Sadamas. Kõik korras.

Nagu oligi oodata tuulas ja sadas Seixalis kaks päeva sedavõrd, et paadist välja ei olnud isu minna. Esimese päeva õhtul ankurdasime end korra ringi, sest tuul ja hoovus surusid meid liiga lähedale ühele poi otsas olevale purjekale.

Kohalikke ei paistnud kõva ilm segavat ja nad kraapisid mõõna ajal rehalaadsete riistadega põhjast söödavaid karpe kokku.

Teise päeva õhtuks tuli päike jälle välja ja osutus, et Seixal on üks tore väikelinn Lissaboni eeslinnade hulgas. Väikese sadama juurest algas rannapromenaad mis tundus lõpmatuna ja siin-seal ääristasid jõekallast plaažid.

Troll Seixalis ankrus.

Tegime turisti asja ära ja vaatasime Lissaboni ka üle.

Hüvastijätupäikeseloojang Seixalis

ja hommikul olime taas teel lõuna poole. See on Tejo jõe suudmes asuv majakas

ja need on mere uuristatud koopad enne Sesimbrasse sisse keeramist.

Sesimbras peatusime ainult üheks ööks ja paadist väljas ei käinudki, sest tuul oli lõuna suunas sõiduks soodne. Tegelikult oli kahju siit nii kiirelt lahkuda. Linn paistis ankrust nukulikult kaunis ja eriti hoolitsetud ning mäekünkal paistis suur kindlus. Oleks olnud kuhu jalutada ja mida vaadata.

Sinesisse jõudsime hea tuulega juba varasel õhtutunnil. Portugalil tundub minevat hästi – korras teed kenasti sillutatud kõnniteedega. Palju on rannapromenaade ning häid jalgrattateid. Inimesed on sõbralikud ja räägivad paremat inglise keelt kui Hispaanias.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ilmaennustus lubas vahelduseks udule ja kergele lõunatuulele ka nõrka põhjatuult. See meid küll Lissaboni suunas edasi ei tõukaks, aga ei takistaks ka. Oleksime muidugi soovinud korralikku purjetamistuult, aga isegi seitsme päeva prognoosis midagi taolist ei paistnud. Pigem ähvardati kolme-nelja päeva pärast tugevama edelatuulega mis oleks meid veel vähemalt nädalaks Leixões-esse jätnud. Mis teha? Leixões-e sadam oli hea ankrukoht, veidi rulliv ja kõigutav, aga turvaline ja tasuta. Peale selle olid ümberringi huvitavad linnad ja kenad promenaadid kus suvitamine on selge lõbu. Samas on meil vaja lõuna poole liikuda, eriti kui soovime enne Kanaaridele suundumist ka Lissaboni ja ehk isegi Madeira üle vaadata. Niisiis – lõuna poole. Esimene päev oli vaheldumisi purjetamine ja motoriseerimine ja just õhtupoolikul kui 35 miili kaugusel Leixões-est asuv Aveiro sadam oli lähenemas tuli taas kena põhjatuult. Mis siin ikka, otsus ööseks merele jääda tuli kergelt. Loomulikult kustus tuul imeõrnaks briisiks niipea kui me sadamast möödas olime ja nii me loksusimegi kahest sölmest kuni poole sõlmese kiirusega hommikuni välja. Mootorit ei julgenud käivitada, sest kõik kohad olid kalavõrke täis ning poisid ju öösel ei näe. Positiivne oli see, et meri oli sile ja elu laevas mugav – tegime süüa, lugesime ja magasime. Hommikul läks mootor tööle ja varaseks õhtuks olime Penische sadama kõrval ankrus. Edelast saabuv ummikas murdus küll sadamamuuli otsa taha ja kõigutas meid korralikult, aga väsinud matkajaid see ei sega, magasime nagu kotid. Pealegi kuna järgmise päeva teekond Lissaboni oli üle 60 miili pikkune, siis pidime juba varavalges või pisut enne seda liikuma hakkama, et enne hämarat kohale jõuda. Tuult ennustuses selleks päevaks ei olnud, küll aga oli alles lubadus tugevnevaks lõunatuuleks päev pärast seda. Esimese tunni Lissaboni suunas motoriseerisimegi poolkuu valgel, Ruu kokpitis radarit jälgimas ja mina taskulambi ning autopiloodi puldiga vööris poisid jahtimas. Üldiselt ei ole siinsed võrgud mere pinnal vaid ripuvad poide küljes sügavamates kihtides. Et ennast kinni haakida peab propiga poid võrguga ühendavale otsale külge saama ehk siis poist praktiliselt üle sõitma ja selle sündmuse tõenäosus on väike. Kuid risk on risk ja paljas mõte propi ümber keerduvast otsast või trossist ajas kananaha ihule. Samal päeval hiljem nägime ka ühte võrku mis pisikeste poide abil pinnale triivima oli pandud. Öösel oleks sellesse kindlalt sisse sõitnud, aga õnneks panime seda päevavalgel viimasel hetkel tähele ja jõudsime laeva ümber keerata. Niipalju meie seiklustest. Sissesõit Lissaboni, mööda Teijo jõge, on imeilus – kaljused kaldad, plaažid, ja uhked majad. Peatselt olimegi raudsilla lähedal. Kiire tankimine Belemi jahtsadamas ja kohe edasi Seixali ankrukoha suunas, et mitte hämaruse ja vastuhoovuse kätte jääda. Juba kaardilt oli näha, et sobilik ala ankurdamiseks ei ole suur – enamus lahest on liiga madal või kuivab mõõna ajal suisa ära. Mida me ette ei näinud oli see, et paremad kohad olid juba poide külge kinnitatud kohalikke täis. Niisis pidime endale leidma piisavalt sügava ja suure platsi, et me tugevas tuules, kolm meetrit kõikuva veega ja 180 kraadi suunda muutva tugeva tõusu-mõõna hoovusega kellelegi otsa ei triiviks. Meie kolakas ankur kulub sellises olukorras marjaks ära. Kui jamaks peaks minema, siis lähme ja võtame mõne vaba poi ja ripume seal kuni keegi meid ära ajame ei tule.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Leça da Palmeira linnas on suur Leixõs-e sadam. Sadama akvatoorium on hiiglaslik — siin on naftakai ja gaasikai ja kruiisiterminal, rääkimata konteinerterminalist. Puksiirid nügivad pirakaid laevu paika ja käivad aeg-ajalt naftatorusid ja paake veejugadega jahutamas. Ilm on soe. Selle sadamamüraka loodenurgas on ka väike külaliskohtadega jahtsadam, kenasti eraldi väikeste muulidega kaitstud. Ja eriti tore on see, et kohe selle marina kõrval, muuli taga, on lubatud soovijatel ka ankrusse jääda. Seda siis sadama akvatooriumis suurte sadamamuulide varjus. Siin me olemegi veetnud 3 viimast päeva. Kogu aeg siiski siin nii palav ei ole olnud kui täna. Üleeile ja üleüleeile (kui me siis sõitsime) valitses sadamas ja ka linnas tihe udu. Eile, kui võtsime ette Porto tuuri, andis udu järgi ning saime endale kena päikeselise linnaekskursiooni. Siin on tegelikult linn linnas kinni ja Leça läheb sujuvalt üle Matosinhos-eks ja see omakorda Porto-ks. Ja Porto oligi tegelikult see põhjus miks me siia tulime. Porto linna teeb eriliseks see, et ta asub sügava jõeoru kallastel. Terrassidena asetsevad majad, kitsad ja peaaegu vertikaalsed vanalinnatänavad, kindlused ja kirikud ning muidugi vägevad, üle jõeoru viivad sillad. Kõrvuti on muljet avaldavad vanalinna majad, moodne arhitektuur, slummid ja suisa varemed. Tohutu segapuder, aga oma hingega.

