast Ensenada de San Francisco (kus Ruu esimest korda selle reisi jooksul ujumas käis) ja Corrubedo (mis on tore väikelinn kena jalutuskäiguga majaka juurde) kiirkülastusi oli meie suund Islas del Cies-le. Need on populaarsed suvitussaared plaažide, kaljude ja eukalüptimetsadega. Ankrus saab olla otse suurimal plaažil. Tõeline paradiis maa peal. Meie saabudes oli siin ankrus juba 12 purjekat, täpselt pooled neist rootslased ja osa juba vanad tuttavad eelmistest sadamatest — “Kuheli” (noor pere kolme plikatirtsuga), üksi purjetav kutt ja hiiglaslik (35 tonni kaaluv) Nauticat “Swede Dream” millega purjetab kahe plikaga pere Gõteborgist. Enamus sellest seltskonnast oli siin juba mõned päevad olnud ning lahkus järgmise päeva hommikul Vigo lahe muude sadamatega tutvuma. Üks hea üllatus veel — kogu reisi seni parim tasuta wifi. See on nagu mingi kurioosum, mida ilusam koht ja rohkem tegevust kaldal, seda parem on internetiühendus. Õhtul enam kaldale sõuda ei viitsinud ja piirdusime kokpitist avaneva vaate nautimisega. Järgmisel päeval asusime saartega tutvuma. Kaldad on põhiliselt kaljused ja pikitud suuremate ning väiksemate liivaplaažidega, nii et igaüks leiab endale sobiva ka siis kui ujukaid kaasas ei juhtu olema. Jalutusrajad käivad üle kaljude üles-alla ja neid on palju, nii palju, et meie plaanist saared ühe päevaga üle vaadata ja edasi liikuda ei tulnud midagi välja. Vaatamata ennustatud heale põhjatuulele otsustasime veel üheks päevaks nendele saartele kolama jääda.















Cabo Finisterre

Fisterra väikelinna sadamas on ankrus kolme suure mereriigi Inglismaa, Prantsusmaa ja Eestimaa purjekad. Igat üks, nii et balanss on paigas. Suuremad mereriigid on esindatud ketšidega, Inglismaa peab luubiga läbi ajama. Eile hommikuks tuul rahunes (veidi liigagi palju) ja kuna Muxia hakkas ennast ammendama ning sadamas rullus ringi jahti kõigutav ummikas mis nii magamise kui lugemise (söögivalmistamisest rääkimata) üldfüüsiliseks ettevõtmiseks muutis, siis otsustasime kasvõi mootori jõul veidi lõuna poole liikuda. Kuna ookeanil oli tormist jäänud ummikas ikka veel mitmeid meetreid kõrge, siis õhkõrnas tuules purjetamisest midagi välja ei tulnud. Ookeaniummikas nimelt murdub madalamasse kaldavette jõudes ja tulemuseks on segane ja terav mitu meetrit üles-alla kõikuv vesi. Murdsime purjede ja mootori ühisel jõul paarkümmend miili lõuna poole ümber Cabo Finisterre ja kohe Fisterra muuli taha peitu — bliss. Isegi ilm tundub siin soojem. Paistab, et meie tempo on enam vähem sama mis ilmataadil; liigume lõuna poole just nii, et sügise lähenedes palju soojemasse õhku ei jõua. Eile hommikul Muxia-s nägime kraadiklaasil jälle 12 C. Brr! Hetkel seevastu (kell 19.35 Fisterra-s) on õues jälle 26 kraadi. Milline kergendus. Cabo Finisterre on turistile, nagu inglased ütlevad, absolute must. Hingematvad vaated, kilomeetreid jalutusteid, siin võiks kergesti olla terve nädala. Tundub, et sellest on ka mõned muud aru saanud, sest isegi praegu, väljaspool põhihooaega, on viisakate poodide ja restoranidega ääristatud tänavad inimesi täis ja üle mõne aja kuuleb ka muid keeli peale hispaania. Suured bussid sõeluvad Fisterra ja Cabo vahel ning autode numbrimärkidega saaks lapsi lõbustada. Meil on siiski plaanis homme edasi liikuda. Ilma me muidugi õhtul veel kontrollime, aga üldine tendents tundub olevat meile soodne, st. tuuled põhjasuunast, aga mitte tugevad, . Plaanis on veel paar hüpet Hispaanias ja siis tuleb eksootiline Portugal.














Väljas ulub tuul

Endiselt Muxias ankrus ja suuremale osale Hispaania läänerannikule on antud tormihoiatus. Hommikupoole ööd hakkas juba tõsisemalt puhuma ka ning kuigi oleme linnamajade ja küngaste varjus on ka meil tuul puhanguti üle 14 m/s ja lödistab vihma sadada. Täna ööseks lubatakse üle 20 m/s. Sellist ilma ei olegi juba tükk aega olnud ja oleme hea eluga ära harjunud. Veel eile oli kena päikesepaisteline päev ja me ronisime siinkandi kõrgeima künka otsa mis täiesti juhuslikult on 312m kõrgune. Erinevalt Munamäest tuli siin tõusu alustada sõna otseses mõttes merepinnast ja palava päikesega oli see korralik ettevõtmine. Vaated tipust olid see-eest lummavad. Tuult veel eriti ei olnud ja saime süüa kaasavõetud võileivad ilmselt siinkandi kauneimas kohas. Täna tuleb meil kontrastina ilmselt laevapäev. Sööme, loeme, kirjutame maile ja kuulame muusikat. Ruu küpsetabki parasjagu hiliseks hommikusöögiks pannkooke.