Ankrus. Kõik korras.

Mitte et Islas Cies meid ära oleks tüüdanud (või hea ja tasuta internet kui seda meelde tuletada) ja ka mitte sellepärast, et ilmateade head sõidutuult oleks lubanud (otse vastupidi — tuult ei lubatud), aga reisikihu oli sees ja tahtmine oli lõunapoole liikuda. Seega purjetasime kuid siiski põhiliselt motoriseerisime Portugali piiri suunas. Kuna Portugali rannikul korralikke ankrukohti ei ole ja isegi sadamaakvatooriumides sageli ankurdada ei saa, siis oli meie sihtkohaks Viana de Costelo marina. Algse idee järgi pidime siin korraks peatuma ja kohe hommikul edasi Porto suunas põrutama, aga nii see taas ei läinud. Viana marina ootekai äärde oli meie saabumise ajaks juba sõbralik rootsi paatide seltskond kogunenud: ikka needsamad “Kuheli”, “Swede Dream” ja lisaks veel “Nanny” ja Najad “Resolute” mõlemal peal mehe-naise meeskonnad, kõik varem kohatud ja suundumas soojemale maale. Kiire lühiinfo alusel oli selge, et linn on vähemalt päevast tutvumist väärt. Peab kõndima vanalinnas ja ronima linna kohal kõrguva künka otsas oleva St. Lucia Basilica juurde. Möllisimegi end kaheks ööks sisse ja jäime suure Nauticati pardasse ootekai äärde. Päris sadamasse keegi sisse sõitma ei kiirustanud ja ega meid sinna ei aetud ka. Kõik on lõunamaiselt relax. Linn on tõesti vaatamist väärt ja siin võib ka pikemalt peatuda. Hommik oli päiksepaisteline ja tegime oma turistliku asja ära. Kuna trenni on vaja, siis ronisime isegi mäe otsa omal jalal ega kasutanud toredate kollaste vagunitega raudteed. Basilica juurest nägime , et merelt on saabumas tihe valge udu ning selleks ajaks kui pealelõunal tagasi paati jõudsime olid naaberpurjekad meie kokpitist vaevalt näha. Udu on nii tihe, et korraks väljas käies on pärast juuksed märjad. Kuna me juba siin marinas istume, siis võtsime ette ka pesupäeva ja masinasse läksid nii voodilinad ja käterätid kui ka rohkem kasutusel olnud rõivad. Homme siis ilmselt Porto poole. Enne peab muidugi ilmaennustusega ka tutvuma.