Reisi 100. päev

algas nagu tavaliselt peekoni ja munaga. Võib olla ehk pisut hiljem kui tavaliselt, sest täna ei olnud meil plaanis kuhugi purjetada ja eile õhtul olime kaua üleval ning vaatasime kesköist ilutulestikku. Muxia-s käib nimelt tohutu pidu juba reedest peale. Musa mängib ööpäev läbi, bändid on sadamas laval ja plaažil käib samal ajal reiv. Meie kuulame mõlemat. Inimesi on paksult ja parkimisreeglid ei kehti. Autod on lihtsalt igal pool. Telke on nii teeääred kui haljasalad ja plaažiservad täis. Keegi ütles, et see on aasta viimane “fiesta”, seepärast pisut ülevoolavam. Pärast aeglast hommikut tegime ringi linnas mis on tegelikult päris väike, paar suuremat ja kümmekond väiksemat tänavat ja tulime taas paati, et nautida kokpitis Cavat (tundmatu mark, aga brut nature ja metodo tradicional, 2€ Carrefour-is) ananassiga — laitmatu värk. Seejärel lesisime veidi niisama ja kui lõpuks hakkas vihma tibutama kolisime sisse ja tegime õhtusöögiks liha sinihallitusjuustuga. Täiesti juubelivääriline.







Camarinas – Corme – Sada – Laxes – Muxia

6. septembri hommikul puhus Cormes mõnus kirdetuul ja kuna lootsime mõnes suuremas lõunapoolses sadamas nagu Vigo-s või Porto-s omale uue poomi lasta valmistada, siis tõmbasime purjed üles ja kihutasime Camariñase poole. Peatselt selgus aga, et meie lootused on alusetud. Ainus kindel telefonikontakt õnnestus saada Cadenote nimelise firmaga La Coruña lähedal Sada-s. Meie valik oli, et kas kihutada lõuna poole heas lootuses, et me siiski leiame vajaliku firma sellel suunal või pusida tihttuules tagasi Sada-sse. Otsustasime minna kindla peale ja pöörasime otsa ringi, tagasi Corme-sse ja sealt Sada-sse. Sada marina on hiigelsuur ja majutab peamiselt kohalikke paate. Sadamas on mitu tanklat, paaditõstukit ja muidugi ka mitu firmat mis paatide hoolduse ja remondiga tegelevad. Saime Cadenote-le kuuluva kaikoha ja meie katkine poom viidi juba samal õhtul nende töökotta. Väga meeldiv ja efektiivne teenindus. Järgmisel hommikul näidati juba kuidas nad poomi parandada kavatsevad. Jäime enda juurde ja palusime uurida kui ruttu oleks võimalik saada uue poomi valmistamiseks sobilik alumiiniumprofiil. Päeva jooksul selgus, et optimistlik tähtaeg uue poomi saamiseks on kuu. Nii kaua me siin oodata ei tahtnud ja leppisime mõttega, et saame tagasi oma vana, aga paigatud poomi ning loodame parimat. Poom oligi järgmise päeva õhtuks ühes tükis, roostevabast tugevdused sees ja murdekoht alumiinimikeevitusega kokku lastud. Pealt vaadates kena töö, eks näeme kuidas vastu peab. Töömees ütles, et kui peaks katki minema, siis kusagilt mujalt, aga mitte parandatud kohast. Seda ma usun, aga millegipärast see mind eriti ei lohuta. Hea tunne oleks olnud vana ja pehkinu asemele siiski värske värk saada. Saime tuttavaks oma kainaabri Manuel-iga kes on 74 aastane, aga ei suuda kuidagi firmade tegemist katki jätta. Algselt laeva mehaanikuna töötanud mehel on nüüdseks lisaks esialgsele laevade külmseadmid valmistanud firmale ka ehitusfirma ja naftapuurtorne hooldav firma. Purjetab üksi ja kinkis meile pudeli Hispaania veini ning viis koduaia sidrunit. Pole paha. Juba järgmisel hommikul hakkasime taas lõuna suunas liikuma. Ilm on aga vahepeal sügisemaks muutunud ja suviseid NE tuuli ei saa enam iseenesestmõistetavatena võtta. Laxe-sse (see on sadam Corme-ga samas lahes, aga vastaskaldal) jõudsime olematus tuules peamiselt mootori jõul. Sealt edasi väike hüpe Muxia-sse (Camariñase naabersadam) toimus juba täielikult motoriseerides. Plaan on siin ankrus istuda seni kuni Finisterre-st mööda pääsemiseks enam-vähem sobilik tuul puhuma hakkab. Motoriseerimine on juba ära tüüdanud. Kui ilm peaks päris käest ära minema, siis on siin marina ka kuhu saab peitu pugeda. Ankrukohas oleme kahe väiksema Rootsi paadi seltsis. Samad paadid olid ka meiega La Coruñas koos kai ääres. Nagu juba traditsiooniks on saanud, siis vaba netti ei ole. Isegi marinade netiühendused on olemas ainult teoreetiliselt. Tiiger neil veel hüppama ei ole hakanud. Uurime veel, et kas on võimalik mõne kohviku netti ennast sisse smugeldada, aga tõenäoliselt läheb ka see mail meil üle telefoni teele.